Rubriik: Uned

Kaks naist keerlevad akustilise kitarre saatel taevakohal ja ründavad jaanipäevaks pilvi eest ära. Vikat niidab muru ja muru ootab inimesi enese peale püherdama. Pühardada on hea, sest siis saab linnapasa enese pealt ära püherdada ja siis ongi nii, et kõik need kustunud lootused, mis sul on, upuvad sinna heina sisse ära ja mured muutuvad mõtetuks.
Kurvad mõtted ära aja, suurte laste lohutaja, kallis sõber härra Q.
Niida muru.
Kaaruta heina.
Ära leina.
Kogu marke ja märke ja mõnusaid mälestusi.
Ole lihtne.
Tegelikult on see kõik labane, aga las ta olla pealegi.

Ma tean, et teie ei näinud tänaval seda karjuvat prantsuse naist, kes ilatses ja oma ridiküliga kehkadivei inimeste poole tegi. Või oli tegemist hoopis hirmvaikse venesoost vanadaamiga, kes tegelikult mitte midagi korda ei saatnud ja mina oma hommikuses bussiootusehulluses selle kõik välja mõtlesin hoopis. Kujutate ette, jah, bussiootushulluses, seal, kus tavaliselt inimesed tagurpidi käivad ja üleüldse teineteisele imelikud, inimlikud näivad?

Ühesõnaga, tegi see prantsuse naine, mis ta tegi. Vist lõi ühele saksa romantilisele vanamehele külge ja see ei saanud ka midagi aru, sest ta oli alates Eestimaa piirist endale järjest kaheliitrist turbodiiselit sisse kallanud ja sealt ei tule ju õhku ka välja. No ja siis mina vaatasin, kuidas bussiootuspingil minu raamatu leheküljed järjest kollakamaks tõmbuvad ja hommikusombuse ilma kuju võtta üritavad.

Nüüd mul tuli tegelikult just praegu meelde, et ma ei saa enam ühtegi sõna kirjutada, sest mul on veel üks väikene töö ees. Aga sellest ei ole midagi. Pärast kirjutan asjalikku ka.

Kell on hästi imelik praegu. Näitab mulle kogu aeg sellist aega, et ma ei saa aru, et kas ma peaksin hakkama nüüd tõesti filosoofiat üle kordama, sest et homme on kl 11 arvestus. Või mis sa tahad öelda?
Naljakas, kui vaadata aknast välja, näeb siit kaheksandalt korruselt ainult taevast ja siis kui Coldplay mängib sulle kõrva, siis on selline tunne, et sina lendad, koos majaga muiduski.
Ja arvuti kõrval on 4(sic!) kohvitassi. Mida see tähendab? Cogito, ergo sum?
Kohvi ei tohi juua, ei joogi. Muidu tuleb jälle kohvipohmell ja siis on kuidagi liiga lahe olla ja ei saa õppima hakata.
Ma juba tahan magada. Juba tahan. Kas peaks essee ka täna öösel ära kirjutama ja siis ainult paar tundi öösel magama ja siis homme peale arvestust ja Lemminkäineni proovi kella neljast kuueni ka paar tundi magama, et siis olla kell seitse teatris…
Või peaks esse kirjutama pühapäeval… Saaks juba lahti. Ja oleks sii korralik sess, nagu eelnevatel aastatel, aga iga õhtu on etendus ja päeval proov.
Oo ööerootilised tunnid. Ma tulin täna sellest parditiigist mööda, mida nad remondivad. Vesi on juba sisse lastud ja pimeduses on see nagu mõisapark. Teisal on muidugi see ameerika burgerialle, mis pimeduses veidi camp välja kukub ja ka veidralt ilus on.
Või oli see kõik teisiti?
Kes mul täna külas käis?
Kas sina?
Ööromantiline sirel kuskil äärelinna aedlinnas.
Sireliromantika hakkab ööromantika üle võimust võtma ja nad koos põimuvad üheks suureks ja sügavaks kergelt irooniliseks kättesaamatuks lõhnaks. Kujutate ette ööromantika lõhna? Aga sirelite? Või mismoodi lõhnab sirel öises linnas? Kas on muid lõhnu ka tunda. Autode ja õiste omnibusside?
Või mismoodi sa ise lõhnad. Oled sa ennast viimasel ajal nuusutanud? Mine sinna kusagile äärelinna ja lase sirelitel ennast nuusutada ja las nad ütlevad, mismoodi sa lõhnad, kui sa ise ei tunne.
Ja ongi täpselt nii, nagu sa ütlesid. Autod aeglustavad öösel oma käiku ja linnal pole midagi teha, kuigi ta on harjunud päev läbi kiire olema. Ja siis on ta kiire ka öösel edasi, aga vaikuses, kus tõepoolest ei ole midagi teha.
“Minu maja lillad sirelid lõhnavad ainult öösiti. Siis kui on vaikne. Ja keegi neid ei sega. Siis lasevad tuulel vaikselt, aga siiski veidi pealetükkivalt oma lõhna laiali kanda. Et nad saaksid oma domineerivas isepäisuses hiiilata”, üteldi mulle selles öises sirelihulluses.

