Minu Kalamaja

Kolmapäeval toimus Valgevase tänaval üks sellesuvine Kalamaja hooviüritus pealkirjaga “Teatrihoov”. Aitasin seda ette valmistada. Ise olin küll samal õhtul Pärnus teatrit tegemas, aga ajaloo-osa ettelugemiste lõpus kõlas see minu kirjutatud tekst Kalamaja kohta. Avaldan selle siinkohal, sest et Kalamaja on mulle oluline.

Täna on aasta 2011. Kalamajas on endiselt paarikordsed puumajad. Mina olen siin elanud juba viis aastat. Jalutanud siinsetel tänavatel ja hinganud sisse viie Kalamaja kevade lõhna. Enne kui ma siia kolisin, elasin Mustamäel, romantiseerisin paneelmaju ja dekadentlikke magalakarpe. Kalamaja tundus siis kahtlase linnaosana, kus ma vaid paar korda Salme Kultuurikeskusesse olin sattunud. Sinnagi minnes vaatasin hirmus kahele poole, et millal mulle nüüd kurikaga pähe virutatakse.

Siis kolisin ma Kalamajja. Armumine toimus esimesest silmapilgust. Väikesed puumajad, tavalised tänavad, erilised inimesed ja Kalamaja lõhn. Kevaditi õitsevad sirelid, ööbikutest rasked.

Selles linnaosas on hea tunne elada. Vanad puumajad meenutavad kõiki neid, kes on enne sind siin elanud, puutrepid nagisevad ja kõik on jalutuskäigu kaugusel. Mul on väga palju sõpru, kes on viimasel ajal siia Kalamajja kolinud. See tekitab tunde, nagu ei elakski suures linnas vaid väikeses külas, kus igal teisel jalutuskäigul kohtad sõpru-tuttavad, kus küllaminek on spontaanse otsuse kaugusel.

Siin on tuhandeid detaile. Jaluta mõnikord valgel õhtul mööda linnaosa tänavad, ja vaata. Väikesed puidust detailid majadel, aknaraamidel, sajad lahtised aknad, kust kostab inimeste elamise hääli, klaverimängu, kümned kaunid aiad ja hoovid oma erilisusega. Aegade jooksul on see linnaosa ka nalja teinud. Üks minu lemmiknali asub Vana-Kalamaja tänaval. Teate, seal on selline paneelmaja, mis näeb välja, nagu oleks ehitatud juugendstiilis. Kui ma esimest korda seda nägin, siis oli see niivõrd jabur. Nagu kokku oleks pandud siil ja kägu. Romantilised väikesed aknaruudud, seinad suurtest paneelidest kokku laotud. Ja nüüd, olleks ajalooga tutvunud, on hea meel, et see maja jäi ainukeseks “plommitud hambaks” siin linnajaos, sest ma ei kujutaks ette madalate paneelmajade ridu puidust nagisevate asemele.

Iga linnaosa on oma elanike nägu. Siin Kalamajas tunned, kuidas inimesed tahavad siin elada. Ma loodan, et see jääb veel niimoodi pikaks ajaks, et istud oma aias õunapuu all võrkkiges ja kuulad kuidas linn elab.

