Aknad on suvest tolmused. Nende klaasidele on kogunenud kogu möödunud suvi, kõik magamata ööd ja kõik ärkveloldud naerud, nutud, ootused ja täitumised. Pärast kaheteisttunnist magatud ööd, esimest üle nädala kodus, pärast Tartut ja teatrifestivali, istun hommikul kui puuga pähe saanuna oma voodil, tõmban üles ruloo, vaatan Kalamaja halli hommikut, meenutan nähtud unenägusid, mis on ehmatavalt selgelt meeles. Unenäod armastusest. Kummaliste inimestega. Sõprusest, ihast, igavusest ja tavalisest elust. Ei midagi sürreaalset, aga siiski…
Nädalane Tartu oli täpselt see, mida ma lootsin ja kartsin, üleüldises plaanis muidugi. Detaile ning emotsioone ei suutnud keegi ette kujutada. Pidevad õhtud festivaliklubis, joviaalsed inimesed, keda teater ja õhtune alkohol on veidi napakaks teinud, öine jahe Tartu, hullumeelne teater, pikad hommikud, proovid ja etendused, sõbrad. Kohtasin enda jaoks võõraid, kes tulid mulle naeratades vastu ja tänasid asjade eest, mida ma teinud olen. Sõnade ja muusika eest. See oli mulle oluline. Tänan.
Jahe sügissinine Tartu, suvelõpu roheline, sügisealguse tumekollane. Ööde janunev udu. Vihmapäevad. Erksinise taevaga rünkpilvepäevad. Päevasoojus ja öösügise jahedus. Paduvihmad ja kaks vikerkaart linna kohal. Uute kohtumiste erutav apaatsus. Nutma ajav teater. Üleemotsioonid, naerud, pisarate tagasihoidmine, muusika, muusika, muusika. Klappidest ja korduvalt. Tugev asfalt kõnnitee näol jalge all. Iga päev on teisest erinev. Olen täna kindel ühes, homme teises. Mõni päev armastus, teine päev igatsus, kolmas päev tülgastus, neljas päev läheduse vajadus, viies päev üksinduse igatsus.
Ma võin sulle lohutuseks öelda, et mina ei saa ka elust aru. Ehk ma ei saa aru, mida MINA elult tahan. Kus on piirid sõpruse, armastuse, üksinduse vahel. Millised on õiged kogused. Ja kõik see muutub päevadega. Täna tahan olla päev otsa kodus, mitte minna teatrisse, mitte minna õhtusele kammerkoori kontserdile, mitte teha lauluproovi, mitte armastada Sind. Istuda allatõmmatud rulooga hämaras korteris, nautida vaikust, nautida inimeste mitteolemasolu, nautida muusikat, raamatuid ja teed. Homme tahan öö läbi nutta ja inimesi igatseda. Täna on vaid tunne, et olen elus.
Kui miski võis olla Tartu teemalugu, siis oli see Radioheadi “Creep”, mida kuulati tänavatel, hotellitoas, teatris, vihmas, kohvikutes. Siin on vähemalt viis varianti, mis tuleks kõik ära kuulata, enda sisse.
– 1 – Imeline naine linnaseguses õhus – http://www.youtube.com/watch?v=_7tWW246-EI
– 2 – Akustiline versioon ägeda videoga – http://www.youtube.com/watch?v=JsHKoJM8uv8
– 3 – Suvelõpu live ühes Pelgulinna korteris, otsetõlge eesti keelde – http://veiko.tumblr.com/post/9122350457/radiohead-creep-eesti-keeles-otse-ja-lives
– 4 – Septembrialguse hommik, eesti keeles ja ise – http://veiko.tumblr.com/post/9829346593/mul-kummitab-see-laul-alates-sellest-ohtust-kui
– 5 – Originaal – http://www.youtube.com/watch?v=XFkzRNyygfk&ob=av2e
Tahtsin olla kui vahe nuga, mis lõikab festivali-Tartut, aga pigem olin nüri sirp või hammasteta saag, mis kultuuritiinuse vahel abitult vehkis. Tartus oli sügise algus igal pool. See jahedus tegi pea selgemaks ja sisse rohkem ruumi. Nostalgia ja sigasoe lämberomantika kadus õnneks veidi. Nüüd ootan esimest lund ja seda, mitme päeva pärast ebastaabiilsus naaseb.
Andke mulle juhiseid täiusliku elu elamiseks.