Nii, algab rõve disko. Klõps lülitile ja kogu ruum on täis peegelkera täpikesi ja suur kolmevärviline reed-green-bluu valgusmuusikamasin hakkab ennast vilgutama. Ja lavale astub Chalise ja laulab, et preilisid on tegelt ka niisama vaadata hea. Endal tuleb väikene biit sisse ja õnnestub isegi unustada see disko ja asendade see kergemeelse hommikuse jazzuga. Rapijazz ja jazzurapp ehk kõik keerlevad minu nelja tapeediseina vahel ja tunnevad ennast seda viinasülti süües rahulikult-õnnelikult.
Teine lõik: Uus muusika. See räägib sellest ilma armita mehest ja kogu ruum hakkab tilkuma briti popist. Mõnusast pohmellijärgsest briti popist, nii et enesel hakkab ilgelt mõnus ja varbaid tahaks veel teki alla pista, siis näeks neid varahommikusi erootilisi unenägemusi.
Oo, uus päev ootab meid ees ja kui valida on rapi, jazzu ja briti popi vahel, siis tänase päeva valik langeb viimase kasuks, kõik keerlevad kuni bussipeatusteni selles rütmis ja siis võibolla vajuvad idaeuroopa tunnetemaailma, avades mõne raamatu.
“See sobis neile hästi, see kahekümnendate aastate naiste nukrameelsus.”
lk 37, G. Grass “Plekktrumm”