Sajand on.
Vajand olen.
Varjanud salaja olen.
Vaja on.
Kui ma esimest korda sind ei näinud, siis teadsin, mida su nägemine minuga tegelikult teinud oli. Olin vihm, mis kukkus järjepidevalt ja vaikselt hoovisuitsetajate peadele, roomas mööda katust ja kolistas lehtedes. Olin tuul, mis uhas juusteist juustesse ja mälust mällu, paitas päid ja tõi kõrvadesse meretaguste inimeste arutut naeru.
Ma olen uskunud sinusse korduvalt ja palju, sinusse, saatus ja ettemääratus.
Ikka usun, et tead mida teed, sest ise ma ammu juba ei tea.
Tahaks olla lihtsalt tuul kes puhub ja vihm kes kukub.
Kõikides puhumistes on lõputu kukkumine.
Läbi ööde ja päevade, ikka kukun inimestest läbi. On need üürikesed hetked, kui kellegisse pidama jään. Aga siis tuleb tuul, suur sõge ja sügisene saatusetuul ja puhub mind mälust ning meelest.
Kõik need inimesed on suured ja põhjatud augud. Nagu uued ja tundmatud ajastud. Keegi ei juhata teed. Kellelgi kaarti ei ole. Keegi sõnu ei tea. Tundmatu keel. Aga viiulid kahisevad ühes väikeses hoovis, kus on valju muusika ja palju sigaretisuitsu, kus on kultuuri ja keelt ja aeg peatub hetkeks, ühes väikeses hoovis, kus ma korraks jälle kukkusin ja sadasin ja puhusin, aeg peatub hetkeks.
Aeg on nagu kahur. Pikalt ei pauguta, aga kui, siis korralikult.
Terve tormiline orkester puhub trompeteid. Marssi, millega läbi elu minna.
Terve sajand oleks nagu juba olnud, aga ometi vähem kui kolmandik.
Vaiksete tumedate õhtute saabudes värisen pimedas toas teki all ja kuulan kuidas vihm lödiseb akna taga, kuidas tuul lõgistab akende klaase.
Sajand on.
Vajand olen.
Varjanud salaja olen.
Vaja on.
Ikka seda ööd ja seda viiulit ja neid suitsetavaid inimesi, kes räägivad inimhingede müümise võimalikkusest. Müü mulle ja ma annan sulle sada eurot. Ja kui sa usud hinge olemasolusse, siis miks sa ei müü, kui seda osta ei saa? See kultuuripoiss küsib nii. Ma ei oska vastata. Ei taha kuidagi. Minu oma on, hüüan! Viiulid kahisevad.
Luba ma sõidan su’st läbi. Ma tean, et kõikidel järgnevatel päevadel on mul häbi ja piinlik. Aga kas ei olnud nii, et sellel hetkel me tahtsime mõlemad, et rong peatuks korraks? Raudne ruun minu südamest sinu südamesse. Väikesed vahejaamad, mille trepil istub mütsiga muusik ja müüb möödujatele viiulite kahinat. Torkab poognad südametesse ja saeb nii mis jaksab.
Sügisetuul. Hilisõhtute vihm. Raheroosa perrooniasfalt peegeldab kuud.
Terve sajand nagu oleks.
Terve sajand nagu vajanud ma oleks.
Terve sajand nagu varjanud ma salaja oleks.
Sest et vaja on.
Vihm, krõbise viiuli kõlakastil. Niiskusest venigu keel.
Tuul, tuhise hingest hinge rongina ja otsusta ise, millal peatud. Millal kohal oled.
Laske mind lihtsalt lahti. Üles kõrgesse taeva ja kosmose piirile ja las ma ise kukun kuhu tahan.
Silt: sügis
Oktoobrilõpu usus, lootuses ja armastuses.
Las ma trükin Sind siniseks!
ehk
Oh, kuidas need viiulid võivad siin novembri eelõhtul saagida.
