Kuu: detsember 2017

-9. Inside

Igapäevaelu, Mäng, Muusika

Tegelikult on jäänud mitu kirjutamise päeva vahele. See osutus raskemaks ülesandeks, kui ma arvasin, aga alla ei tasu siiski anda. Mitte kirjutamise põhjuseid on suuresti kaks. Esiteks kontsert-tuur “Estraadilainel”, kus koos Kalle Sepa ja Kaire Vilgatsiga laval olin ning tekstiosa esitasin. Mihkel Raud kirjutas väga hea tekstipõhja ja suupärastasin ning korrigeerisin seda oma karakterile vastavalt. Saalid olid sooja vastuvõtuga ning publikut täis. Eriti tänuväärsed tundusid inimesed täna Jõhvis (kuupäev on küll uus juba kalendris) ja esimesel kontserdil Pärnus, aga ega ka Tallinna ja Tartu publik üldse alla ei jäänud. Enne pühi on tore inimesi hea muusikaga rõõmustada.

Teine mitte-kirjutamise põhjus on pikad bussisõidud esinemispaikadesse. Tegelikult peaks see ju just kirjutamist soodustama, aga sattusin kogemata iPadis mängule “Inside”, mis on minusugusele algajale mängijale täielik meistriteos. Kõik pikad tunnid veetsin selles lummavas ja kummastavas maailmas, lahendades mitte väga raskeid puslesid. Tegijad on Taanist ja see on ülimalt filmilik ning visuaalne ja emotsionaalne kogemus.

Soovitan väga proovida. Tekkis väga tahtmine midagi uut ja samalaadset katsetada. “The Legend of Zelda” pidi väga hea olema, aga ega sellepärast vast Nintendo Switchi veel ostma ei hakka. Spekuleerivad, et ehk tuleb ka iPadile.

Need bussisõidud orkestriga on toredad. Pimedatel maanteedel räägitakse anekdoote ja lõbusaid lugusid. Aeg möödub üldse teistmoodi. Ollakse seltskondlikumad kui argipäevas ja lood… lood kõlavad. Nagu vanasti pimedates talutubades. See mälestus on juba poistekoori sõitude ajast kontserditele.

Praegu kõik. Homme (ehk siis juba täna) lähen NO99 esietendus(te)le ja proovin ise ka üle pika aja kultuuri tarbida.

-13. Järgmine peatus linn

Igapäevaelu

Kõnnin üksinda öises linnas, lumi kukub kapuutsile ja roos külmetab käes. Selline tunne, nagu trammi oleks veetud suur Estonia klaver ja keegi mängiks sellel prelüüdi talvele. Esmaspäeva õhtu ja linn on vaikne nagu mets. Trammis on keegi uus naine lugenud sisse kõik peatuse nimed ja tekst “järgmine peatus” kõlab nüüd palju energilisemalt. Umbes nii, nagu ta oleks iga kord väga elevil, kui järgmine peatus saabub. Inimesed trammis jäid suht ükskõikseks. Igaüks väljus ikka oma ettenähtud peatuses.

Kontsert oli täna. Selle pärast ka see roos näpus. See on selline naljakas komme, et pärast kontserte tuuakse alati lilli. Pärnus eile näiteks toodi hoopis suur piparkook. Aga täna külmetas roos näpus ja mul hakkas temast veidi kahju. Aitäh-silt rippus küljes. Panin ta kodus kuivama, mitte vaasi. Mõtlesin, et nii elab kauem. Äkki saan kuskile jõulupaki kaunistuseks panna.

Ma kirjutan täna tegelikult kohustusest, et päev vahele ei jääks. Raske on ikka iga päev ennast motiveerida, võibolla peaks ainult siis kirjutama, kui midagi öelda on. Aga samas rutiin teeb head. Mis seal ikka. Järgmine peatus uni.

