Silt: tramm

-13. Järgmine peatus linn

Igapäevaelu

Kõnnin üksinda öises linnas, lumi kukub kapuutsile ja roos külmetab käes. Selline tunne, nagu trammi oleks veetud suur Estonia klaver ja keegi mängiks sellel prelüüdi talvele. Esmaspäeva õhtu ja linn on vaikne nagu mets. Trammis on keegi uus naine lugenud sisse kõik peatuse nimed ja tekst “järgmine peatus” kõlab nüüd palju energilisemalt. Umbes nii, nagu ta oleks iga kord väga elevil, kui järgmine peatus saabub. Inimesed trammis jäid suht ükskõikseks. Igaüks väljus ikka oma ettenähtud peatuses.

Kontsert oli täna. Selle pärast ka see roos näpus. See on selline naljakas komme, et pärast kontserte tuuakse alati lilli. Pärnus eile näiteks toodi hoopis suur piparkook. Aga täna külmetas roos näpus ja mul hakkas temast veidi kahju. Aitäh-silt rippus küljes. Panin ta kodus kuivama, mitte vaasi. Mõtlesin, et nii elab kauem. Äkki saan kuskile jõulupaki kaunistuseks panna.

Ma kirjutan täna tegelikult kohustusest, et päev vahele ei jääks. Raske on ikka iga päev ennast motiveerida, võibolla peaks ainult siis kirjutama, kui midagi öelda on. Aga samas rutiin teeb head. Mis seal ikka. Järgmine peatus uni.

Pekuliaarne mees

Igapäevaelu

esmaspäev, kus kõik algab uuesti
kus oled suve ja sügise vahel
kus ripud ajatus hommikus
ja puder on keedetud veega, sest lahja elu nõuab lahjat sööki
ma tean juba ette
et igav sellel nädalal küll olema ei saa
ikka istun kuidagi apaatselt diivanil
määrin vaarikamoosi pudrul laiali
kuulan suvalist muusikat
sest ees on mõtterohked ajad
täna laulan sõbra sünnipäeval
homme õhtul tartus
vihm ongi minu narkootikum
süstin suvelõppu veeni
tänasel hommikul on šokolaadi ja mõruda tee maitse
ükskord lugesin ajalehest mehest, kes tegi enesetapu, jutustati just praegu kõlarites ja simon ja garfunkle hakkasid laulma
he was a most peculiar man
peculiar – kummaline, veider, pekuliaar-
pekuliaarne mees
ma vist olengi pekuliaarne mees
teen omale viisiitkaardi
kus on ainult kiri PEKULIAARNE MEES ja telefoni number
suvepuud
sügiskuud
inimluud
või oli veel mingi sõna?
midagi muud?
aja elul jalad harki
anna jalgadele valu
ela
väikeste linnade jalgväravad
väikeste linnade mehed on lollakad
suurte linnade väikeste linnaosade mehed on lollakad
mina olen lollakas
pekuliaarne mees
olen kirjutanud viimastel päevadel nii, et punastasin
olen kõndinud viimastel päevadel nii, et imestasin
olen laulnud viimastel päevadel nii, et eputasin
täna hommiku taustaks mängib big band fokstrotti
tšehhov, tšehhov, tšehhov
kus oled sa, tšehhov?
miks kirjutasid inimestest nii, et siimaani on valus ja rõõmus?
kirjutame elu lõhki
laulame olemise suureks
filmime emotsioonid lahti
ja siis tulevad argised asjad: habeme ajamine, hommikune esimene veeklaas, esimene urineerimine, läbi une telefonikõnede vastamine, puhaste riiete otsimine, ruloo üles, hambad ära pesta, vesi keema, mate kalebassi, nõud ära pesta, pudruvesi keema, arvuti lahti, öö sotsiaalmeedias üle vaadata, meilidele vastamine, jahedal põrandal paljaste jalgadega hommikuvärskuse sisselaskmine, uksekell, sõbralt arvuti tagasi, muusika mängima, pult taskuse, shuffle tööle, puldiklõpsatused mittesobiva loo korral, tartu sõpradele teatripiletite pakkumine, blogide lugemine, facebook pakub inimesi, keda ma võin tunda, teine urineerimine, mis raamat kaasa võtta? küsimus, kas ma täna üldse loen, kätekreem, puhtad sokid, töölemineku hetke venitamine, vabanduste leidmine, rattakummide kontrollimine, kiiver pähe, uks lukku, ratas veerema, neli ja pool minutit läbi Kalamaja, vanalinna munakivid, valvelauatädi tere, kabineti uks lukust lahti, inimesed, inimesed, inimesed, inimesed, keda ma armastan, inimesed, kellest ma hoolin, töö, arvuti, lõuna… mis tegelikult jägneb koduuksest väljumise hetkele, seda ma ei tea, sest olen alles seal tööleminuke hetke venitamise hetkes, rattakummid kontrollimata. kohe tõusen ja hakkan minema, varsti, ma luban.
ewert sundja, iiris vesik, aleksei turovski, leelo tungal, ervin õunapuu, lauri saatpalu, anne veesaar, david vseviov, ken saan, marju länik, tõnu kaljuste, riho sibul, hirvo surva, jan kaus, rein raud, jaan pehk, mart kivastik – pakub facebook.
find friends from different parts of your life.
ma ei taha meelega midagi kirjutada
midagi asjalikku öelda
oma päriselust rääkida
seepärast köhin atmosfääre
mul on inimesed, kellele oma päriselust rääkida
mul on olemas need elavad päevikud, kellesse kirjutada
ja seda, mida ma päriselt mõtlen ja tunnen, seda ei taha mitte keegi teada
mõned on
kellega ma olen aus
üldjuhul luuletan ma asju kokku
poetiseerin elu üle
teen argisuse suuremaks kui ta on
ülistan sekundit
oh, kuidas mulle meeldib selline vaba sõnade flõu, voolavus
kirjutad nii, et ei pea midagi mõtlema, analüüsima
vaid seda suvalist, mis peast tuleb,
kõigest on savi, sest kirjutad nii kui nii iseendale
akna taga niiske hommik
niiske nuttev pasahall hommik
kummikuilm
kollane naabermaja sein
kastani sügavrohelised lehed
varsti koliseb keskpäevane tramm
55 minuti pärast
saab hommikust lõuna
algab verine päev
sest täna hakkab veel verd voolama
mul on selline tunne, et hakkab
mitte minu, aga võibolla ka minu, aga kellegi veri voolab
raudselt mööda metallist plekk-katust roostetab
lõhnad ja maitsed
sinu lõhn ja sinu maitse
pane korra silmad kinni, hinga sisse hetke ja kujutle seda, keda sa kõige rohkem tahad
hinga tema lõhna, tunne tema maitset
läks paremaks?
ma tean, et läks, isegi kui sa ütled, et ei läinud, sest tegelikult läks
nüüd on termos tühi
ja ma olen liiga kaua kirjutanud
carpe diem!