Kõigepealt mõjub see Beethoven juba minu köögilaual läpaka kõlaritest iroonilisena. Aga arvestades seda, et viimased kaks nädalat on mul kraanikausis kaks pesemata taldrikut, pudrupott, kolm kruusi ja peotäis nuge-kahvleid, tõenäoliselt peotäis orgaanilist elugi juba ning et ma pole täna ühtegi osa “Losti” veel vaadanud, võib endale korraks lubada seda kujutluspilti vaesest kirjanikust, kes toitub klassikalisest muusikast ja maksab elektriarveid natuuras. Veel kõndisin ma üle pika aja täna Laiast tänavast ida poole, olles unustanud et peale marsruudi Kalamaja-RIMI-Vanalinn üldse veel muud maailma olemas on. Teel kinno unustasin end kahel korral valgust vaatama. Esimene kord jäi pilk rippuma Raekoja platsi kohal olevatesse valgetesse ülikõrgetesse kiudpilvedesse, teine kord Nimeta baari vahetus läheduses veel korra taevasse jõllitama, korraks voolas peale imeline fotograafiline valgus ja soojus ning oli tunne, et viimastele augustilõppu kinni jäänud inimestele pakutakse paari järgijäänud lohutusepäeva. Kevadetunnet enne sünget ja sügavat talve. Ja tuli kohe meelde see Paavo luuletus, mille ta mulle öösel meili peale saatis ja mis lõppeb sõnadega: “august oh august / anna meile veel mõni nädal / et saaksime millestki kinni hoida / ja mitte libiseda / suurde tundmatkuusse“.
Õhtu on juba teistsugune, pärast kino, on juba selline tume ja ahne sügis, mis neelab oma põhjatu kurguga endasse veel viimasedki augustisse kinni jäänud inimesed. Inimesed, kes peaaegu ei mäletagi, et vahepeal on olnud terve september, terve oktoober. Inimesed, kes rebitakse läbi selle kahe malbe sügiskuu otsekui läbi mingi romantikaigatsusliku uneuima jahedasse ning porisesse novembrisse. Novembri esimene kannahoop makku, esimene külm kõrvakiil äratab neid lõpuks ometi üles sellest suvealguse sireliumast, vahetab pehkinud aju värske ja töötahtelise vastu. Novembri eelaimdus õhtuses Tammsaare pargis, kui jalutan kino lõppedes läbi siiski romantilise sügisõhtu, kus noored karjuvad keset pargi kõnniteeruute, et neil on täiesti savi sellest, kas keegi teine arvab minust midagi või mitte, nad rebivad end seltskonnast lahti, lootes, et keegi järele jookseb, aga keegi ei tule, visatakse vaid sapiseid märkusi ja klammerdudes Antoni kuju külge, nutetakse sügisöös kirjaniku sülle kogu oma nooruseagoonia, inimeste armastuse vajadus ja üksinduse hirm. Ja mina jalutan läbi selle vaheda sügisõhu, kogu aeg tunne, nagu kõikide inimeste mõtted ja hirmud oleksid voolanud tumepunase verena Tammsaare pargi pragunenud ruutudest laotud kõnniteele. Tänase õhtu värvid – selged ja lõhnatud. Krõbekollased tumedakstõmbunud vahtralehed inimeste mõttete ja hirmude tumepunase verega koos.
Aga alustada tahtsin ma hoopis hommikust, mitte jõuda enne algust kohe välja õhtustesse kolisevatesse trammidesse. Alustada tahtsin ma sellest, et ärkasin täna kaks ja pool tundi, et esmaspäev ei olnud kuigi lahke minu voodist välja ajamisega ja kui ma lõpuks üles sain ja keldrist oma pesu kuivatist tooma läksin ja kõik nagu oli, aga seda ühte ei olnud ja kui ma aru sain, et minu jalgratast ei olegi, ei voolanud mu peale ükski viha ega pahameel, sest oma sisimas ma teadsin, et Tallinnas varastatakse ikkagi lõpuks su jalgratas ära ja kui siis veel korterisse tagasi jõudes plahvatas laua peal nädal aega soojas seisnud kurgipurgi kaas sellise pauguga nagu keegi oleks revolvrist tulistanud, helistasin hetkegi kõhklemata politseisse ja palusin neil mõlemasse loosse selgust tuua.
Politsei tuligi, hindasin kainel pilgul prügikasti kõrval seisvaid tühje veinipudeleid. Naissoost politseitöötaja hindas ka. Aga teda huvitas pigem see, kas mu korter on kahest korterist kokku ehitatud või mis? Kõik sujus, sain oma viisteist allkirja antud ja mittelõhutud lukkudest tehti umbes 40 fotot. Teatrisse.