-14. Linnad I

Igapäevaelu

Keskpäev. Sõit linnast linna. Tallinn jääb selja taha ja Pärnu maanteel laiutab detsembrikuine udu. Eterniitkatusega majad vuhisevad mööda ja suure bussi esiaknast paistev Eesti on pühapäevane ning sombune. Igav asfalt suriseb bussi rataste all, nähtavus, nagu juba mainisin, on kehva, eestlaslikult argine, igavalt iseloomutu, lumiselt hall. Kuidas kirjeldaks kirjeldamatut vaadet kirjanik?

Milline on sinu lemmiklinn? Kui sa üldse oled linnade inimene… Mina olen. Linnade inimene. Maal olles hakkab üsna pea linn peas laulma ja kutsub sinna tagasi. Ainult ehk kuumadel juulikuu päevadel, kui lebasin Naissaarel tuntud dirigendi terrassil ja vaatasin üle mere helkivat Tallinna, ei tahtnud sinna tagasi. Või valetan, tahtsin küll, aga kuna linn oli kui peo peal, sain seda jälgida eemalt, ta oli ikkagi olemas. Tallinn ongi vist minu linnade linn. Jah, New Yorgis elaksin hea meelega kolm kuud, kimaks jalgrattaga keskpargis ja kirjutaks valmis keskpärase novelli, aga Tallinn on nii tuttav ja turvaline, samas piisvalt energiline ja üllatav.

Praegu sõidan Pärnusse. Ma ei ole selle linnaga kunagi sõbraks saanud. Lavakooli ajal veetsin seal peaaegu kuu, kursuse juhendaja Priit Pedajas lavastas meiega Kiviräha “Rehepappi”. See veebruarikuine Pärnu oli üsna olematu linn. Trööstitu linn, lumine, porine, tühi ja vaikne. Peale ühiselamu ei eksisteerinud midagi.

Üks teine kord olin Pärnus augustis peaegu nädala. Oli monoteatrite festival ja suvi hakkas just pikki pükse jalga panema. Kõik oli nagu olemas, aga samas polnud midagi. Olid suvest väsinud tänavad, jäätisest ja õllest kleepuvad pargipingid, väikesed vahemaad ja arutult mittemidagiütlevad inimesed. Ei saanud selle linnaga sõbraks.

Nüüd novembris viis töö taas sellesse suvepealinna. Suve ei olnud, oli lumi ja pori, hääletu vaikus ja vaikne igavus. Enamuse aja veetsin teatris ja õhtustel tundidel, kui inimesi ja söögikohti otsides mööda linna jalutasin, ei leidnud midagi. Viimane buss Tallinnasse lahkub sellest linnast kell seitse õhtul. Siis lülitatakse elekter välja ja tuul vihiseb tühjadel tänavatel. Ma olen pigem suurte linnade inimene, seega ei saanud ka kolmandal korral Pärnuga sõbraks.

Üks linn on kindlasti, mille embuses meelsasti aeglen. Tartu. Aga vist eelkõige seepärast, et see on mingil kombel mu lapsepõlvelinn, kus veetsin suvesid. Nii linnamajas kui linnalähedal maamajas. Palavatel tolmustel Tartu-päevadel jalutasime kilekott näpus Ümera poe juurde ja jõime räpasest klaasist kollasest paakautost kalja. Kõik tundus sama kollane, kui kaljavaat. Suvekollane. Jäätis sulas sõrmedele, kleepus kätel ja tilkus kõnniteele. Linnamaja tagaaia rohelises jaheduses, maamaja kunstjärve mahedas selguses vormusid lapsepõlve mälestuste kristallid. Linnamaja sektsioonkappides olid isa ja onu lapsepõlvemänguasjad, köögis Tartu vee rauakas lõhn, keldris konnad ja hirmuunenägude niiskus. Magamistoas kaladega keerlev lamp, mis seinale valgusmänge joonistas, grammofonis Onu Remuse jutud, Pille-Riini lood ning Entel-Tentel.

