“Seda ma arvasin, et nii kui ma kempsu istun, saabuvad külalised”, kostab Alavainu Ave hääl puust ukse tagant. Kuidagi südantsoojendav ja rõõmustav on seda hingelt noort poetessi näha jälle. Ave on endale uue soengu teinud. Tal on antenn püsti. See on sobiv soeng… ja just Avele.
Me saabusime Kristjaniga Kärdlasse juba ennelõunal, kohvitasime, ning siis seadsime sammud “Ave Vita!” poole. Tiigi tänava vana kohtumaja kohtus meiega ja tuli meelde eelmine suvi, Jaagu autos kuuldud Joni Mitchell ja kogu Hiiumaa rahu.
Ave tossab köögis, vadistame niisama juttu, loputame nägu, lobiseme veel, siis puhkame ja lõpuks sööme imemaitsvat suppi. 20:08ni on veel kõvasti aega. Vahepeal toome Kristjaniga kultuurimajast klaveri. Ave räägib veel lugusid, nii puhkekodust kui Uku Masingust kui oma lastest. Vahepeal tsiteerib oma luuletusi. Pärastlõuna Kärdlas on sumbe ja pilvine. Keerutab tuult ja piserdab kerget vihma. Me ei tea, kas teha 08.08.08 kell 08:08 luulefestivali õues või sees. Lõpuks tuleb Avel kempsus geniaalne mõte. “Teeme sees”, röögatab ta! Kempsus tulevad ikka head mõtted. “Ainult ükskord elus olen ma vastust kuulnud enne kui küsimust”, võtab tabavalt Ave kokku praeguse aja lolluse oma luulereaga. Telefon heliseb. “Head sõja algust sullegi”, hüüab Ave telefoni. Eks ta ikka seda Gruusia asja mõtle.
Inimesi on palju. Vana kohtusaal on pungil. Luulet loevad Kristiina Ehin, Martin Ellermaa, Juku-Kalle Raid ja Heiti Kender. Meie Kristjaniga laulame. Mõnus õhkkond ja atmosfäär. Sööme kringlit ja kohvitame.
Pärast räägime veel Avega juttu. Mis te nüüd siis ootate, küsib Ave. Vastan naljatamisi, et tarkuseteri. Selle peale rääkis Ave loo, kuidas ta omal ajal käis ikka tihti Masingute juures veini joomas. Ja siis ta ükskord jälle läinud, veinikorv kaasas ja tuba olnud pappe täis. Istusid oma kraedega seal. Aasta võis olla nii seitsekümmend või midagi. Ja Ave rõõmustanud kõvahäälselt, et näh kui palju poisse, nüid läheb peoks. Aga vaikselt hakanud “poisid” Ave kõvahäälse jutu peale ära kaduma ja lõpuks olnud nad Uku ja Ehaga (Uku naine) ikka kolmekesi. Siis oli Uku Avet tänanud, et lõpuks ometi. Käivad need hullud mul siin ülepäeviti diivanil istumas. Ootavad, et ma kuldmune suust välja ajaks….
Vot nii on lood.
Ave näitab veel piduliku päeva puhul Betti Alverilt päranduseks saadud käeehet ja uusi aardeid. Need olevat ta alles äsja saanud Betti pärijalt. Olevat mõni aeg tagasi käinud siin. Valgetest kivipärlitest kaelakee ja suhkrulusikad. Kõik poetess Alveri omad. Poetess Alavainule… Ja siis veel muidugi Aino Kallase kübar, mille Ave juba seitsmekümnendatel Arderite käest saanud.
Õhtul meenutan veel luulelugejaid. Ehini tagasihoidlikku ja malbet ilu, Ellermaa segasust ja igavust, Juku-Kalle sünavoolavust ja kõlavust ning Heiti Kenderi rõõmsameelsust ja armsust. Heiti veel ütles nii ilusa lause luule tõlkimise kohta, et see on nagu Flaami vaip. Keerad ümber ja muster oleks nagu sama, aga värvid pole enam need.
Siis oli öö.
Ja hommikul tegi Ave Uku Masingu kohvi. See on säärane kohvi, et teed ühe kannu kohvi ära. Ja siis teise. Ja siis kolmanda. Ja ikka selle sama kohvipaksuga. See kolmas pidi alles koffeiini välja tooma. Nii teadis Uku Masing. Ja see esimese kohvipaksu ää viskamine on kõik kohvivirmade kasu nimel. Ja nii kiidetakse Alvainu kohvi. Aga see on tegelt Masingu kohvi. Vot nii on lood.
Tänase pärastlõuna veetsime Krossa talu maises paradiisi, kuhu pealinnlaste kombel Kärdlast taksoga põrutasime. Raivo ja Aulega juttu puhutud ja järve ääres toolides lamatud. Küll sombune aga suve ülev hetk.
Õhtuks kadusig pilved ja ku lennukiga Hiiumaa kohale õhku tõusime, oli maastik maaliline. Mere peal puhus tuul merevett triipudeks ja väikesed maalapid tegid silmile pai. Mõni hetk, ja juba olime suitsuses pealinnas. Pealinn, pealinn, peamine linn, hea linn. Ma lähen siis rattaga toidupoodi! Õhtust ostma.