Kuskile kino ja teatri vahepeale, kuskile Kalamaja tänavatele peab veel jääma paar olukorrakirjeldust, just need, mille jaoks ma Beethoveni mängima panin, just need, mis saavad alguse mingitest ilusatest sõnumitest või ukse taha jäetud pudelitest, kirjadest, moosi- ja kurgipurkidest, veiniavajatest ja kookidest. Olukord, kus päev saab alguse alles lõunal, olles ära magatud mitu tundi tagasi rünnanud peavalu, kus läptop kleepub jalgade külge, kus minu külge kleepunud tunded ootavad seda jahedat novembrit, sest lõpuks ometi on neil tunnetel vaikselt tunne, et nad vist saavad endaga hakkama, sulavad minu küljest lahti. Mul on veel poolteist hooaega “Losti” vaadata. Siis saab läbi minu segane oktoober, siis algab uus aeg, uus õhk, uus armastus. Siis jookseme tormijooksuga puumajaderajooni tänavatele, tabame tüübi, kes varastas minu ratta, otsime neid, kes viivad meie hingerahu ja hingame sisse kainestavat novembrit.
Ent nüüd jääb usk, lootus, armatus, need kolm; aga suurim neist on armastus!
(Korintlastele 13:13)
Peale “Keti lõpp” lugemist. Suve lõpp.
oli mingi suvi, mis on pöördumatult kadunud
olid mingid inimesed, ajad, kohad, muusikad ja ööd
olid napakad ja imelikud
veidi ebaadekvaatsed naljad allapoole vööd
liiga avalikud naerud puude, põõsaste ja rohu suunas
idiootselt õnnelikud inimesed
kes järelemõtlemata ja süüvimata suhlasid suures segases suves
vanaaegsetel 80ndate fotokoloriidiga suvetänavatel
kõndisid suveseelikutes tütarlapsed
jäätis tilkumas asfaldile, käed kleepumas koorest ja vaniljest
juuksed lõhnamas vapruse ja adrenaliini järele
noored üheksateistaastased poisid mängisid kitarride peal indiet
tegid linnatänavatest youtube
“do you remember things once were different?”
garaažide pimedast sügavikust
praegu
kuhu inimesed on põgenenud pealevoolava sügise eest
kostab muusikat järgneva sõnumiga:
“for the good times now
let’s stick together
i’ll stick around
yeah i will rescue you”
see magus ja aeglane kitarr meenutab
iga suve kortsu ning kurdu
neid hetki kus me murdusime
neid hetki kus me naersime nii, et pisarad kukkusid pärlitena tagaaia rohule
neid hetki kus eresinise aeglase taeva all suudlesime esimest korda päriselt
ja seda hetke kus sa mõtlesid, et suvi on peaaegu läinud
ning nüüd jääb vaid usk, lootus, armastus, need kolm;
aga suurim neist on armastus!
peitsime end rannamändide pikkadesse venivatesse varjudesse…
nüüd jalutan tühjas mererannas
teadmata, kas kunagi kohtume tumedas sügises
kõikidel lõppude lõpus
maailmalõppude alguse tumedas eelaimduses
sinu jäljed liivas, päike kaotamas pead
vajudes päevade kaupa üha madalamale
lugesin praegu ühte väga head teksti
meenusid asjade lõpud
suve lõpp
Võrgustik
Kui oled hommikust õhtuni kleepunud oma elutoa diivani külge, süles filmid inimestest, kes surevad, nutavad ja suudlevad, oled kogu maailma ebatõelisuse eest varjunud nelja seina vahele, ümber tekk ja oma kodu lõhn, tahtmata rääkida või suhelda kellegagi, sest sealt võib alata uus sügavik, tume ja põhjatu. Loomulikult unistad maailma kõige ilusamatest eludest, aga pead leppima sellega, mis on. Vaatad enda sisse, kaotad end ära, lahustud tuhandeks killuks, sellesse ülipikka väljamõeldud ellu, mis su arvutiekraanilt paistab. Kirjutad kirju, mida keegi ei loe. Kirjutad kirju ja siis saad ühel hetkel aru, et saadad neid iseendale, nagu selles imepärases lapsepõlvemultikas “Naksitrallid”, kus Muhv laua all nuttes iseenda kirju luges. Kui oled värsket õhku hinganud vaid 11 minutit, käies nurgapoes mahla, saia ja juustu ostmas, kui puumajaderajooni öö hakkab sind just endasse haarama, kostab uksele hiirvaikne arglik koputus. Ja majanaaber, kes pole kolme kuu jooksul Tallinnasse sattunud, seisab veidi argliku näo ja külma valge veini pudeliga sinu ukse taga, sa kutsud sisse ja kahe-kolme tunni jooksul kerivad erinevad elud oma filmilinti, üks atmosfäär vaheldub teisega, kostab sõna, teksti ja muusikat. Ning saadad naabri lõpuks koridoripimedusse, päris täpselt aru saamata, mis see kõik oli, kes kumba päästis, kas mina teda või tema mind. Ja mõtled viimastele õhtutele ning öödele, kus juba kolmas kord astub su uksest sisse majanaaber, ühel päeval üks, teisel päeval kaks, kolmandal kolmas, kuidas naabrid, kuidas see maja koob mingit võrku, millesse kõik takerduvad, kuidas neljas naaber helistab ja kuidas sa saad aru, et see võrgustik on hea võrgustik. Sest lihtsalt on.