Vahel on selline päev, kus luuletused kukuvad ise paberile

ÜHEKSALEHELISE SIRELIÕIE ÖÖ

ükskord tuleb jälle õhtu
nagu hiigelsuur üheksaleheline sireliõis
nuumab me armastusevajadust oma saabuva jaheda käega
pistab suu täis iluokkaid ja ihasaladusi
kümnetes puupalkmajades
süüdatakse vanaaegseid laualampe
avatakse kladed ja märkmikud
ning kirjutatakse sinna
et täna oli see päev
kus midagi erilist ei juhtunud
valgus oli küll imeline täna õhtul
kõik istusime koos verandal ja jälgisime
kuidas päike metsa sisse uppus
ja jämeda täiskuuga kohti vahetas
kuidas nende tants tekitas tumemusta metsa kohale
heleroosa taeva mille sisse
oleksid kõikide meie silmad soovinud igavesti ära uppuda
täna oli see päev
kus hommikualguse unises uimas
suudlesime kastemärjas rohus nii
et riietest tungis läbi rohumärg
roomas üdini ja pani üle keha värisema
kus pärastlõunane päike võttis lahtiselt higistama
kus plekk-kastekannust kallati vett kaela
kus värsked maasikad kukkusid jaheda valge veini sisse
kus kümned sõnad tegid elamise tunde suuremaks kui kunagi varem
kus kaks liblikat rahmeldasid tiibade lehvides pärastlõunases malbes lääguses
kirjutatakse kladedesse
et täna oli see päev kui me
õhtu eest põgenedes end sügavale pika heina sisse peitsime
kus rohi torkis kaelu kui vaatasime üles taevasse
ning arvasime rünkpilvedes nägevat kogu maailma asju
lendavat klaverit ja suurt siidmusta hüljest kolme loivaga
maailma suurimat leivavabrikut kus töö käib hilisõhtust varahommikuni
ja suured sajakilosed leivad lendavad mööda linna
mööda varahommikust linna ja saadavad endid poodidesse
arvasime rünkpilvedes nägevat kogu maailma hiilgust ja viletsust
et täna oli see päev
kui päike uppus tumeda metsa sisse
kirjutatakse kladedesse
et täna midagi erilist ei juhtunud
samas tähele panemata
kui palju oli selles päevas hetki
mis tasuks igavesti romaanilehekülgedele talletamist
kallutatakse tühjaks piparmünditee kruus
ja kustutatakse vanaaegne laualamp
ning vaadatakse
kuidas sireliõieöö oma üheksa kroonlehega
hiilib valge uduna aknataguses õunapuuaias
haaratakse kinni sellest inimesest
kes on kõige parem maailmas
kelle hingetõmbed tekivalge all
rahustavad sinu kõige õudsemad hirmud
rahustavad maha sinu liha ja luud ja üdi
sa tunned tumenevas öös
puhaste juuste ja magava armastuse lõhna
kadreerid fotograafiliste silmadega
möödunud päeva hetki
korrastad kogu oma sisemist arhiivi
lahterdades erinevatesse kastidesse head ja kurjad mälestused
kallistad seda suurt üheksalehelist sireliõieööd
hiilid tasahilju voodist
et seista rohumärjas õunapuuaias
ja tunda kogu maast kerkivat jahedust
oma peas
mis mõtted kõik selgitab
kerib su ümber aastasadade tarkuseudu
hingad korraga sisse kogu maailma teadvust
kallistad iseennast selles suures ja heledas öös
kuuled puude kasvamist
rohu hingamist
ja hiilid varvaste külmetades tuppa tagasi
poed teki alla
jalgadel niidetud murukõrred kõditamas ööd
kallistad magajat
suled silmad ja näed unes
kuidas ükskord tuleb jälle õhtu
nagu hiigelsuur üheksaleheline sireliõis
nuumab me armastusevajadust oma saabuva jaheda käega
pistab suu täis iluokkaid ja ihasaladusi
kümnetes puupalkmajades
süüdatakse vanaaegseid laualampe
avatakse kladed ja märkmikud
ning kirjutatakse sinna…

17. juuni 2011

KUS OLED SINA SIIS KUI

kus oled Sina siis kui kukub päike
suure tumeda ja musta metsa taha
taevasinistele pilvedele roosa läike
annab öö ja kallab valge udu maha

kus oled Sina siis kui sõidan mööda maanteid
janunedes öödest haaran sõõmu
hingan sisse möödakihutavaid vaateid
tunnen Sulle mõtlemisest rõõmu

aeg astub alati omasoodu
hämaras valguses uneleb loodu

17. juuni 2011

RABAS

suur suveõhtu voolab me peale
loojuv päikene suudleb me huuli
mätaste tasases loksumises
hingab rahulik raba
laseb pisikestel lendavatel putukatel
teha mu habemesse pesa
lebame jalad surutud mürkrohelisse
märga ja niiskesse samblasse
üsna madalalt üle me peade
lendab üks lind kelle nime ei tea me
igas tema tiivalöögis on sees
kõikide maailmade suurus
suveõhtu voolab me peale
katab silmad sooja kukkuva päikese
viimaste kiirtega
ja niikaua
kuni varvastel ei hakka veel külm
hoiame teineteise ümbert kinni
ma korjan Su nabaservast marju
ja peidan need männipuu varju
niiskesse jahedasse samblasse
kuhu homseks on kasvanud
seitseteist Sind
õõtsute niiviisi saabuva suve päikesekullas
ja kogu maailm käib teid vaatamas
sest teisi nii erilisi pole
kasvate rabaga üheks
aastasadade pärast murenete
magusaks huumusemullaks
ja seitsmeteistkümne Sinu peale
heidavad kord uued
kes hoiavad ümbert kinni
korjavad teineteise
nabaservast marju
kallavad sellest saadud siirupiga
üle kogu suure raba
soo ja ilma
ning kõik kleepuvad nende armastusse
kogu maailm muutub läbipaistvaks
ja korraga on kõigile selge
milleks edasi hingata

