Pärast ärkamist valutas keha unenägude nägemisest

Ma ärkasin täna hommikusse, mis oli korraga täis nii pilvi kui päikest. Magamisest oli kogu keha valus. Öö läbi olin näinud füüsiliselt painavaid unenägusid, olin väsinud unes kõndimisest, unes laulmisest, unes mõtlemisest. Me olime suurel rahvaüritusel ja marssisime pidevalt edasi, päike lõõskas näkku, aga edasiminekut ei olnud. Käisime ja kõndisime, samal ajal pidevalt ja ainult paigal olles. Kõike oli palju. Inimesi, emotsioone ja suuri tundeid. Me kõndisime ja korraga ma teadsin, et kahel poisil on surmahaigus. Et nad ei saa enam kõndida, me laulsime neile, et nad terveks saaksid. Aga siis selgus, et need poisid olid terved ja tegelikult oli surmahaigus hoopis ühel kolmandal poisil. Me olime tema pärast kurvad ja laulsime koos mingeid laule, kõvasti ja tunde. Me ei teadnud, mida teha. Siis korraga kõik kuidagi teadsid, et kui seitse inimest temaga koos välismaale ravima sõidavad, siis ta saab terveks. Aga kahe tunni jooksul tuli valmis õmmelda seitse hästi kerget linasest särki. Sest aeg kiirustas tagant ja ära sai minna vaid nende kergete heledate linaste riietega. Need pidid olema ühes tükis, ilma õmblusteta. Ja siis see sama poiss, kellel oli surmahaigus, saigi sellega hakkama ja viimasel minutil, seljas triikimisest kuumad särgid, me olime ikka veel vabaõhuüritusel, ümberringi oli roheline rohi ja need seitse seisid seal särkides naeratades, sest nad olid õnnelikud, kuna see poiss saab nüüd terveks ja teda ootab ilus elu.

Kui ma kõigest sellest ärkasin siia hommikusse, siis valutas keha unede nägemisest. Padi oli öisest magamisest läbimärg. Ma tundsin oma õlgu, käelihaseid ja sääremarju. Kogu keha andis elamisest nii suuresti tunda, et meelde hakkasid tulema kõik viimaste nädalate asjad. Kuidas suve kõige valgemal ööl kulistati paar pudelit veini, kuidas räägiti elust ja armastusest, kuidas maailma kõige vaiksem vaikus kuulas meie jutuajamist ja seda ei rikkunud muu kui raba teisest servast kostev tümpsumuusika. Kuidas pealinn võttis mind paari päeva pärast uuesti vastu ja kuidas trammid kolisesid nii, et rebis hinge seest. Kuidas mu aken oli lahti, kuidas lahtisest aknast ronisid sisse külalised, kuidas joodi unustuseni, kuidas hommik oli õhtus palju raskem. Kuidas kõik hommikud on õhtutest palju raskemad. Kuidas õhtud on täis abitut ja kõikehaaravat rõõmu ja hommikul valutab kõigest keha ja hing. Mädaneb aju ja pea on rõhknaelu täis. Kuidas tänavatel kohtuvad maailma kõige sürreaalsemad inimesed, kuidas kirjutatakse pealinna antiyuppie baarides luuletusi sellest, kuidas sind vihkab andekas inimene. Kuidas näed unes, et kõnnid paljajalu asfaltil, su jalataldade külge kleepub inimeste elamise lõhn. Sa jõuad koju, üritad seda kõike endalt pesta, aga kõik nii kui nii ei kao. Alati jääb sinu külge teiste inimeste elamise lõhn. Siis haarad sa kahe käega peast ja püüad aru saada, miks sa räägid alati nii palju lõhnadest. Mis on nendes lõhnades ja miks peab sellest kogu aeg kirjutama. Lõhnadest ja muusikast. Need kaks on maailma kõige suuremad jõud. Lisaks armastusele, mis on nii kui nii kõike käivitav JÕUD.

Nüüd on suus teejoomise maitse ja suudlemise maitse. Korteripõranda jahedus peseb jalgadelt maha sinna tänavatelt kogunenud inimeste elamise lõhna, korraga kangastub jälle see tunne, millega sa tänasesse hommikusse ärkasid, meenutad unes nähtud suurüritust, kus mitukümmend tuhat inimest laulis ja sadatuhat inimest ühes hingasid. Üritad aru saada, millest ja milleks inimesed kirjutavad, loed teist tundi Urmas Vadi uut raamatut ja upud sõnadesse. Vaatad aknast välja, kuulad kuidas siin puumajade rajoonis kahiseb aed, kohiseb aeg. Hindad pilvi ja päikest, dilemma ees, kas minna aeda päevitama või laskub kogu Kalamajale nii kui nii kohe kõike puhastav vihm. Unistad vihmases aias kiikumisest, lugedes samal ajal Vadi kirju tädi Annele. Vihm ajab laiali raamatu trükivärvi, kobrutab lehti, lainetab lauseid, vesistab sõnu. Sina kiigud ja näed oma silmaga, kuidas rohi joob vihma, kasvab ja hingab. Ja üle linna sõuavad vanaaegsed pilved, sest millest muust on mõelda, kui pilvedest, lõhnast, muusikast, inimestest, elamisest, ajaloost.