Pärnu ei suuda kunagi Tartuga võistelda, sest Tartul on lapsepõlve trumpkaardid. Tartus on palju veel, on ülikooliaegsed eksimised sõprade Annelinna korterisse, peod sõprade juures Vabriku tänaval, sügisesed Draamafestivalid ja ähvardavalt mürisev suvelõpp. Aga sellest Tartust mingis teises postituses.

Praegu sõidan Pärnusse ja pooltund bussis on möödunud sõnu kirja pannes. Maastik ümber ei ole muutunud. Inimesed bussis ka mitte.

-15. Meie igapäevast sotsiaalmeediat anna meile tänapäev.

Igapäevaelu

Sukeldusin eile enne uinumist aastasse 2004 ja lugesin, mida ma olin esimeste sissekannetena siia kirja pannud. Siis oli veebipäevik veidi nagu saladuseloori kergitamine, sissevaade inimese päevadesse, et teada saada, mida põnevat toimub. Loomulikult ei ole see aus ülestunnistus, alati on autori filter vahel ja kunagi ei tea, kui palju on selles tõde, kui palju väljamõeldist. Aga kõikides nendes kirjutistes oli mingisugune ausus, poeesia ja ajahetke jäädvustus.

Täna on palju vähem huvitavam, sest väga palju sotsiaalmeedia sissekannetest on selged tõed. Sirvid läbi oma päevase annuse Instagrami ja saad teada, kellel on olnud laste jõulupidu, kes on kuuse tuppa toonud, kes annab kontserti, kes on peol, kes peab sünnipäeva, kes sööb jäätist. Kindlasti ausam ja otsekohesem kui veebipäevik, aga mingi poeesia ja autori tõlgendus jääb sealt puudu.

Eile hüüatas sõber sotsiaalmeedias, et “Blogid on tagasi? Ma pole selleks valmis”. Ei teagi, kas selleks saab valmis olla, sest oleme harjunud tarbima inimesi antud ajahetkel teistmoodi. Meie igapäevane voog koosneb sadadest postitustest, mis annavad hektilise pilgu sõpradest, tuttavatest ja pooljuhuslikest inimestest. Nagu suhtleksid nendega kõigiga korraga, saades killukesi nende reaalsusest, aga samas nagu ei saa midagi. Meeldimisnupu ajastul tahab iga sissekanne saada tähelepanu oma erilisusega, aga iga päevaga muutub eriline üha tavalisemaks ja tapeedimaks. Uksest ja aknast voolab sisse sadu ning sadu hüüatusi, säutse, pilte ning Facebooki sissekandeid ja hiirenupp, läpaka trackpad ja sõrm telefonil kerivad neid üha suurema kiirusega alla poole, lõpmatu voog peatub siis kui enam ei jaksa. Tarbida.

Ma ise ei jaksa juba pikemat aega nendesse sekundilistesse kildudesse süveneda, sest neid tegelikult ei olekski nagu olemas. Pigem loen midagi pikemalt, kuulan kedagi pikemalt või siis ei tee üldse midagi. Aga kusagil pead sa ikkagi vist olemas olema, panema pilte ja kirjutama midagi, et sa päris ära ei haihtuks. Ja ‘like’ tahab meist iga üks saada ju.

Facebookis käisin täna ühe minuti. Nägin ära viis postitust. Instagrami sirvisin kõik läbi. Aga alles õhtul, varem ei olnud viitsimist. Harjumusest sirvisin, midagi uut ei avastanud ega saanud teada. Päeval liimisin palju. Tegin hundimaski lõpuni ja rebase oma valmis. Meisterdamine on viimasel ajal kuidagi vabastavaks muutunud. Ühiskonnale seletan, et lastele vaja seda ja seda kleepida ning teha… tegelikult teen seda kõike iseendale. Paneks ise selle kuldse sprei-värviga kullatud hundimaski ette, tormaks öhe ja uluks Pelgulinna ebamäärase aastaajaga tänavatel. Aastaajad vahelduvad siin mu akna taga üldse maru tihti. Üks hommik on kevad, siis talv, siis jälle sügis. Ainult suve ei tule. Enne sirelite õitsemise aega vist kindlasti mitte. Kleepimisega kahasse vaatasin televiisorist euroopa filmiauhindade gala kordust ja tõdesin ehmatusega, et olen väärtfilmid unarusse jätnud ning vaatan parema meelega hollywoodilikku actionit. Isegi võidufilmi “Ruut” pole näinud. Katsun end parandada.

