Kus on juhised täiusliku elu elamiseks?

Aknad on suvest tolmused. Nende klaasidele on kogunenud kogu möödunud suvi, kõik magamata ööd ja kõik ärkveloldud naerud, nutud, ootused ja täitumised. Pärast kaheteisttunnist magatud ööd, esimest üle nädala kodus, pärast Tartut ja teatrifestivali, istun hommikul kui puuga pähe saanuna oma voodil, tõmban üles ruloo, vaatan Kalamaja halli hommikut, meenutan nähtud unenägusid, mis on ehmatavalt selgelt meeles. Unenäod armastusest. Kummaliste inimestega. Sõprusest, ihast, igavusest ja tavalisest elust. Ei midagi sürreaalset, aga siiski…

Nädalane Tartu oli täpselt see, mida ma lootsin ja kartsin, üleüldises plaanis muidugi. Detaile ning emotsioone ei suutnud keegi ette kujutada. Pidevad õhtud festivaliklubis, joviaalsed inimesed, keda teater ja õhtune alkohol on veidi napakaks teinud, öine jahe Tartu, hullumeelne teater, pikad hommikud, proovid ja etendused, sõbrad. Kohtasin enda jaoks võõraid, kes tulid mulle naeratades vastu ja tänasid asjade eest, mida ma teinud olen. Sõnade ja muusika eest. See oli mulle oluline. Tänan.

Jahe sügissinine Tartu, suvelõpu roheline, sügisealguse tumekollane. Ööde janunev udu. Vihmapäevad. Erksinise taevaga rünkpilvepäevad. Päevasoojus ja öösügise jahedus. Paduvihmad ja kaks vikerkaart linna kohal. Uute kohtumiste erutav apaatsus. Nutma ajav teater. Üleemotsioonid, naerud, pisarate tagasihoidmine, muusika, muusika, muusika. Klappidest ja korduvalt. Tugev asfalt kõnnitee näol jalge all. Iga päev on teisest erinev. Olen täna kindel ühes, homme teises. Mõni päev armastus, teine päev igatsus, kolmas päev tülgastus, neljas päev läheduse vajadus, viies päev üksinduse igatsus.

Ma võin sulle lohutuseks öelda, et mina ei saa ka elust aru. Ehk ma ei saa aru, mida MINA elult tahan. Kus on piirid sõpruse, armastuse, üksinduse vahel. Millised on õiged kogused. Ja kõik see muutub päevadega. Täna tahan olla päev otsa kodus, mitte minna teatrisse, mitte minna õhtusele kammerkoori kontserdile, mitte teha lauluproovi, mitte armastada Sind. Istuda allatõmmatud rulooga hämaras korteris, nautida vaikust, nautida inimeste mitteolemasolu, nautida muusikat, raamatuid ja teed. Homme tahan öö läbi nutta ja inimesi igatseda. Täna on vaid tunne, et olen elus.

Kui miski võis olla Tartu teemalugu, siis oli see Radioheadi “Creep”, mida kuulati tänavatel, hotellitoas, teatris, vihmas, kohvikutes. Siin on vähemalt viis varianti, mis tuleks kõik ära kuulata, enda sisse.
1 – Imeline naine linnaseguses õhus – http://www.youtube.com/watch?v=_7tWW246-EI
2 – Akustiline versioon ägeda videoga – http://www.youtube.com/watch?v=JsHKoJM8uv8
3 – Suvelõpu live ühes Pelgulinna korteris, otsetõlge eesti keelde – http://veiko.tumblr.com/post/9122350457/radiohead-creep-eesti-keeles-otse-ja-lives
4 – Septembrialguse hommik, eesti keeles ja ise – http://veiko.tumblr.com/post/9829346593/mul-kummitab-see-laul-alates-sellest-ohtust-kui
5 – Originaal – http://www.youtube.com/watch?v=XFkzRNyygfk&ob=av2e

Tahtsin olla kui vahe nuga, mis lõikab festivali-Tartut, aga pigem olin nüri sirp või hammasteta saag, mis kultuuritiinuse vahel abitult vehkis. Tartus oli sügise algus igal pool. See jahedus tegi pea selgemaks ja sisse rohkem ruumi. Nostalgia ja sigasoe lämberomantika kadus õnneks veidi. Nüüd ootan esimest lund ja seda, mitme päeva pärast ebastaabiilsus naaseb.