joome nabaservamarjade siirupit

17. juuni 2011

ME KÕIK SAAME SIRELIPUUDEKS

me saame sirelipuudeks
liblika tiivaluudeks
kui kõik jõuab lõpuni

kui aeg kasvab läbi me luudest
me kõik saame sirelipuudeks

venib aeg nagu aeglane siirup
haihtub õhku kui ööhõõguv viiruk

on rammestav kollane õhtu

ja pääsukesed sellel suvel
teevad teist korda pesa
kiigutab õhtune tuul
tumelillade flokside õisi

kui aeg kasvab läbi me luudest
me kõik saame sirelipuudeks

saan nii suureks kui suudan ja
halva siis headuseks muudan ma
nii kõigile – seaduseks

ja aeg kasvab läbi me luudest
me kõik saame sirelipuudeks

26. juuli 2010

Üks nädal sinu elust on jälle möödas

Ma oleks nagu poole kehaga rebitud suvesse. Rebitud sinna suvve, kuhu ma olen tahtnud ammu juba minna, kuigi alati hoiab midagi kinni. Niiske asfaldi peegelduses õitsevad varasuve viimased sirelid. Veel ei ole magus august oma raskete viljapõldude ja kõrvulukustava sirinaga. Veel ei ole lämbe juuli oma õhtuste auravate soojärvedega ja siledate öölindude kajaga. On sulaselge juuni, õitsevad viimased sirelid, aju on kinni kuskil märtsi keskpaiga poris, aprillilõpu newyorgilikkuses, mai alguse ahnetes õhuahmimistes, pimedates looritud tubades, suletud silmades, unetutes öödes, kus ainuke unejuturääkija oled sa ise. Ja rääkida on vaid iseendale.

Igal pool on suvi, igal pool on hommik. Mina istun pimedas hotellitoas ja uurin oma aju. Seda kuidas üks pool on juba selles lõputus suves ja teine pool istub selles lõputus talves, kust välja pääseda on veel keerulisem kui maailma kõige keerulisemast labürindist.

Sõnu tuleb ka sõrmedest tangidega välja rebida, sest kadunud on ühendus ajuga. Eelmisel neljapäeval, see oli kui aastate eest, oli Mustas Puudlis Mari Pokineni kontsert. Tuul puhus suurest lavakõrvasest lahtisest uksest sisse ja kitarrid läksid pidevalt häälest ära. Aga kõiges oli midagi nii võluvat, nii siirast ja suurt. Hiljem oli öö, uneaega jäi väheks. Reedehommikune linn tõi tantsuproovi, Boheemi hommikusöögi ilusate inimestega, kostüümiproovi ja lõunaune. Õhtu ja öö ei lasknud unele enne päikesetõusu. Laupäeva õhtu algas juba lõunal ja lõppes pühapäeva hommikul. Pühapäevaks oli unevõlg juba nõnda suur, et tagasitegemisest võis ainult unistada. Voodis lebades pärani silmadega lakke vahtida ja iseendale unejuttu rääkida.

Esmaspäev oli ajalooline. Kümme aastat sai mööda sellest, kui me keskkooli lõpetasime. Klassikaaslastega külastasime kooli ja siis istusime minu aias. Naljakas, kõik oli samamoodi. Samad naljad, samad grupid, samad vestlused. Kümmet aastat polekski nagu olnud. Südaööks oli vaikus Kalamajas. Aias praksus vaid lõke. Ootasin tuld, vaatasin mõtteid. Siis saabusid uued inimesed, naerdi ja lõigati oma juttudega Kalamaja ööst suuri ja pakse viilakaid. Peale määrisime oma unistusi ja kõik said jälle korraga üheks osaks lõputust ajatust ööst. Jälle oli hommik, pandi kirja sõnu, ümiseti, joonistati, naerdi ja nuteti. Valgete ööde hommikutes puudub igasugune reaalsus ja korraga võid kuulda kedagi endale unejuttu rääkimas.