Kunagi lapsena sõitsin ma üksinda Tartu-Tallinn rongis. Võisin olla kuuene või midagi. Vanavanemad panid Tartus rongi peale ja Tallinnas tulid vanemad vastu. Mu vastas istus keskealine daam valges kostüümis, seelik, särk ja pintsak. Kübarat vist ei olnud, aga selle võib mälestustes juurde kujutada. Ja mina, väikene poiss, loendamas raudteeliipreid, mõtlemas oma peas välja laulu möödasõitvatest maastikest, avasin seljakotist võetud Tarhuni pudeli, millest pool purskas rongi loksumise tõttu valges kostüümis daami poole ja maandus üle terve tema keha, muutis daami hullumeelseks ja minu väga süüdlaslikuks. Ja kuidas ma ülejäänud poolteist kuni kaks tundi vaatasin ainult maha, oma jalgu, sest et süütunne oli suur ja valge daam oli Tarhuni-roheline ning üdini pahane. Kõige põhjuseks füüsika.
See viimane oli nüüd vähemalt üks elulookild, mida ma lubasin kirja panna, salaja, oma päevikusse teiste asjade vahele. Kildudest moodustub tervik, kõigi jaoks erinev.
Ajal ei ole täna mõõdet. Kõik on kuidagi selge ja segane korraga. Akna taga sajab sügis. Ootan sirelite õitsemise aega.
Kui hullult see elu ragiseb akende taga, kuuled?
Ma armastan hiliseid hommikuid, kaua magamisi ja pikki ärkamisi niivõrd väga, et võiksin õnnest lausa karjuda.
Kui saan hommiku venitada ilmatumaks, kuulata arvutist lemmikmuusikat, valmistada rahuliku aeglusega kaerahelbeputru, määrida pudrule peale mustsõstramoosi ja rüübata kalebassist mate teed, ohata õndsalt, sest kohustusi ei ole NII palju ja natukene saab kõigega venitada, nautida oma mitmetoalise korteri üksindust, kuulata läbi ukse koridoris naabrite kolistamist, unistada sellest, et tegelikult on suvi ja ei peagi tööle minema, õhtu on pikk, valge ja sõpraderikas, ei ole etendust ja pärast seda ulmeväsimust, läbi sügisepori rattaga kojuväntamist, söögivalmistamist ja -tarbimist.
Kas ei ole hetkel selline tunne, et elad elu raginaga?
Sööstad läbi sügise, reaalsus ragisemas külgedel?
Hingeraginad, suveuimast väljarabelemise raginad?
Kukud pidevalt ja ükshaaval pealinna asfaldile nagu tuhanded kastanimunad, elamise vaikne ja painav ragin kummitamas kõrvades, selle uimastava suve viimased lõhnariismed ninasõõrmetest, aiapoolsest aknast kummitamas viieteistkümne Otepää rahvatantsija südasuvine mulin. Sees on mingid mälestusteraginad joodud veinidest, läbielatud draamadest, selle linnamaja kolmel korrusel, kus suvi läbi elasid hullumeelsed inimesed, vedasid sind seiklustesse ja vestlustesse, mis olid alati suuremad kui öö või pealinn kokku. Suveuimamälestustes hallitavad sõnad kokku niiskeks klombiks, sõrmed keelduvad sõnastamast, Air mängib kõrvadesse suurt muusikat. Elu ragiseb, sügisest tormame läbi, suvejutt (jutt nagu “saba”) selja taga.