Suvejoove

Kas Sa oled õnnelik?
Võiksid olla, õues on lõpuks käes lämbe suvi. See päev, mida on oodatud paaniliselt viimased kaheksa kuud, on lõpuks käes. Sirelid õitsevad ja levitavad magusat ning piimrasket lõhna, mis tungib ninasõõrmetesse ja murrab lahti kõik igatsused, pureb hinge ja teeb kõiki ümberringi veidi uimaseks. Siiski on kogu õhk täis mingit lootust. Juba ainuüksi see annab julgust, et saad lühikeste varukatega pealinnas jalutada ja tuul ei ole läbilõikav ning ei tekita külmavärinaid, vaid paitab soojalt ja sumedalt. Suvi, küll mitte veel astronoomiline, on käes. Suvi, küll mitte veel romantiline, on käes. Kohe-kohe lõpetavad viimased kontorid, töökohad ja tegevuspaigad, ning pealinna katavad läbipaistva suvesallina puhkavate inimeste jaburad naeratused.

Kuid alati nutab keegi kuskil. Ilma keerutamata, otse ja südamest. Siis astub see keegi asfaldil, mis on nii kuum, et kõik pisarad auravad olematuks – sekunditega. Ja ootab vihma, et võimenduks emotsioon, kuivatab pisarad ja lendab ümber enda, mööda suveuimas linna, sõidab rattaga mööda pikki magistraale, joovastavaid puiesteid. Jookseb kruusakivide krudisedes mööda mereääri, klappides maailma kõige parem muusika. Midagi erilist nii kui nii ei juhtu. Kuigi tunne on kogu aeg sees. On juba aastaid olnud. Selline tunne, et kohe juhtub. Ja siis on need hetked, kus sa väljud kinosaalist, kindel, et nüüd see tuleb. Nüüd on kõik võimalik. Siin ta on. Ja ühel hetkel usud sa tõesti kogu maailma õnne, hingad sisse suvealguse sirelite rasket ja magusat lõhna, ning kõnnid sirelijoobes mööda linna. Kõnnid algava suvejoobes mööda linna, hoiad silmad lahti, lootuses, et sealt ta tuleb ja toob sulle selle, mida sa oled kogu see aeg oodanud. Asi, mida sa kirjeldada ei oska. Koht, kus sa pole viibinud, aga tunneksid selle kohe ära, kui sinna satud.

Astume tasa, sest on hirm midagi ära lõhkuda.

Kui ma hakkaksin kirjutama teile oma unenäost, läheksime me kõik hulluks. Kuigi, see ei olnud üldse hull, aga tagantjärgi on targem paljudes unenägudest vaikida või siis rääkida neid vaid osadele inimestele.

Aegade metsSee ei olnud moto. See oli esimene lõik. Teise lõigu alguseks oleme ühes Läänemaa köögis ja vaatame kuidas hommikusöögiks jogurtit ja nektariini segatakse ning kuidas eile küpsetatud leib saab viiludeks. Selles minu jaoks nii võõras köögis, kus ometi on turvaline olla, kus ometi on ilusad inimesed. Sellest Läänemaa köögist liigume verandale ja hiljem varasügisesse metsa. Seeni on, aga mitte neid mida me tahame. Ma pildistan objekte ja muru pärast vihma. Kõnnime aegade metsas. Selles metsas on sellised lõhnad, mis panevad hinge valutama. Eemal seal on üks saun. Selle sauna eesruumi siniruudulise linaga laud on nii kutsuv, et istuks seal taga tunde ning räägiks sellest, miks me elame. Mul on hirm midagi ära lõhkuda, sellepärast astun tasa, olgu need asjad või inimsuhted, aga rohi on lõppenud vihmast märg ning mõjub väga väärikana. Nagu käes oleks tema ülemvõimu aeg. Astuge mu peale tasa, et maha ei pudeneks tilgad, mis kaunistavad mu kuuerevääride heinu ja uhkete kraede rohuliblesid. Mul on hirm midagi ära lõhkuda, sellepärast astun tasa. Olgu need asjad või inimsuhted. Võibolla saab lõhkuda ka nii, kui sa ei tee midagi. Lähevad katki, sest et sa midagi ei teinud.

LaudMõne autosõidu kaugusel on rand. Hall ja sombune meri, kus eemal kividel on pingviinid või midagi sarnast, kus keegi viskab liiga ideaalse lutsu, kus randa uhtuvate väikelainete viimase kohalejõudmise kihisevas limonaadisarnases vahuhääles on kirjas kõik maailmas olemasolevad meloodiad, nii kirjutatud kui kirjutamata, korja vaid üles, kus jalg astub niiskesse liiva, jättes kord jälje, teine kord mitte, kus kirjutada võib nii pikki lauseid, asendada punktid komadega ja vaadata piiritusse kaugusesse ning lasta silmadel puhata.