Pärast poolepäevast und lugesin ja õhtul sõitsime Viinistule Kunstimuuseumisse. Seal oli kella kolmeni laste telelavastuse “Nöbinina” võte. Paarkümmend inimest, hiigelsuured prožektorid akende taga, kauaülevalolemisenaljad. Sadas peenikest Hollywoodi vihma.

Eile sõitsime Pärnusse. Mängisime siin lavastust “Hecuba pärast”. Mitmed sajad inimesed naersid korraga ja meil oli hea tunne. Täna on veel üks etendus. Aken on rulooga kaetud, leban pimedas hotellitoas, näppude all puuteekraani valgus, ajupoolkerad teinetest lahus.

Kõigele lisaks on sellesse nädalasse jäänud liiga palju naermist, unetust, tantsu, magusat elu, elupohmelli, alasti ööde ballaade, suletud silmade bluesi, hakitud jutujuppe, üdini raputavaid trükisõnu, hulluks ajavaid silmi, toorusi, higiseid hüplevaid kehi, jääkülma muusikat, põlevaid küünlaid, joonistatud mehi, maalitud akte, kipsi valatud naisi, marmorisse tahutud pilke, jääkuubikuid, vihma, sireleid, piibelehti, pojenge, niidetud muru, tilkuvaid räästaid, tugevat armastust, lahjat loidumust, väärituid tõpraid, jalaga segamist, käega löömist, nalja viskamist, müredat piima, tilgastunud unenägusid, salajasi ohkeid, teksapükse, parfüüme, fotograafilisi hetki, suure lava emotsioone, elu absurdsust ja ootamatust, sind ja meid, neid ja teisi.

Ja lamades siin pimedas rulootatud aknaga hotellitoas, üdini väsinud ja magamata, olen ikkagi õnnelik. Mul on tunne, et ma elan.

Suvejoove

Kas Sa oled õnnelik?
Võiksid olla, õues on lõpuks käes lämbe suvi. See päev, mida on oodatud paaniliselt viimased kaheksa kuud, on lõpuks käes. Sirelid õitsevad ja levitavad magusat ning piimrasket lõhna, mis tungib ninasõõrmetesse ja murrab lahti kõik igatsused, pureb hinge ja teeb kõiki ümberringi veidi uimaseks. Siiski on kogu õhk täis mingit lootust. Juba ainuüksi see annab julgust, et saad lühikeste varukatega pealinnas jalutada ja tuul ei ole läbilõikav ning ei tekita külmavärinaid, vaid paitab soojalt ja sumedalt. Suvi, küll mitte veel astronoomiline, on käes. Suvi, küll mitte veel romantiline, on käes. Kohe-kohe lõpetavad viimased kontorid, töökohad ja tegevuspaigad, ning pealinna katavad läbipaistva suvesallina puhkavate inimeste jaburad naeratused.

Kuid alati nutab keegi kuskil. Ilma keerutamata, otse ja südamest. Siis astub see keegi asfaldil, mis on nii kuum, et kõik pisarad auravad olematuks – sekunditega. Ja ootab vihma, et võimenduks emotsioon, kuivatab pisarad ja lendab ümber enda, mööda suveuimas linna, sõidab rattaga mööda pikki magistraale, joovastavaid puiesteid. Jookseb kruusakivide krudisedes mööda mereääri, klappides maailma kõige parem muusika. Midagi erilist nii kui nii ei juhtu. Kuigi tunne on kogu aeg sees. On juba aastaid olnud. Selline tunne, et kohe juhtub. Ja siis on need hetked, kus sa väljud kinosaalist, kindel, et nüüd see tuleb. Nüüd on kõik võimalik. Siin ta on. Ja ühel hetkel usud sa tõesti kogu maailma õnne, hingad sisse suvealguse sirelite rasket ja magusat lõhna, ning kõnnid sirelijoobes mööda linna. Kõnnid algava suvejoobes mööda linna, hoiad silmad lahti, lootuses, et sealt ta tuleb ja toob sulle selle, mida sa oled kogu see aeg oodanud. Asi, mida sa kirjeldada ei oska. Koht, kus sa pole viibinud, aga tunneksid selle kohe ära, kui sinna satud.