Kõik lõunad, mida ma “hommikuteks” nimetan, on nii rabavalt erinevad, et nagu mida?
Kas sa siis tõesti ei kuule, kuidas akna taga linn ragiseb elada? See on hääletu ragin, mida kuuljad kardavad ja kooljad naudivad.
Nüüd läheb kõik veel unenäolisemaks, sest kauamaganu kirjutatu muutub ühe enam alateadvuse alavooluks. Miskipärast valutas mul eile õhtul parem ajupoolkera. Unes nägin kõhuvalu. Viimase aastaga olen kasvanud kahekordselt. Loomulikult mitte pikkusesse, loodetavasti sügavusse.
Võimaluse korral päästke mind selle ragiseva elu käest! Muidu on pärast elu hammasrataste vahel üks lihatomp ja mõned liitrid verd.
Kuulan maailma parimat bändi, millest ei tohi kellelegi rääkida. Kas ma tahan suve tagasi? Jah tahan küll, aga võib-olla nii paariks tunniks päevas, sest selles sügises, selles raginas, selles jaheduses ja etteteadmatuses võib olla ka niipalju uut ning head, mida kätte saamata pärast kahetseks.
Kui mul oleks kirsiaed, kas ma raiuks selle maha?
HAMLET: Jah, siis jääb vaid vaikus.
Kui kirjutada, siis peaks teadma millest. Mina aga alustan mitte kuskilt, lasen alateadvusel voolata ning Kalamaja ööl olla täna õhtul minu mõtete peremees.
Lõunasöögi sõin F-hoones, et võimendada seda Kalamaja atmosfääri. “Eff” on tegelikult juba Pelgulinnas, aga Kalamaja lõhn on üle raudtee tunda küll. Pidin tegelikult Boheemi minema, kuid seal olid laupäeva varaõhtule kohaselt kõik lauad täis. F-hoone on suurem. Nii palju siis praktilisusest. Nii palju siis praktilisusest.
Ja korraga saad ööpimeduses, Kalamaja üksinduses, oma telefoni sõnumi. Siis läheb tuju heaks, siis saadad vastuse ja siis heliseb telefon ja Sa räägid ja korraga on nii kurb olla. Ei saagi aru, millest. Kurbusest on raske aru saada. Kurbus on alati suurem kui rõõm. Piiritut rõõmu ei pruugi tähelegi panna, aga piiritu kurbus ajab hulluks. Nii hulluks, et lahti saab ainult nuttes. Kõnnid tänaval, pisarad voolavad, istud teatris, pisarad voolavad, oled kodus, pisarad voolavad. Pesevad puhtaks. Ajavad hulluks ja pesevad puhtaks.
Öö on täna nagu suur tume ookean. Ookean, kus sõuavad igatsuselaevad ja mälestustekalad. Kõndisin päeval silmad kinni. Et kaotada korraks maailm ja aru saada, mis tunne on viibida õues täielikus üksinduses ja pimeduses. Üle minuti ei suutnud. Liiga hirmus hakkas.
Tähtis on mööda saata õhtu. Ja siis öö. Õhtud on kõige hullemad. Õhtud on juba pimedad, enam ei ole seda suveööde lõputut lõpmatut valgust, kus seisad meie maja pööningukorteri rõdul, vaatad kuidas tumelillad madalad rünkpilved veel kella kaheni öösel helendavad äsjaloojunud päikese valguses ja räägid tundide kaupa mõtetutest pisiasjadest, ilusast elust ning tunned iseenda sees, kõrval ja kohal linna, suuri tundeid ja ilusaid inimesi. Juba on sügis, tumedad ehkki veel soojad õhtud. Kahisevate õunapuude rütmis jalutasin täna pärast etendust koju. Kaks ristmikku enne kodu kallutas üle lippaia end õunapuu. Aiapoolsed õunad olid kõik ära korjatud, aga tänava kohal rippus suur ja tume kobar. Tume öö tõttu. See kobar, oma liiga uhkes üksinduses, Kalamaja tumedas öös, oli mahajäetud ja kurb. Uhke, aga kurb. Nii alustad õhtu mööda saatmisega, otsid tegevusi, mõtet ja suunda. Raamatud, filmid, arvuti, internett, televisioon, telefon. Et rahulikuna suuta magama jääda, uinutada oma aju sügisetumedast õhtust. Hirm on väga suur. Sügise ees. Talve ees. Üksinduse ees.