Nii, algab rõve disko. Klõps lülitile ja kogu ruum on täis peegelkera täpikesi ja suur kolmevärviline reed-green-bluu valgusmuusikamasin hakkab ennast vilgutama. Ja lavale astub Chalise ja laulab, et preilisid on tegelt ka niisama vaadata hea. Endal tuleb väikene biit sisse ja õnnestub isegi unustada see disko ja asendade see kergemeelse hommikuse jazzuga. Rapijazz ja jazzurapp ehk kõik keerlevad minu nelja tapeediseina vahel ja tunnevad ennast seda viinasülti süües rahulikult-õnnelikult.

Teine lõik: Uus muusika. See räägib sellest ilma šarmita mehest ja kogu ruum hakkab tilkuma briti popist. Mõnusast pohmellijärgsest briti popist, nii et enesel hakkab ilgelt mõnus ja varbaid tahaks veel teki alla pista, siis näeks neid varahommikusi erootilisi unenägemusi.

Oo, uus päev ootab meid ees ja kui valida on rapi, jazzu ja briti popi vahel, siis tänase päeva valik langeb viimase kasuks, kõik keerlevad kuni bussipeatusteni selles rütmis ja siis võibolla vajuvad idaeuroopa tunnetemaailma, avades mõne raamatu.

“See sobis neile hästi, see kahekümnendate aastate naiste nukrameelsus.”
lk 37, G. Grass “Plekktrumm”

Üks mees vaatas enese ümber ringi ja sai aru, et mingil võimalusel ei ole tal üksi edasi astuda võimalik. Iga sammuga tuli keegi temaga kaasa ja halba polnud sellest midagi. Ikkagi oli imelik. Poolik mõte ja nii.

Suviti lööb inimestel ikka mingi kummaline nõtrus pähe.

http://postsecret.blogspot.com/
Kuidagi ilus. Ja nukker.

Vahel on nii, et Winampi ‘shuffle’ lihtsalt armastab sind…

Kas te teate, et elu on lihtne. Joo ära paar klaasi konjakit, ja siis see selgubki. Kõik segased asjad muutuvad selgepiiriliseks ja kõik selgepiirilised muutuvad veel selgemakski. (Kas teie hääldate sõna lõpus välja täheühendi -ki? Proovige! Uskuge mind, see töötab!)
Näitlejaüliõpilase mõtteterad.
On öö ja Linnateatris käib Loomade farmi esietenduse pidu. Inimesed on frivoolsed, trimpavad alkoholi, lasevad vorstikestel hea maitsta.
Ma tahaks juba seda Abaja mõisaklaverit ja muretut põldu. Muretut rohtu ja muretut söögilauda, magusat koorega kohvi ja saiale tihedalt võid…
Meie tuleme varsti. Taome jalaga vastu maad, äestame põldu ja laulame teid lolliks. Luuletame iseendid lolliks. Lollitame iseendid iseenda luulega. Kuule, mis S i n a arvad? Mina arvan, et veel on väheke aega – nii aasta või paar. Siis tuleb revolutsioon, millega keegi arvestanud ei ole. Lollid lähevad lolliks ja targad on hämmeldusest vait. Kõik ümisevad mingit juba ammututtavat viisi, mida keegi varem kuulnud ei ole. Homsest saab ülehomne ja veel kaugemad ajadki kaovad kaugusesse ära. Siis on pikk pikk vaikus ja inimesed hämmelduvad iseendis üha enam. Elugi on kenam vist. Melugi on rohkem. (Aga kas te -gi hääldate välja?)

Trotsime ilma. Sügame silma. Niiskust on õhus, värinaid ehk kõhus.
Muidu on ollagi vististi tõhus.
Ennem miskit rõhus ma mäletan.
Praegu on soojem.
Teeme proovi.
Pühapäev on.
Esietenduseni on viis päeva.