Andke mulle juhiseid täiusliku elu elamiseks.

Pekuliaarne mees

esmaspäev, kus kõik algab uuesti
kus oled suve ja sügise vahel
kus ripud ajatus hommikus
ja puder on keedetud veega, sest lahja elu nõuab lahjat sööki
ma tean juba ette
et igav sellel nädalal küll olema ei saa
ikka istun kuidagi apaatselt diivanil
määrin vaarikamoosi pudrul laiali
kuulan suvalist muusikat
sest ees on mõtterohked ajad
täna laulan sõbra sünnipäeval
homme õhtul tartus
vihm ongi minu narkootikum
süstin suvelõppu veeni
tänasel hommikul on šokolaadi ja mõruda tee maitse
ükskord lugesin ajalehest mehest, kes tegi enesetapu, jutustati just praegu kõlarites ja simon ja garfunkle hakkasid laulma
he was a most peculiar man
peculiar – kummaline, veider, pekuliaar-
pekuliaarne mees
ma vist olengi pekuliaarne mees
teen omale viisiitkaardi
kus on ainult kiri PEKULIAARNE MEES ja telefoni number
suvepuud
sügiskuud
inimluud
või oli veel mingi sõna?
midagi muud?
aja elul jalad harki
anna jalgadele valu
ela
väikeste linnade jalgväravad
väikeste linnade mehed on lollakad
suurte linnade väikeste linnaosade mehed on lollakad
mina olen lollakas
pekuliaarne mees
olen kirjutanud viimastel päevadel nii, et punastasin
olen kõndinud viimastel päevadel nii, et imestasin
olen laulnud viimastel päevadel nii, et eputasin
täna hommiku taustaks mängib big band fokstrotti
tšehhov, tšehhov, tšehhov
kus oled sa, tšehhov?
miks kirjutasid inimestest nii, et siimaani on valus ja rõõmus?
kirjutame elu lõhki
laulame olemise suureks
filmime emotsioonid lahti
ja siis tulevad argised asjad: habeme ajamine, hommikune esimene veeklaas, esimene urineerimine, läbi une telefonikõnede vastamine, puhaste riiete otsimine, ruloo üles, hambad ära pesta, vesi keema, mate kalebassi, nõud ära pesta, pudruvesi keema, arvuti lahti, öö sotsiaalmeedias üle vaadata, meilidele vastamine, jahedal põrandal paljaste jalgadega hommikuvärskuse sisselaskmine, uksekell, sõbralt arvuti tagasi, muusika mängima, pult taskuse, shuffle tööle, puldiklõpsatused mittesobiva loo korral, tartu sõpradele teatripiletite pakkumine, blogide lugemine, facebook pakub inimesi, keda ma võin tunda, teine urineerimine, mis raamat kaasa võtta? küsimus, kas ma täna üldse loen, kätekreem, puhtad sokid, töölemineku hetke venitamine, vabanduste leidmine, rattakummide kontrollimine, kiiver pähe, uks lukku, ratas veerema, neli ja pool minutit läbi Kalamaja, vanalinna munakivid, valvelauatädi tere, kabineti uks lukust lahti, inimesed, inimesed, inimesed, inimesed, keda ma armastan, inimesed, kellest ma hoolin, töö, arvuti, lõuna… mis tegelikult jägneb koduuksest väljumise hetkele, seda ma ei tea, sest olen alles seal tööleminuke hetke venitamise hetkes, rattakummid kontrollimata. kohe tõusen ja hakkan minema, varsti, ma luban.
ewert sundja, iiris vesik, aleksei turovski, leelo tungal, ervin õunapuu, lauri saatpalu, anne veesaar, david vseviov, ken saan, marju länik, tõnu kaljuste, riho sibul, hirvo surva, jan kaus, rein raud, jaan pehk, mart kivastik – pakub facebook.
find friends from different parts of your life.
ma ei taha meelega midagi kirjutada
midagi asjalikku öelda
oma päriselust rääkida
seepärast köhin atmosfääre
mul on inimesed, kellele oma päriselust rääkida
mul on olemas need elavad päevikud, kellesse kirjutada
ja seda, mida ma päriselt mõtlen ja tunnen, seda ei taha mitte keegi teada
mõned on
kellega ma olen aus
üldjuhul luuletan ma asju kokku
poetiseerin elu üle
teen argisuse suuremaks kui ta on
ülistan sekundit
oh, kuidas mulle meeldib selline vaba sõnade flõu, voolavus
kirjutad nii, et ei pea midagi mõtlema, analüüsima
vaid seda suvalist, mis peast tuleb,
kõigest on savi, sest kirjutad nii kui nii iseendale
akna taga niiske hommik
niiske nuttev pasahall hommik
kummikuilm
kollane naabermaja sein
kastani sügavrohelised lehed
varsti koliseb keskpäevane tramm
55 minuti pärast
saab hommikust lõuna
algab verine päev
sest täna hakkab veel verd voolama
mul on selline tunne, et hakkab
mitte minu, aga võibolla ka minu, aga kellegi veri voolab
raudselt mööda metallist plekk-katust roostetab
lõhnad ja maitsed
sinu lõhn ja sinu maitse
pane korra silmad kinni, hinga sisse hetke ja kujutle seda, keda sa kõige rohkem tahad
hinga tema lõhna, tunne tema maitset
läks paremaks?
ma tean, et läks, isegi kui sa ütled, et ei läinud, sest tegelikult läks
nüüd on termos tühi
ja ma olen liiga kaua kirjutanud
carpe diem!