Laupäev lõppes treeningsaalis, kus klappides mängis jälle Popkulturistide osa, oktoobri algusest. Need saavad kohe otsa, siis ei teagi, mida kuulata. Olekski hea meelega istunud nurgas mati peal ja ainult kuulanud. Viies trenn nädalas tekitab kerge vastumeelsuse ja oksemaigu, kui tahtejõudu ei oleks, oleks ammu kodus ja värviks seda valmis saanud rebase maski. Homme hommikul sõidan Pärnusse. Detsembris on nii palju igasuguseid kontserte ja tuure. Ma olen “Estraadilainel” kontserdil konferansjee ja sain üle pika aja endale rolli, kus sain välja kaubelda paruka. Palusin sellise valdopandiliku, veidi lokkis. Aeg ajalt tulevad kiilakatel sellised absurdsed soovid suust välja. Mihkel Raud on väga toreda vaheteksti kirjutanud ja tegin sinna omalt poolt ka paar lisandust. Homsest alates siis neli kontserti, tulge kuulama. Tallinnas, Tartus ja Jõhvis on ka.

-16. Karussell ja poekissell ja haid ja raid.

Igapäevaelu

Matka teine päev pidi alati kõige raskem olema. Siis on esimese päeva tuhin möödas ja inimene hakkab kohanema oludega. Harjumatu ümbrus, kehvad tingimused ja veidrad inimsuhted. Kõik võtab aega, et harjuda. Kirjutamisega on vist samamoodi. Milline kohutav kihk on vajutada sinna Safari märgi peale ja siis Netflix lahti võtta.

Sarjad meeldivad mulle palju rohkem kui filmid, sest need on pikemad ning ma saan tegelastega koos kasvada ja neile kaasa elada. Mulle meeldib vaadata osa osa järel, mitte nagu Õnne 13, et ainult kord nädalas saad oma lemmiktegelastega taas kohtuda, vaid igal õhtul piilud ikka, et kuidas tal täna läheb, mida ta selles osas teeb… Nii on tekkinud harjumus enne magama minekut vähemalt üks osa kas Netflixist või mujalt vaadata. Nüüd tuleb seda harjumust murda, sest on matka teine päev.

Päeva jooksul käisid läbi kümned mõtted, mis igaüks võitles õiguse eest saada trükitud. Aga kõige sõjakam neist mõtetest oli vast “linn”. See lihtne sõna, see arhitektuurne seatus, millest ma ikka ja aeg-ajalt ja alati kirjutan. Olen viimased 2 nädalat kuulanud jõusaalis klappidest Popkulturistide podcasti järele. Tagurpidi, nii et jõudsin täna otsaga oktoobri algusesse. Saatejuhid Jim ja Ivo on vaikselt juba kangitõstmise, jalapressi ning hantlite sünonüümiks saanud, räägin nendele alati mõttes kaasa ja vastu ning poolt. Täna rääkisid nad selles oktoobri osas palju linnast või eriti ühest raamatust, mida Jim klappides kuulas. See klappidest raadio ja raamatu kuulamine on minu jaoks uus asi. Olen ikka vaikuse või muusika usku olnud, kuid viimasel ajal on külge kleepinud inimese hääl. Eriti hästi aitab ta sealsamas spordisaalis treeningut kiirendada.