Jätkub arutu alateadvuse vool. Taastad mälus pilte hullumeelsetest inimestest. Sõpradest ja tuttavatest, keda sügis on hulluks ajanud. Keda elu on hulluks ajanud. Kogu aeg oli ju suvi, kus kõik oli hästi. Nüüd on linn täis hullumeelseid ja peast segaseid. Nad naeratavad kõik, aga nende kiiksuga käitumisest saad aru, et sees on neil suur ja tühi auk, mida suvi enam ei täida. Sügis on oma jaheda kirvega löönud inimeste südamesse augu. Nad poevad kirevate vahtralehtede varju, korjavad taskusse kastaneid ja meisterdavad tammetõrudest ja tikkudest naaskli abiga mängulehmakarja. Põllud ja nurmed on niisked. Kohe-kohe hallitab maa ja hommikud on hallased. Kohe-kohe hallitavad inimeste hinged ja tuleb tasane detsember ning külmutab kaaned. Enne märtsi keegi ei sula. Siis tuleb aprill, voolavad veed ja avanevad südamed. Praegu valmistub siseilm talveuneks.
Alateadvuse arutu vool on vaibunud. Lõpu ütleb Shakespeare.
LAERTES: Lõpp on vaikus.
HAMLET: Jah, siis jääb vaid vaikus.
Surevad.
ega see palju ei teinudki haiget see suvi
ega see palju ei teinudki haiget
see suvi
valu alles saabub
see on kui elad elu liiga suure leegiga
põled kiirelt ja heledalt
aga vähemalt oled veidigi leegitsenud
nii et see ongi head aega?
head aega suvi, vist elu ilusaim
küll igal suvel on oma ilu
lihtsalt valu on pärast suurem, kui ilu on liiga suur…
tuleb vaid katsuda see öö mööda saata
tuleb vaid katsuda see öö mööda saata
sest hommikul on alati kõik helgem
nii et… nii ma seda ütlengi
nii lihtsalt
sest kõige raskemad asjad elus on alati kõige lihtsamad
nii et… see ongi head aega?
ma mäletan su silmi enda ümber
ma mäletan su silmi enda ümber
ma mäletan su silmi enda ümber
ma mäletan
varsti saabub apaatsus
suvest saab sügis, kõik mis oli, on olnud
uksekell
uus elu helistab
kutsu vaid sisse
ma ei suuda selle suvega hakkama saada
miks te mulle sellise andsite?
mida ma temaga nüüd teen?
ma loodan, et see suvi mind liiga palju ei vihanud
sest kõige tähtsam on ikkagi see, et armastad
suve ja muusikat
ööd ja vihma
aga armastad alati valet suve
valet aastaaega
alati valet
alati valet
aga näidake mulle siis seda õiget!
Aastaunistus läbi hingematva helidekeele. Lugeda juhtnööride kohaselt.
On hommik.
Või õigemini hilishommik ehk tegelikult lõuna, sest on laupäev ja tööpäevadele kohased kellaajad ei mängi täna rolli.
Sest täna on jälle üle mõne aja selline laupäeva hommik, kus kohustusi ei ole.
Väljas on nii särav päike, et unelesin silmad kinni poolteist tundi voodis une ja ärkveloleku piiri peal.
Nils Frahm mängib kõrvadesse imetabast klaverit. (Kuula pärast lugemist)
Lumi kliriseb isegi läbi aknaklaaside. Kuula! (Soovitan kuulata kogu edasise teksti lugemise aja).
Elan hetkel muusikas ja kuulan kõike, mis võiks haakuda 9. aprillil esietenduva lavastusega “Vaata, ma kukun”. Teen seal muusikalist kujundust.
Päike liigub nii kiiresti, et aeg nagu peatuks.
Me elame niivõrd aeglaselt, et elud muutuvad eatuks.
Sadades köökides sulavad külmutuskapid
aegluupides tilguvad tühjaks.
Ma vaatangi aega läbi luubi.
Aegluubin laupäeva, lausluubin aegpäeva ja päevaajal lauluubin.
Talv mängib akna taga klaverit.
Pakane tulistab tramme ja paugutab rööpaid.
Sõbrad kogunevad soojades tubades, joovad veinikesi.