Veel mõned autosõidud. Siis süüakse Dirhami poe ees vihma käes jäätist, päevalilleseemneid ja iirisekommi. Tervel päeval on olnud sellised lõhnad, et sa ei suuda uskuda, et sulle korraga on antud neid nuusutada. Mulla, hallituse, niiskuse, puidu, ämblikuvõrkude, seente, vihma, pori, kõdu, puulehtede, tolmu, kivide, sambla, inimeste, vanade asjade ja muude lõhn. Sellised lõhnad ajavad hulluks, nii sõidame vahepeal lahtiste akendega, korjates nina kaudu selle varasügise mälestusi.

Selle lõigu alguses jõuame tagasi eelmise õhtu lõppu, kus jahedal verandal mängiti lauamänge ja joodi veini. Hiljem tuli öö, kus nähti unesid, ööle ja hilisõhtule eelnes varaõhtu, kus valmistati köögis süüa ja kuulati kuidas vihm paitab kuurortlinna aknalaudu. Varaõhtu ja hilisõhtu vahel oli lihtsalt õhtu. Lihtsalt õhtul linnas jalutades oleksid sattunud nagu filmi. “Linn näeb välja nagu kaader Hollywoodi filmis…” laulab Raadio Maria, aga Hollywoodi asendan Eestiga ja Läänemaa kuurortlinna tänavalaternate valgused kallistavad meid, teevad pai ja hoiavad pikalt oma embuses, mõjudes salapäraste Sireenidena, kes oma ilusa valguselauluga meid laternaposti otsa meelitavad. Rannapromenaad on mustava öö kaisus hiiglaslik, salapärane ning ääretult romantiline. Meri, täis pruuni adrusuppi, lõhnab jäägitult. Kõik on õhtu teenistuses, annavad ära nii palju kui jaksavad. See tipneb Tšaikovskiga, vahtides pimedale merele.

Tallinn on suur ja üüratu. Aga ta ei ole suurem kui meie, sest et Tallinn mahub meie peadesse ära. Siingi sajab sügisealguse vihma, tilguvad trammid ja kolisevad inimesed trammides. Lahkelt naeratajaid pühapäeva õhtul pealinnas ei ole. Inimesed on homse argipäeva himus. Astume tasa, sest on hirm midagi ära lõhkuda. Asju või inimsuhteid. Nüüd on tänaõhtune Tallinn meie aegade mets. Meie lõhnav oaas. Kuigi siin on rohkem bensiini, asfalti ja piirituse lõhna. Sigaretitossu, heitgaaside ja niiskete nutetud silmade lõhna. Enne uinumist nuusutan lõhnu oma peas. Nuusutan inimesi oma peas. Ja need on head lõhnad ja head inimesed.

Antiikne lõhn

Kella poole üheksa paiku sõidab meist siin see suur lennuk üle. On juba pea aasta aega sõitnud ja sõidab kindlasti veel. Ei teagi, kas see on mõni kaubalennuk või mõni postilennuk, mis sinna Rootsi poole lendab. Või Hiiumaa poole vähemasti. Mürises teine äsja pea kohal ja lasi ennast siia kirja panna.

Hakkasin ühte vana, arvatavasti lausa “kodanlise” eesti aegset kappi restaureerima. See on kõvasti vana kapp ja õige hea lõhnaga kapp. Seisab teine siin õues, keegi on kolmkümmend aastat tagasi ta hirmsa kollase värviga üle värvinud – seal hoitakse aiatarbeid. Nüüd võtsin kuumapuhuri, et kollast värvi pealt maha kraapima hakata. Ja korraga lööb ninna see lõhn. Selline väga vana ja väga antiikne lõhn. Ning ma olen seda lõhna tundnud kuskil, meenutan kinnisilmi pealinna boheemkino punaste sametite toolidega saali, seda Jaan Ruusi nimelist baari. Selles kinos on viimasel ajal täpselt samasugune antiikne lõhn. See lõhn ajab hulluks ja meeletuks. Seda lõhna on kuskil veel olnud. Mingites mailõpu öödes. Mingites suvealguse jalutuskäikudes, mingites hetkedes ja mingites eludes. Kummaline vanaaegne lõhn, meenutab lapsepõlve, meenutab kinosid, paneb igatsema ja sügavamalt mõtlema. Käin kapi juurest ära ja puhkan. Huvitav, kas kapp lõhnab siis ka niimoodi kui mind s e a l ei ole? Kas siis on tal ka see antiikne lõhn. Naasen ja stardin kuumapuhuri. Jälle lööb ninna see lõhn, see antiikne lõhn. Õhtu muutub niiskemaks ja jahedamaks, on oodata vihma.

Täna sain jälle veidi värvitud, nüüd on veel lahmakas paku pealset (veranda laadne majakülgne ehitis, kus kolm suurt puupakku ja mida seetõttu pakupealseks nimetatakse) teha. Siis saab otsa see nädal. See ilmatult pikk nädal, kus iga päev on saadud värvida ja värvida. Muuta üks kollane sein (seisund) üheks rootsipunaseks seinaks (seisundiks). Niimoodi värvides ja mõeldes on läinud nädal.

See antiinke lõhn. Lähen stardin kuumapuhuri veel enne päevauudiseid.