Kolm lõiku juba. Liiga pikalt ei tohi kirjutada, sest harjumust pole veel sees, näpud võivad viga saada või lugeja tüdineda, sest kõik saab öeldud või siis liiga pikalt öeldud. Elame hetkel ju ikkagi maksimaalselt 240 tähemärgi ajastul. Linn jääb homseks ehk teiseks korraks. Nii palju võin öelda, et haid olid igale poole lõkse meile teele pannud. Lumest tehtud külmetatud jääogadega palle, suuri sügavaid lompe ja räästast langevat lumesula vihma, mis pidi meid lõksu püüdma. Õnneks oli meil kaasas mitmevärviliste teradega pastapliiats (ptüi, püss ikka), mis tulistas ja külmutas ja sulatas ja põletas. Nii et seekord pääsesime haide rünnakust kergelt. Õnneks valetas ka nähtamatu salaraamat, mis teadis rääkida, et Raekoja platsil on eriti palju haisid ja raisid. Seal polnud ühtegi, raamat vist eksis. Kaks karusselli olid küll ära eksinud ja mõlemaga tuli tiir teha. Karussell maksab tänapäeval vähemalt kolm korda rohkem kui poekissell.

Nii tüütu on, kui unustad päeva jooksul sotsiaalmeediasse kiigata, sest käisid linna peal haisid püüdmas või joonistasid jõulukaarti või kleepisid kokku hundimaski. See Instagram on nüüd fotosid täis jälle, iga üks pidi ütlema rohkem kui tuhat sõna. Mul on siin praeguseks kirjas alles 430 sõna. Nii et vähem veel kui pool pilti. Mida see küll ütleb?

-17. Plahvatus. Tuhat päeva vaikust.

Igapäevaelu

Vaikus on muutunud valdavaks ja lebanud lumena kõikidel mõtetel. Tuhat seitsekümmend kaks kihti ja päeva langenud vaikust. Teadaolevalt oli maailma suurim lumehelves 38 sentimeetrit lai ning see sadas maha aastal 1887. Rohkem kui 47000 vaikusekihti tagasi. Kuigi paljud neist kihtidest ei ole vaikused, vaid hoopis sõnad, mõtted, tähed – kõneldud külmadesse talveöödesse, kristallidena pudenenud lumele. Hüütud lämbetesse suveöödesse, rippuma jäänud latvade lahkesse rüppe. Aga nüüd on olnud üle tuhande kihi ja päeva vaikust ning see hakkab värisema. Vaikusekihi all sügelevad sõnad ja ähvardav madal kumin kohiseb segavana kõrvus juba üle nädala.

Mõte peas ütles, et uuel aastal antakse uusi lubadusi ja alustatakse otsast peale. Siis on esimene päev, päev number üks. Mõte peas ütles, et siis hakkad uuesti kirjutama. Iga päev ja nii kolmsada kuuskümmend viis päeva järjest. Kolmsada kuuskümmend viis päeva mitte-vaikust. Sulatad kihi sõnadelt.

Ma ei tea, kas ma jõuaksin kaugemale kui päev number kuus… aga täna on päev number miinus seitsetest. See on mu noore mina koolibussi number, mis jääkülmadel talveöödel kell 07:11 väljus kiirabi jaama kõrvalt ja loksutas mind kesklinna kooli. Roostetava kollase Ikarus bussi kunstnahast istmel lugesin raamatuid. Pimedas talves, lugesin kõigest. Lugesin nii palju, et ammu pole jaksanud enam lugeda. Aga praegu on päev, mis kannab numbrit miinus seitseteist ja kui ma jõuan aasta lõpuks nulli, siis suudan ka uuel aastal 365 päeva järjest kirjutada. Veebipäevikud on vist ammu juba surnud suhtlusviis või siis olen ise selle vaikusekihi alla nii ära mattunud, et ei ole enam kursis. Kui tead midagi head, jaga kommentaaridesse.

1072 kihti vaikuselund väriseb ja esimene sõnadeplahvatus tungib läbi. Vaatame, kauaks. Homseni!