Nipet-näpet naisukesed kogunevad soojades tubades, koovad kleidikesi.
Kampsunikesi ja käpikukesi, sosistavad sadadel häältel klatše ja kitši.
Kisendavad kümnetel keeltel kasse ja kitsi.
Jäätunud lumi salvestab endasse ülekäijate jäljed, kõnerütmi ja summutatud sammudehääle.
On hilishommik. Õues õitsevad lumesirelid.
Akna taga mängib pimedate tšellokvartett neljakesi ühteainsat suurt musta tiibklaverit.
Kaheksal käel.
Selle kaas on avatud ja keeltekõri päratult suur. Sinna sisse mahuks elama terve Kalamaja.
See imetabane kalver kasvatab endale juuksed ja aevastab end ellu.
Ärkab ja ringutab…. on talvehommik, aeg on kohvitassi taga uueks sündida.
Sa kuuled, kuidas see imetabane juustega klaver tallab iseenda pedaale.
Ta armastab jutelda ja filusufeerida. Õhtuti armastab rämedalt pelmeene. Teeb näo, et ei hooli, aga kui kelner on lahkunud, kugistab pelmeenid ühe hoobiga oma hiigelkõrri. Sööb õhtuks tuhat pelmeeni ja joob ämbritäite viisi keefirit peale.
See ongi tema elu, lihtne kuid edasiviiv.
Nüüd ole hetkeks tasa, siis kuuled, kuidas lumesirelid minu akna taga õitsevad ja laulavad.
Ole kohe päriselt tasa. Pane silmad kinni ja kuula. Kas või hetkeks.
Talv ongi selline nagu ta täna on. Akna taga ja häälekas. Päikeseline ja õites.
Kohe on niikuinii kevad. Siis täituvad hinged miljardite ootuste/lootustega.
Heidetakse õlgadelt fliisid ja pleedid ja tekid ja kampsunid.
Vurisetakse ja surisetakse jalgratastega mööda talvepragunenud asfalti ning maandutakse näoli murru, et tajuda selle kasvamist.
Otse näkku.
Sellel suvel lastakse murul kasvada. Nii kõrgeks kui muru ise tahab. Teda ei niideta, temasse sukeldutakse. Temas hullutakse ja hullatakse.
Sügise saabudes vajub muru looka. Kärbub ja tõmbub pruuniks. Kurbadel novembriõhtutel lainetab aedades pruunhall kopitand muru. Siis tullakse vikatitetega (just tetega) ja lõigatakse viimane kogu suve saak.
Külmadel novembrialguse varahommikutel tassitakse kuhjade viisi härmatunud pruunhalli kopitand rohtu seljatäite kaupa aedade taha hunnikutesse, tehaks talvele pesasid. Õhk on sama pruun kui rohi ja näpistab. Kajab sadade kilomeetrite taha sellist pruuni Kalamaja klaverit, maakohtade hingedel hakkab valus ja inimesed heituvad. Peidavad end nende talvepesade, pruunikashallide kopitanud rohukuhjade taha ja tajuvad maalähedust, kodulähedust, ängi- ja hingelähedust.
Aga enne seda on suur suvi.
Või veelgi enne, suur kevad.
Lumesirelitest saavad pärissirelid.
Neid sisse hingates tajud korraga, et elad.
Ja siis ma leian Sinu, haaran sul korraga juustest.
Ning sa muutud tagasi selleks hiiglaslikuks mustaks tiibklaveriks, keda neli pimedat tšellisti kaheksal käel mängivad.
Astume tasa, sest on hirm midagi ära lõhkuda.
Kui ma hakkaksin kirjutama teile oma unenäost, läheksime me kõik hulluks. Kuigi, see ei olnud üldse hull, aga tagantjärgi on targem paljudes unenägudest vaikida või siis rääkida neid vaid osadele inimestele.