Nautida seni kuni võimalik!

Liiga palju värsket õhku, liiga palju kevadet, liiga palju liikumisi, kiikumisi ja emotsioone. Liiga palju rahu, liiga palju ilusaid värve, kummalisi vestlusi, hingematvaid mõtteid, ajatuid vaateid ja ajaloo kordumatust. Kevad, oma jaheda pealetungi, maheda linnuhäältekära ja hoogsa embusega, haarab meid tuhatkordselt endasse ning annab aimu elamise talumatust kergusest. Täna on Kalamaja vahel jahe arutu kevad. Linnainimesed jalutavad, kultuurikilomeeter põntsub jalgade all, keefirisupp loksub kõhus, osoonimürgituse jääknähud käivad lainetena üle keha, nii et avastad end kuskil kevadkrampides värisemas Kalamaja pargi varaõhtuses murus, suust välja tilpnemas võilill. Kohe-kohe hakkavad ragisedes õitsema tuuletuisud, suvekannud, kirjulillad, saareviisid, sahverkingad, kõduvidrikud, maamuusikad, sinikillud, kollakad, ööviiulid, sadakümned, purukollid, kasekannad, hõreheinad, mõruminnid ja orakeeled. Kohe-kohe puhkeb kevade sümfoonia lõpp- ja suvede algakord – sirel. Kohe-kohe on möödas see arutu kevad. Nautida seni kuni võimalik! “Parim enne” pole veel möödas.

Aastaunistus läbi hingematva helidekeele. Lugeda juhtnööride kohaselt.

