Viiulid kahisevad. Terve sajand juba.

Sajand on.
Vajand olen.
Varjanud salaja olen.
Vaja on.
Kui ma esimest korda sind ei näinud, siis teadsin, mida su nägemine minuga tegelikult teinud oli. Olin vihm, mis kukkus järjepidevalt ja vaikselt hoovisuitsetajate peadele, roomas mööda katust ja kolistas lehtedes. Olin tuul, mis uhas juusteist juustesse ja mälust mällu, paitas päid ja tõi kõrvadesse meretaguste inimeste arutut naeru.
Ma olen uskunud sinusse korduvalt ja palju, sinusse, saatus ja ettemääratus.
Ikka usun, et tead mida teed, sest ise ma ammu juba ei tea.
Tahaks olla lihtsalt tuul kes puhub ja vihm kes kukub.
Kõikides puhumistes on lõputu kukkumine.
Läbi ööde ja päevade, ikka kukun inimestest läbi. On need üürikesed hetked, kui kellegisse pidama jään. Aga siis tuleb tuul, suur sõge ja sügisene saatusetuul ja puhub mind mälust ning meelest.
Kõik need inimesed on suured ja põhjatud augud. Nagu uued ja tundmatud ajastud. Keegi ei juhata teed. Kellelgi kaarti ei ole. Keegi sõnu ei tea. Tundmatu keel. Aga viiulid kahisevad ühes väikeses hoovis, kus on valju muusika ja palju sigaretisuitsu, kus on kultuuri ja keelt ja aeg peatub hetkeks, ühes väikeses hoovis, kus ma korraks jälle kukkusin ja sadasin ja puhusin, aeg peatub hetkeks.
Aeg on nagu kahur. Pikalt ei pauguta, aga kui, siis korralikult.
Terve tormiline orkester puhub trompeteid. Marssi, millega läbi elu minna.
Terve sajand oleks nagu juba olnud, aga ometi vähem kui kolmandik.
Vaiksete tumedate õhtute saabudes värisen pimedas toas teki all ja kuulan kuidas vihm lödiseb akna taga, kuidas tuul lõgistab akende klaase.
Sajand on.
Vajand olen.
Varjanud salaja olen.
Vaja on.
Ikka seda ööd ja seda viiulit ja neid suitsetavaid inimesi, kes räägivad inimhingede müümise võimalikkusest. Müü mulle ja ma annan sulle sada eurot. Ja kui sa usud hinge olemasolusse, siis miks sa ei müü, kui seda osta ei saa? See kultuuripoiss küsib nii. Ma ei oska vastata. Ei taha kuidagi. Minu oma on, hüüan! Viiulid kahisevad.
Luba ma sõidan su’st läbi. Ma tean, et kõikidel järgnevatel päevadel on mul häbi ja piinlik. Aga kas ei olnud nii, et sellel hetkel me tahtsime mõlemad, et rong peatuks korraks? Raudne ruun minu südamest sinu südamesse. Väikesed vahejaamad, mille trepil istub mütsiga muusik ja müüb möödujatele viiulite kahinat. Torkab poognad südametesse ja saeb nii mis jaksab.
Sügisetuul. Hilisõhtute vihm. Raheroosa perrooniasfalt peegeldab kuud.
Terve sajand nagu oleks.
Terve sajand nagu vajanud ma oleks.
Terve sajand nagu varjanud ma salaja oleks.
Sest et vaja on.
Vihm, krõbise viiuli kõlakastil. Niiskusest venigu keel.
Tuul, tuhise hingest hinge rongina ja otsusta ise, millal peatud. Millal kohal oled.
Laske mind lihtsalt lahti. Üles kõrgesse taeva ja kosmose piirile ja las ma ise kukun kuhu tahan.