Aasta valgeima öö kolm pööret. Pööriöö I, II ja III

Looming

I

kõnnid kuskil linnaöös
ülelinnalise elektrikatkestuse ajal
vanadel rööbastel kuuled,
kolisevad kummitustrammid
sügeleb talla all tänav
on aasta valgeim öö
ja päike kukub vaid korraks
puud kahisevad möödunud päeva lugusid
sosistavad üksteisele juhtunut
istud kolisevale kummitustrammile
sõidad mööda elektrikatkestatud linna
inimesi üldse ei olegi
ja puud julgevad sosistada
kuna kõik magavad
kui oleks julgust, kirjutaks sellest romaani
linn see muutub metsaks
must möödub bussijaam ja Tartu maantee sirgel seisan,
vaatan lahkuvaid, saabuvaid tramme
kukkuvat ja kohe tõusvat päikest
kohe kohe teretavad kohvikud ja puhvetid
varajasi ärkajaid, hommikusi saiu
kohvilõhna eelaimust
sõidad nüüd juba päris trammiga koju
linn ärkab ning sina sead magama
agulite uulitsad täituvad
ja korraga, vahetult enne päikesetõusu
on elekter linnas tagasi
minutiks süttivad tänavalaternad
et siis anda taas teed päris päevavalgusele
möödus pealinna pikeim valgeöö

trammis nr. 4

II

söön näljaga siin hämarusse uppuva pealinna puiesteel
papptopsi seest friikartuleid
kohati on New Yorgilik tunne
kajakad karjuvad tänavalampe põlema
need aga ei reageeri
on tummad. kui räägiksid, siis palju
linna valgustavad trammid
nende vaikses kolinas uinuvad päevased inimesed
kohe ärkab öö ja kesklinna telliskiviseinte tagant
hakkab kostma õnnejoovastust jahtivate inimeste rütmiline tümpsumine
nad tantsivad ennast päikeseloojangust päikesetõusu
siis tuleb veel hilisem öö ja ikka veel hämaras linnas
valgustab äraõitsenud sirelite lehti
tuhmkollane tumm tänavavalguslamp
mu huuled on friikartulitest soolakad
nüüd on mul merelinna tunne
nagu öine meretuul sealt Admiraliteedi basseini poolt
oleks puistanud mu huuli meresoolaga
ma tean, et see on vaid kunstlik meri,
mis tänu ameeriklaste kiirketile mu huuli soolab
aga endiselt on säärane newyorgilik tunne pääl
prillid udutavad mu selget silmapiiri
kui hingan jopekaelusesse sisse
ootan endiselt seda ülelinnalist elektrikatkestust,
mis laseks mul uskuda, et käes on 1930ndad
pimeduses on linn ikkagi kuidagi vanem
ja hämaruses ei paista silma tänapäeva poolt tehtud iluvead

