Ma tean, et teie ei näinud tänaval seda karjuvat prantsuse naist, kes ilatses ja oma ridiküliga kehkadivei inimeste poole tegi. Või oli tegemist hoopis hirmvaikse venesoost vanadaamiga, kes tegelikult mitte midagi korda ei saatnud ja mina oma hommikuses bussiootusehulluses selle kõik välja mõtlesin hoopis. Kujutate ette, jah, bussiootushulluses, seal, kus tavaliselt inimesed tagurpidi käivad ja üleüldse teineteisele imelikud, inimlikud näivad?
Ühesõnaga, tegi see prantsuse naine, mis ta tegi. Vist lõi ühele saksa romantilisele vanamehele külge ja see ei saanud ka midagi aru, sest ta oli alates Eestimaa piirist endale järjest kaheliitrist turbodiiselit sisse kallanud ja sealt ei tule ju õhku ka välja. No ja siis mina vaatasin, kuidas bussiootuspingil minu raamatu leheküljed järjest kollakamaks tõmbuvad ja hommikusombuse ilma kuju võtta üritavad.
Nüüd mul tuli tegelikult just praegu meelde, et ma ei saa enam ühtegi sõna kirjutada, sest mul on veel üks väikene töö ees. Aga sellest ei ole midagi. Pärast kirjutan asjalikku ka.