Hetk

Kõikide magatud ööde raskus.
Kõikide kuulatud muusikate kergus.
Kõikide mahasadanud vihmade niiskus.
Kõikide hilishommikute sügisepimedus.
Langeb me peale.
Libiseb meist üle.
Heliseb me kohal.
Ja korraga oled aastas 2005, on teatrikooli teise kolmandiku lõpp, kangastuvad Draamateatri remondieelse maja koridoride lõhnad.
Siis sõidad mööda Eesti maanteid, õhtusel ajal bussiga, vaata aknast maailma kõige ilusamat päikeseloojangut ning unistad maailma kõige paremast elust.
Praegu sajab minu akna taga maailma kõige peenemat ja kurvemat vihma.
Puust majad kolisevad elada.
Ajataju on sassis. Magad liiga kaua, ärkad segasesse sügisesse. Sõnad on olulised.
Ma olen näinud viimasel ajal väga palju head kultuuri, kõike ei jõua kirja panna. Luban, et teen varsti kuu kokkuvõtte parimatest kultuuripaladest.

Sõprusest. Atmosfääridest.

Kui on selline hommik, kus venitad natukene tööleminekuga, õues on ere päike, kõik tundub lihtne. Kuigi päike on veidi ähvardav, sest pakettakende vahelt immitseb suvelõpu lõhna, korteripõranda valeparketil roomab jahedus ja seob end su varvaste ümber.
Ongi hommik. Jälle. Elektripliidi külmal raual, kuuma kõrval, haudub helebeeži taldriku alla odrahelbe puder.
Meenuvad Hiiumaa ööd, Joni Mitchell, sest iTunesi shuffle tahab niimoodi. Täna on temal hommiku üle peaaegu täielik atmosfääride loomise võim, kui välja jätta väike valge plastmassist pult minu käes, mille “edasi” noolele vajutades suudan hoobilt luua uue meeleolu. Seda mis tuleb, teab ainult shuffle, nii et ikkagi olen tema võimu all.
Termosest voolab kuum vesi mu kalebassi, argentiina mate mõrumagus rohekas maitse tantsib suus hommikut selgemaks, koos selle muusikaga, koos selle erejaheda suvelõpu päikesega.
Ajad on olnud ilusad. Ja on edaspidi ka ilusad. Sest isegi siis kui on kole aeg, on selles oma ilu. Mitte et praegu oleks kole, aga võtame või näiteks need kümned hetked, kus minu taskus heliseb telefon või helistan ise, kus leian oma puumaja korteri diivanilt veiniklaasidega sõbrad, kus vaatame filme kord minu televiisorist, kord arvutiekraanilt, kus jalutame helevalges augustiõhtus kinno, upume ekraanilt haaravasse suurde filmivõllu. Hetked, kus põrkume tänavanurkadel, kus vestleme just nähtud filmidest, kus räägime sega vene-inglise keelt Moskvast väisavate teatrinoortega, kus jalutame veel tänavavahesid, kus Kalamaja tihedas sõpradekonsentratsioonis kohtame uusi inimesi, kus majaesisel kõnniteel mängitakse ukulelega Radioheadi “Creepi”, kus vasakukäe liigutusega tellitakse pizzat, kuulatakse ukulele lugusid, kus õhtu teeb õnnelikuks, sest inimesed räägivad suvalistel teemadel ja kõik lõhnab akustiliselt võimsalt. Kus ühe sekundiga sisse hingatud lõhn teeb korraga õnnelikuks ja hulluks. Hetked, kus sa saad aru, et sõbrad ongi need, kes hoiavad sind elus, helistades suvalisel ajal, vastates kõnedele suvalisel ajal, paludes teha pilte kõhumaalingutest, laenates fotoaparaate, tulles kinno, rääkides tunde Skypes, kutsudes külla, kuulates ära, tehes lõunasööke välja, kutsudes keset päeva vanalinna jalutama, kuulates maailma parimat muusikat, kirjutades Facebookis kaks lauset, mis kummitavad sind kolm päeva, juteldes Kadrioru suveöös, hoovi tagatrepil põlemas küünlad, loomas atmosfääri, kuulamas lugusid, juues veini, istudes kokkupandaval rohelisel jalgrattal, mainides koridorides, et nägid sind oma autoaknast laupäeva öösel kell kaks Viru väljakul sellel rohelisel kokkupandaval jalgrattal, naeratedes, sest see kõik tundus nii äge, taludes sinuga koos kuurortlinna ängistavat painet, vändates sadu kilomeetreid ratastega mööda Eesti teid, andes lugeda maailma parimaid raamatuid ja lühijutte, hingata sulle sisse magusat rahulikku elu, ajades sind pidevalt närvi, hulluks, agooniasse, nirvaanasse, lovesse, monosse, limbosse, unistustesse. Hingan. Sõpru. Te olete mulle olulised.
Nüüd kõlab kassetmaki klõpsatus, saad kuulata ühte eilset atmosfääri Kungla ja Kalevi tänava nurgal eile õhtul kell 22:21.
Siin ei muutu vahepeal midagi. On ikka augusti keskpaiga hommik, linn on ammu üleval.
Las möllab torm, las voolab veri, las supilusikatelt kukub pudrukaussi moos, las kalebassis vahtu peksku mate, las hommik toogu kogu päevaks hullust.
Veel ma paluksin, et te jätaksite siia kommentaaridesse linke ja viiteid, blogisid ning jutte, mis on head, mida te loete, mis teid puhastavad, mida tasuks lugeda. Ärge häbenege.
Näed, shuffle toob sügisest klaverimuusikat minu korterisse. Õues kostab saabuva müriseva kultuuri kaja.
Ma tahaksin, et te kuidagigi saaksite osa nendest atmosfääridest, mida elu mulle pakub. Aga teil on ka oma atmosfäärid. Käige kinos ja teatris ja kuulake muusikat, lugege raamatuid. Uskuge, selles on väga palju. Ja helistage oma sõpradele, sest nad ootavad teie kõnet.