Ma hingan sisse teatrit

Kujuta ette seda jahedat talvelõpu Kalamaja ööd, kus sa jalutad juba lumesulanud kuival asfaldil, ninasõõrmeis selle tüdruku või poisi lõhn, keda sa armastad või armastasid, juuksed lõhnamas küünlapõletamise ja ausate vestluste järele. Kujuta ette seda madalate korstende suitsu, mis paitab kahekordseid tumesiniseid puumaju üha hilisemalt loojunud päikeses, seda põhjamaade kevadevalgust, kuigi jah, väljas on veel ärahirmutavalt külm, aga valgus… valgus on juba hingemattev. Ja, kas sa kujutad, kujutad? Kujutad, kuidas me jalutame seal siledal tänaval, plankude taga koerad, ninasõõrmetes armastuse lõhn. Eluarmastuse ja teatriarmastuse. Sees keevad viimase aasta jooksul nähtud teatrid ja emotsioonid, naermised ja nutmised ning sa adud teatris elu konsentreeritud siirupit.

Korraga ja samas ebaühtlaselt meenuvad need hetked, kui istud teatrisaalide sügavuses ja sulle kangastuvad maailma kaunimate inimeste helid, su ees riietavad end lahti elu kõige õigemad keerdkäigud. Rahulik, selge ja sirge on olla. Sa vaatad neid inimesi, kes etendavad elu ning nutad ennast hulluks, naerad ennast puruks. Kogu elu ongi ainult ühes selles tilgas, mis kukub sinu käele. Kukub sinu pihku, tumepunane vaarikamaitseline kontsentraat, sellest mis on, mis sinule kuulub ja kes sa oled.

Siis algab hommik. Sa kõnnid lumesulanud tänavatel ning meenutad oma viimase aasta teatrielamusi ja loetled neid. Alates “Üsna maailma lõpus”, kus pärast esimesi vaatamiskordi lubasid mitte kunagi seda lugu enam vaadata, muidu nutad end puruks. Jätkates kõikehaarava perekonnalooga “Aeg ja perekond Conway”, kus näitlejad hingavad eluga samas rütmis, kus aeg teeb hüppeid ja peatub. Siis oled juba hallide seintega Ameerika toas, kahe inimesega korraga nii lähedal, et “Koletis kuu peal” hirmutab mitte enam türklasi vaid sinu enda kõige sisemisi hirme. Ning lõpetad tänase “Biloxi bluesiga”, kus noored teatrialustajad tõestavad, et elus teater ei ole surnud, et teatrit ei pea tegema kui sporti, et poliitika ei ole teater, et elu ise ongi kõige suurem teater ja pearolli eluteatri ja teatrielu laval mängib ikkagi armastus. Kui sa suudad heldida, vaadates tüdruku ja poisi esimest suudlust, kui nende huuled tegelikult kokku ei puutugi, aga sa tajud selles oma esimese armumise tunnet, kogu maailma armumise tunnet, elad läbi neid emotsionaalseid hetki ja veendud, et on võimalik olla uuesti korra esimest korda armunud, mis sest et vaid teatrisaali pimeduses, ees helendamas mängitud elud. On rõõm, kui elusid mängitakse nii osavalt ja kaasahaaravalt, nagu nendes Linnateatri viimases neljas lavastuses. On õnn kui saad hingata iseenda elu olnut ja tulevat sisse. Kaugel mängib klaver, sa kuuled iseennast mängimas oma lemmiklaulu. See on sinu laul, mis saadab sind nendel päevadel. Ja siis on sul suva ja savi igapäevastest probleemidest. Olgu sul kadunud või kogu maailma muusika, sinu kogu elu jooksul pildistatud pildid… midagi on selles hetkes igavikulist, midagi, mis ongi see elu siirup ja on õnn, kui saad tõmmata keelega üle peo, ühe hingetõmbega sisse seda tumepunast elu.