trammis nr. 1

III

viimaste trammidega saabuvad haigutavad Kalamaja elanikud
suvi on tänavate sulgemise aeg
puitrajooni aknad on avatud
nad lasevad sisse jahedama öö saabuvat õhku
autosid ei sõida,
sest suvi on tänavate sulgemise aeg
pikkadel sirgetel tänavatel jalutame
pool tundi enne keskööd
kuid ikkagi on valge
selles ülelinnalises elektrikatkestuses
pimedale tänavale helendavad tüllkardinate tagant
soojad toad ja laupäevased inimesed
linn hingab ning rahuneb
uus sajand on kestnud juba aastaid
kui seisatad, kuuled kuidas viimased sirelid närtsivad
aasta valgeimal ööl

kalamajas
20. juuni 2009

"Pea vahetus" NO81 Teatris NO99

Teater

Teater NO99 "Pea vahetus"Käisin ükspäev teatris, lasin päid vahetada ning sain elamuse. Koduteel esietenduselt mõtlesin, et Uku on ikka väga hea näitekirjanik. Jutuks Teater NO99 lavastus “Pea vahetus”. Lavastaja Uku Uusberg, mängivad Priit Võigemast, Märt Avandi, Raigo Saariste ning kammerkoor “Head Ööd Vend”. Oma venna Pärdi kammerkoori kasutas Uku juba oma lavastuses “Head ööd vend”. Nüüd on lavastuses ka Pärdi muusika. Pärdi all mõtlen ikka Uusbergi. Eesti luuletajate luulest, kontertlindistus on mul juba pea pool aastat kõrvades mänginud, on sündinud rida ilusaid ning vaikust armastavaid koorilaule.

Teatrisaal muutub rongijaama ooteruumiks. Rongid ning trammid teatris on minu teema. Samuti trammid Kalamajas ning rongid maale. Teatrirongide lemmikmarsruut antud lavastuses oli Tallinn – Kuressaare. Kujutlesin, kuidas rong sõidab vahete-vahel vee all ning aeg-ajalt vee peal. Näitlejate mäng köidab ja paelub. Uusberg Uku on geniaalne näitekirjanik. Ma istusin saalis ning nautsin sõna, puänti, mõttekiirust ja ausust. Ausust on lavastuses palju ning see puudutab. Loo mõte on kaunis.

Priit mängib geniaalselt, Märt väga hästi. Ma upun alguskokkukõlasse. Kuskil peab alguskokkukõla olema…Kaugustest kajav klaver toob sügavad judinad seljale. Selles on aeglast ajaloolist ilu. Õhku on taeatrisaalis vähe, aga see ei sega. Õhus heljuvad teatriparfüümid ja tihedad mõtted. See oli ilus ning aus teater.

Kerge emotsioon Kalamaja rahustavate majade vahel

Igapäevaelu

Kui kõnnid õhtuse Kalamaja vahel ning vaatad avarat tumedat taevast, kus sõuavad rahulikud pilved ja kuulad Kaido Sussi viisile ning Viidingu sõnaldele laulu “Terveks suureks suveks valgeks jäingi…” – siis on kummaliselt kerge tunne. Kummalist kergust vist lisab ka see, et eilne esietendus möödus väga edukalt ning paljudele inimestele sai rõõmu teha. Selle üle on hea meel.

Tramm Kalamajja logises nagu tramm ikka. Tagumises pooles levitas lehka üks “bomž” (ma sain selle sõna oma sõnavarra alles nüüd, proovide käigus). Balti Jaamas sisenes pooliku õllepudeliga pikk mees ning nutetud silmadega naisterahvas, pabertaskurätt näpus. Nad olid nooremapoolsemad. Huvitav, mis juhtunud oli? Trammis on sadu lugusid. Ning palju kojuminevaid inimesi.

Järgmisel nädalal on palju etendusi ning reedel on rahvusvaheline teatripäev. Hoiame omadele pöialt!

Ma salvestasin hilisõhtuseid tramme

Uned

Kui õhtusöök sai söödud, siis astusin Linnahalli juurest trammile, et salvestada õhtuste trammide helisid. Sõitsin Kadriorgu, tulin seal trammist maha ja ootasin järgmist. Sellega sõitsin tagasi, Linnahallist mööda ja siis Kalamajja. Trammid mürisevad koledasti. Tahak sellist romantilist trammi. Kalamaja tänav oli väga vaikne. Nüüd on sügav õhtu.