Teatrisõprade klubi avab laupäeval jälle uksed

Linnateatri Teatrisõprade klubi ootab homme jälle külalisi. Pehmel pärastlõunal, algusega kell 16:00, algab ajaloolis-teatraalne üritus pealkirjaga “Jüri Vilms 120”. Külas on väga hea jutuga ajaloolane Ott Sandrak, kes tõenäoliselt läbi Vilmsi teeb üldistusi kogu Eesti Vabariigi algusaastatele. Pilte vaatame ning näitlejad loevad kõnesid, mälestusi ja katkendeid.

Pilet kultuurihuvilisele on 25 krooni. Teatri kassast. Enne ürituse algust saab ka osta, kui veel järgi on.

Viide ürituse kodulehele.

Nädala kultuurikoorekiht

Jah, kolmapäev võlus meid Hüpassaarega, Soomaa äärega ning poriga. (Videolink asub mikroplogis.) Katsusime kätega kultuuri ja laulsime Mart Saart. Lugesime Mart Saarest ning arutlesime härra Saare majamuuseumi ning Eesti kultuuri üle üldisemalt. Kõlama jäi Lagle Pareki mõte, et Eesti riigi peamisi eksisteerimiseesmärke on eesti kultuur ja keel. Muu on igal pool maailmas samasugune. Aga meil on Eesti kultuur ja Eesti keel. 

Neljapäev oli Doris Kareva 50. juubeli päralt. Kadriorus maskiball ja kahasse Tõnni ja Leega luulekava ka. 

Täna käisin Tammsaare Kadrioru majamuuseumis koverentsil. Üles astusid Riina Roose, Lea Tormis, Maarja Vaino, Toomas Haug ja teised. Oli väga sisutihe ning mõtterikas. Lõunapausil käisime Kadrioru Nopis söömas ka. Väga mõnus ökokohvik-pood. Konverentsi lõpul esitleti virtuaalnäitust muuseumi ajaloost. Seda saab alates esmaspäevast näha ka eelpoolviidatud muuseumi kodulehel.

Nüüd põletan küünlaid ja jõululampe.

Eestimaad on tabanud kultuuritus

Eestimaad on tabanud kultuuritus,
raha ei anna mitte keegi…
(ansambel Minu Isa Oli Ausus Ise)

Ja nii aastani 2013. Sest et selleks ajaks vast jõuab teatrite rahastamine samale tasemele kui aastal 2007. Järgmisel aastal kärbitakse kõikide teatrite eelarvetest 10%.

Eesti kultuuri kärbitakse 22%. Edaspidi oleme me veerandi võrra kultuurivaesemad.