See ei olnud moto. See oli esimene lõik. Teise lõigu alguseks oleme ühes Läänemaa köögis ja vaatame kuidas hommikusöögiks jogurtit ja nektariini segatakse ning kuidas eile küpsetatud leib saab viiludeks. Selles minu jaoks nii võõras köögis, kus ometi on turvaline olla, kus ometi on ilusad inimesed. Sellest Läänemaa köögist liigume verandale ja hiljem varasügisesse metsa. Seeni on, aga mitte neid mida me tahame. Ma pildistan objekte ja muru pärast vihma. Kõnnime aegade metsas. Selles metsas on sellised lõhnad, mis panevad hinge valutama. Eemal seal on üks saun. Selle sauna eesruumi siniruudulise linaga laud on nii kutsuv, et istuks seal taga tunde ning räägiks sellest, miks me elame. Mul on hirm midagi ära lõhkuda, sellepärast astun tasa, olgu need asjad või inimsuhted, aga rohi on lõppenud vihmast märg ning mõjub väga väärikana. Nagu käes oleks tema ülemvõimu aeg. Astuge mu peale tasa, et maha ei pudeneks tilgad, mis kaunistavad mu kuuerevääride heinu ja uhkete kraede rohuliblesid. Mul on hirm midagi ära lõhkuda, sellepärast astun tasa. Olgu need asjad või inimsuhted. Võibolla saab lõhkuda ka nii, kui sa ei tee midagi. Lähevad katki, sest et sa midagi ei teinud.
Mõne autosõidu kaugusel on rand. Hall ja sombune meri, kus eemal kividel on pingviinid või midagi sarnast, kus keegi viskab liiga ideaalse lutsu, kus randa uhtuvate väikelainete viimase kohalejõudmise kihisevas limonaadisarnases vahuhääles on kirjas kõik maailmas olemasolevad meloodiad, nii kirjutatud kui kirjutamata, korja vaid üles, kus jalg astub niiskesse liiva, jättes kord jälje, teine kord mitte, kus kirjutada võib nii pikki lauseid, asendada punktid komadega ja vaadata piiritusse kaugusesse ning lasta silmadel puhata.
Veel mõned autosõidud. Siis süüakse Dirhami poe ees vihma käes jäätist, päevalilleseemneid ja iirisekommi. Tervel päeval on olnud sellised lõhnad, et sa ei suuda uskuda, et sulle korraga on antud neid nuusutada. Mulla, hallituse, niiskuse, puidu, ämblikuvõrkude, seente, vihma, pori, kõdu, puulehtede, tolmu, kivide, sambla, inimeste, vanade asjade ja muude lõhn. Sellised lõhnad ajavad hulluks, nii sõidame vahepeal lahtiste akendega, korjates nina kaudu selle varasügise mälestusi.
Selle lõigu alguses jõuame tagasi eelmise õhtu lõppu, kus jahedal verandal mängiti lauamänge ja joodi veini. Hiljem tuli öö, kus nähti unesid, ööle ja hilisõhtule eelnes varaõhtu, kus valmistati köögis süüa ja kuulati kuidas vihm paitab kuurortlinna aknalaudu. Varaõhtu ja hilisõhtu vahel oli lihtsalt õhtu. Lihtsalt õhtul linnas jalutades oleksid sattunud nagu filmi. “Linn näeb välja nagu kaader Hollywoodi filmis…” laulab Raadio Maria, aga Hollywoodi asendan Eestiga ja Läänemaa kuurortlinna tänavalaternate valgused kallistavad meid, teevad pai ja hoiavad pikalt oma embuses, mõjudes salapäraste Sireenidena, kes oma ilusa valguselauluga meid laternaposti otsa meelitavad. Rannapromenaad on mustava öö kaisus hiiglaslik, salapärane ning ääretult romantiline. Meri, täis pruuni adrusuppi, lõhnab jäägitult. Kõik on õhtu teenistuses, annavad ära nii palju kui jaksavad. See tipneb Tšaikovskiga, vahtides pimedale merele.
Tallinn on suur ja üüratu. Aga ta ei ole suurem kui meie, sest et Tallinn mahub meie peadesse ära. Siingi sajab sügisealguse vihma, tilguvad trammid ja kolisevad inimesed trammides. Lahkelt naeratajaid pühapäeva õhtul pealinnas ei ole. Inimesed on homse argipäeva himus. Astume tasa, sest on hirm midagi ära lõhkuda. Asju või inimsuhteid. Nüüd on tänaõhtune Tallinn meie aegade mets. Meie lõhnav oaas. Kuigi siin on rohkem bensiini, asfalti ja piirituse lõhna. Sigaretitossu, heitgaaside ja niiskete nutetud silmade lõhna. Enne uinumist nuusutan lõhnu oma peas. Nuusutan inimesi oma peas. Ja need on head lõhnad ja head inimesed.