Ma ärkasin täna hommikusse, mis oli korraga täis nii pilvi kui päikest. Magamisest oli kogu keha valus. Öö läbi olin näinud füüsiliselt painavaid unenägusid, olin väsinud unes kõndimisest, unes laulmisest, unes mõtlemisest. Me olime suurel rahvaüritusel ja marssisime pidevalt edasi, päike lõõskas näkku, aga edasiminekut ei olnud. Käisime ja kõndisime, samal ajal pidevalt ja ainult paigal olles. Kõike oli palju. Inimesi, emotsioone ja suuri tundeid. Me kõndisime ja korraga ma teadsin, et kahel poisil on surmahaigus. Et nad ei saa enam kõndida, me laulsime neile, et nad terveks saaksid. Aga siis selgus, et need poisid olid terved ja tegelikult oli surmahaigus hoopis ühel kolmandal poisil. Me olime tema pärast kurvad ja laulsime koos mingeid laule, kõvasti ja tunde. Me ei teadnud, mida teha. Siis korraga kõik kuidagi teadsid, et kui seitse inimest temaga koos välismaale ravima sõidavad, siis ta saab terveks. Aga kahe tunni jooksul tuli valmis õmmelda seitse hästi kerget linasest särki. Sest aeg kiirustas tagant ja ära sai minna vaid nende kergete heledate linaste riietega. Need pidid olema ühes tükis, ilma õmblusteta. Ja siis see sama poiss, kellel oli surmahaigus, saigi sellega hakkama ja viimasel minutil, seljas triikimisest kuumad särgid, me olime ikka veel vabaõhuüritusel, ümberringi oli roheline rohi ja need seitse seisid seal särkides naeratades, sest nad olid õnnelikud, kuna see poiss saab nüüd terveks ja teda ootab ilus elu.
Kui ma kõigest sellest ärkasin siia hommikusse, siis valutas keha unede nägemisest. Padi oli öisest magamisest läbimärg. Ma tundsin oma õlgu, käelihaseid ja sääremarju. Kogu keha andis elamisest nii suuresti tunda, et meelde hakkasid tulema kõik viimaste nädalate asjad. Kuidas suve kõige valgemal ööl kulistati paar pudelit veini, kuidas räägiti elust ja armastusest, kuidas maailma kõige vaiksem vaikus kuulas meie jutuajamist ja seda ei rikkunud muu kui raba teisest servast kostev tümpsumuusika. Kuidas pealinn võttis mind paari päeva pärast uuesti vastu ja kuidas trammid kolisesid nii, et rebis hinge seest. Kuidas mu aken oli lahti, kuidas lahtisest aknast ronisid sisse külalised, kuidas joodi unustuseni, kuidas hommik oli õhtus palju raskem. Kuidas kõik hommikud on õhtutest palju raskemad. Kuidas õhtud on täis abitut ja kõikehaaravat rõõmu ja hommikul valutab kõigest keha ja hing. Mädaneb aju ja pea on rõhknaelu täis. Kuidas tänavatel kohtuvad maailma kõige sürreaalsemad inimesed, kuidas kirjutatakse pealinna antiyuppie baarides luuletusi sellest, kuidas sind vihkab andekas inimene. Kuidas näed unes, et kõnnid paljajalu asfaltil, su jalataldade külge kleepub inimeste elamise lõhn. Sa jõuad koju, üritad seda kõike endalt pesta, aga kõik nii kui nii ei kao. Alati jääb sinu külge teiste inimeste elamise lõhn. Siis haarad sa kahe käega peast ja püüad aru saada, miks sa räägid alati nii palju lõhnadest. Mis on nendes lõhnades ja miks peab sellest kogu aeg kirjutama. Lõhnadest ja muusikast. Need kaks on maailma kõige suuremad jõud. Lisaks armastusele, mis on nii kui nii kõike käivitav JÕUD.
Nüüd on suus teejoomise maitse ja suudlemise maitse. Korteripõranda jahedus peseb jalgadelt maha sinna tänavatelt kogunenud inimeste elamise lõhna, korraga kangastub jälle see tunne, millega sa tänasesse hommikusse ärkasid, meenutad unes nähtud suurüritust, kus mitukümmend tuhat inimest laulis ja sadatuhat inimest ühes hingasid. Üritad aru saada, millest ja milleks inimesed kirjutavad, loed teist tundi Urmas Vadi uut raamatut ja upud sõnadesse. Vaatad aknast välja, kuulad kuidas siin puumajade rajoonis kahiseb aed, kohiseb aeg. Hindad pilvi ja päikest, dilemma ees, kas minna aeda päevitama või laskub kogu Kalamajale nii kui nii kohe kõike puhastav vihm. Unistad vihmases aias kiikumisest, lugedes samal ajal Vadi kirju tädi Annele. Vihm ajab laiali raamatu trükivärvi, kobrutab lehti, lainetab lauseid, vesistab sõnu. Sina kiigud ja näed oma silmaga, kuidas rohi joob vihma, kasvab ja hingab. Ja üle linna sõuavad vanaaegsed pilved, sest millest muust on mõelda, kui pilvedest, lõhnast, muusikast, inimestest, elamisest, ajaloost.