Vabandage mind, kui ma läägeks muutusin, õhtu on selline… nagu kuu oleks kukkunud tagaaeda ja sa näed, et ta ei olegi nii üüratu. Selline kolme ja poole meetri kõrgune ning valgust eriti ei anna. Aga on sinu tagahoovis ja valvab sind öösiti. Tuletab sulle meelde seda lugu enda kasulikkusest… sest kes teine öösel sulle valgust näitaks, kui mitte kuu.

Argiinimese monoloog, kes tahaks pakkuda teravaid elamusi.

Kui ma kodunt välja läksin, lakkas vihm ja päike paistis terve tee.
Käisin teatris ja poes.
Kui ma koju jõudsin, hakkas vihma sadama.
Nüüd vaatan aknast, kuidas aeglaselt täituvad vihmaveeloigud Kalamaja lohkuvajunud asfaldil.
Minu toapõrand on täis valget lund.
Seda juhtub siis, kui pesumasinasse on sattunud pabertaskurätt.
Ma arvan, et seesama, mille ma üleüleeile teatris täis nutsin, pärast etendust.
Nüüd on see taskurätt lumeks saanud, see on minu toapõrandal ja võimalik,
et ei sula enam mitte kunagi ära.
Kui ma just harja ja kühvlit ei võta ning seda kokku ei pühi.
Poest ei olnud ka midagi võtta.
Teravate elamuste saamiseks ostsin tšillit.
See toob vast vaheldust
minu tänasesse liiga läägesse pühapäeva.
Ma kirjutan täna teist korda, see on haruldane.
Aga ma tahtsin sellest äranutetud lumest rääkida, mis minu toapõrandal on.
Tegelikult on see kõik väljamõleldis,
puhas fiktsioon.
Pole olnud mingit lund, mingit teatrit, mingeid emotsioone – ei mingit elu.
Romantika olen ma ka välja mõelnud.
Ainult tšilli on tõeline, see, mis toob mu tänasesse päeva teravaid elamusi.
Mõned teravad polaroidid teen ka siis.
Riputan siia samasse Kalamaja vahele üles.
Tulge näitusele, vaatama, mis värk on.
Ma pildistan elu. Lasen pärast paljundada tuhandetes eksemplarides ja te saate osta minu elu.
Kõigest eelnenust ajendatuna lugesin läbi pool näitemängu “Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama”. See on Lagarce oma.
Tema kirjutatud. Üle poole ei jõudnud, sest et ta kirjutab liiga hästi.
Liiga õigesti ja liiga otse.
Nüüd olen kodus ja ootan, et vihm jääks järgi.
Et keegi tuleks ja ütleks, mismoodi me peame oma elusid elama.
Et keegi mind valvaks.
Et keegi suudaks analüüsida mind ja iseennast.
Te näete kuidas need inimesed kõnnivad vihmavarjudega minu aknast mööda?
Ah, te vist ei näe… õige jah, teid pole siin.
Kutsuksin teid külla, siis te näeksite lund minut toapõrandal.
Ärge parem tulge. Joome hoopis sõnu. Mis sest veinist enam.
Kuulete seda vaikset ja lakkamatut vihma kolinat?
Raudselt kuulete. Seda ei ole võimalik mitte kuulda.
Koridoris kajavad hääled ja sammud.
Naabrid toimetavad, koristavad, elavad.
Mul on toredad naabrid, kas ma olen juba rääkinud?
Ma tunnen neid kõiki. Osasid vaid nime ja nägupidi, aga see ei loe.
Tähtis on teada inimesi, öelda neile tere. Nagu eile üks inimene ütles.
Ilusasti ütles.

Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama

Ma olen kodus ja tean juba, et akna taga sajab vihma, sest et vihm krõbiseb minu plekist aknalauale nii, nagu oleks see maailma kõige loomulikum hääl. Ma külmetan, hoidsin mitu tundi akent lahti, et vihma lõhn saaks mind läbi une oimetuks teha. Peas on pulgad, mis tuleks päeva jooksul ükshaaval eemaldada.

Siis kui ma eile teatris käisin, oh, teate, on ju sellist teatrit, mis suudab Sind läbi raputada ja haarata. Nagu oleksid kunstilt saanud kannaga näkku ja makku ja ribidesse ja lebaksid tunde verisena saalipõrandal, inimesed talluvad su peal, kõik kohad on emotsioone täis. Sina lamad verisena teatripõrandal ja oksendad kurbust. Kuigi, laval ütles mees: “Ma olen oma voodis, on öö, hirmu tõttu ei saa ma uinuda, ma oksendan viha. See rahustab ja väsitab ja väsimus laseb mul lõpuks uinuda.” Mina oksendan kurbust ja sees on selle korra teatrivaatamise emotsioonid ja eelmise korra teatrivaatamise emotsioonid. Ja siis sa räägid inimestega, kes ei saanud seda, mida sina said. Nemad ei olnud puudutatud, nemad ei olnud liigutatud. Aga on minusuguseid veel. Õnneks. Istume kuskil, täpsustan, teise korruse kivikoridori laial diivanil, ja räägime sellest seletamatust kurbusest, mis meie sees on. Seletame selle lahti, joome liiga palju veini ning korraga hakkab nagu hea. Me istume ja oksendame kogu oma kurbuse sellesse kivitrepikotta ja oleme pärast seda uuemad. Kõik läheb edasi, vaatenurka saab muuta. Oma elu saab väärtustada.

Eelmisel päeval lebasin põrandal. Ühes kodus. Ja ootasin, et vihma hakkaks sadama. Vihm hakkas sadama. Avatud aknast kostis sisse selle vihma hääl, see ilus hääl. Ja avatud aknast paistis sisse selle vihma nägu, see ilus nägu. Ja siis istusid Sa klaveri taga ja mängisid muusikat, mis sobis selle vihmaga kokku ja siis istusid Sa endiselt klaveri taga ja mängisid plokkflöödil muusikat, mis sobis maailma kõikide vihmadega kokku. Ka see oli maailma kõige kurvem vihm, sest ta oli nii tark. Targem kui need kassid, keda ma aegajalt oma sülest leian ja kes mind oma tarkusega hirmutavad. See vihm oli nii ürgselt tark, et aru saamiseks mida ta ütles, kulub veel aastaid.

Sadava vihma piisad moodustavad aknaklaasile mustreid meie elust. Sellest elust, mis on ees ja sellest, mida me praegu elame. Ja siis mõtled, kas sa oled teinud ära selle rõõmsa karje, selle, millest eilne teater rääkis, selle võimsa röögatuse, mis kogu õnne peaks defineerima…

(Selle kõige sügavamaks mõistmiseks soovitan vaadata ära Linnateatri lavastuse “Üsna maailma lõpus” ja elada sama elu, mis mina.)

Que vadis?

Viimasel ajal ei kirjuta keegi midagi. Ise ei kirjuta ja teised ei kirjuta. Segased ajad nõuavad segaseid ning hõivatud inimesi ning mõtted ei jõua sekundi jooksul selguda. Mõtete selgumiseks on vaja rohkem kui sekundeid. Vahemärkustena – sai käidud reisil Gran Canarial, vaid pildid ja soojus, sai alustatud uut aastat uute tegemistega (proovid) ja vaikselt juba käia teatris.

Mõtleme viimastel päevadel sellele, et miks ja kellele see teater. Või mida öelda ja kellele. Eilne “Perikles” oli mõnusalt teatrit täis ja sai loo sees unistada ning olla. Que vadis Eestit teater?