On hommik.
Või õigemini hilishommik ehk tegelikult lõuna, sest on laupäev ja tööpäevadele kohased kellaajad ei mängi täna rolli.
Sest täna on jälle üle mõne aja selline laupäeva hommik, kus kohustusi ei ole.
Väljas on nii särav päike, et unelesin silmad kinni poolteist tundi voodis une ja ärkveloleku piiri peal.
Nils Frahm mängib kõrvadesse imetabast klaverit. (Kuula pärast lugemist)
Lumi kliriseb isegi läbi aknaklaaside. Kuula! (Soovitan kuulata kogu edasise teksti lugemise aja).
Elan hetkel muusikas ja kuulan kõike, mis võiks haakuda 9. aprillil esietenduva lavastusega “Vaata, ma kukun”. Teen seal muusikalist kujundust.
Päike liigub nii kiiresti, et aeg nagu peatuks.
Me elame niivõrd aeglaselt, et elud muutuvad eatuks.
Sadades köökides sulavad külmutuskapid
aegluupides tilguvad tühjaks.
Ma vaatangi aega läbi luubi.
Aegluubin laupäeva, lausluubin aegpäeva ja päevaajal lauluubin.
Talv mängib akna taga klaverit.
Pakane tulistab tramme ja paugutab rööpaid.
Sõbrad kogunevad soojades tubades, joovad veinikesi.
Nipet-näpet naisukesed kogunevad soojades tubades, koovad kleidikesi.
Kampsunikesi ja käpikukesi, sosistavad sadadel häältel klatše ja kitši.
Kisendavad kümnetel keeltel kasse ja kitsi.
Jäätunud lumi salvestab endasse ülekäijate jäljed, kõnerütmi ja summutatud sammudehääle.
On hilishommik. Õues õitsevad lumesirelid.
Akna taga mängib pimedate tšellokvartett neljakesi ühteainsat suurt musta tiibklaverit.
Kaheksal käel.
Selle kaas on avatud ja keeltekõri päratult suur. Sinna sisse mahuks elama terve Kalamaja.
See imetabane kalver kasvatab endale juuksed ja aevastab end ellu.
Ärkab ja ringutab…. on talvehommik, aeg on kohvitassi taga uueks sündida.
Sa kuuled, kuidas see imetabane juustega klaver tallab iseenda pedaale.
Ta armastab jutelda ja filusufeerida. Õhtuti armastab rämedalt pelmeene. Teeb näo, et ei hooli, aga kui kelner on lahkunud, kugistab pelmeenid ühe hoobiga oma hiigelkõrri. Sööb õhtuks tuhat pelmeeni ja joob ämbritäite viisi keefirit peale.
See ongi tema elu, lihtne kuid edasiviiv.
Nüüd ole hetkeks tasa, siis kuuled, kuidas lumesirelid minu akna taga õitsevad ja laulavad.
Ole kohe päriselt tasa. Pane silmad kinni ja kuula. Kas või hetkeks.
Talv ongi selline nagu ta täna on. Akna taga ja häälekas. Päikeseline ja õites.
Kohe on niikuinii kevad. Siis täituvad hinged miljardite ootuste/lootustega.
Heidetakse õlgadelt fliisid ja pleedid ja tekid ja kampsunid.
Vurisetakse ja surisetakse jalgratastega mööda talvepragunenud asfalti ning maandutakse näoli murru, et tajuda selle kasvamist.
Otse näkku.
Sellel suvel lastakse murul kasvada. Nii kõrgeks kui muru ise tahab. Teda ei niideta, temasse sukeldutakse. Temas hullutakse ja hullatakse.
Sügise saabudes vajub muru looka. Kärbub ja tõmbub pruuniks. Kurbadel novembriõhtutel lainetab aedades pruunhall kopitand muru. Siis tullakse vikatitetega (just tetega) ja lõigatakse viimane kogu suve saak.
Külmadel novembrialguse varahommikutel tassitakse kuhjade viisi härmatunud pruunhalli kopitand rohtu seljatäite kaupa aedade taha hunnikutesse, tehaks talvele pesasid. Õhk on sama pruun kui rohi ja näpistab. Kajab sadade kilomeetrite taha sellist pruuni Kalamaja klaverit, maakohtade hingedel hakkab valus ja inimesed heituvad. Peidavad end nende talvepesade, pruunikashallide kopitanud rohukuhjade taha ja tajuvad maalähedust, kodulähedust, ängi- ja hingelähedust.
Aga enne seda on suur suvi.
Või veelgi enne, suur kevad.
Lumesirelitest saavad pärissirelid.
Neid sisse hingates tajud korraga, et elad.
Ja siis ma leian Sinu, haaran sul korraga juustest.
Ning sa muutud tagasi selleks hiiglaslikuks mustaks tiibklaveriks, keda neli pimedat tšellisti kaheksal käel mängivad.

Kollaste kummidega kollane jalgratas

Te võite nüüd kõva häälega rääkida, sest et öö on läbi ja hääletut unenäodialoogi ei pea enam pidama. Ma nägin täna öösel unes, et mul oli üleni kollane jalgratas. Oli maaliline südasuve segu kuldsete puulehtedega ja minu kollaste kummidega jalgratas libises mööda asfalti nagu hullumeelne. Ma ei tea, miks ma olin selle endal ostnud, sest et minu armas ja sinine jalgratas oli mul ikkagi alles. Ma sõitsin oma kollase jalgarattaga, millel olid kollased rattakummid. See päev jõudis kuldsesse õhtusse ja siis võtsin oma kollase jalgratta millegipärast tuppa, kaesin kumme. Need olid katki – lasid õhku läbi. Aga tühjaks nad ei olnud saanud. Nad olid selliselt unenäoliselt kakti. Veel unenäolisemalt oli mul külas Draamateatri näitleja Tiit Sukk, kellel oli must dziip. Me sõitsime tema dziibiga jalgrattapoodi, kus müüaks oli miskipärast helilooja Jaak Jürisson. Aga kollast rattakummi tal ei olnud. Oli musta. Kollaseid rattakomplekte müüdi ainult rulluiskudele. Ma ostsin mustad kummid ja tundsin oma ratast rohkem mesilasena kui kunagi varem.

Kui ma vaatan siit tagasi oma möödunud nädalate unede peale, siis on seal väga ilusaid ja väga naljakaid. Aga ma ei mäleta peaaegu mitte ühtegi. Seepärast panin oma kollaste kummidega kollase ratta unenäo siia kirja.

Hiliskevad on tõeliselt käes, kuigi ilm oli vahepeal klassikaliselt sügisene, juuni keskpaik nõuab kehalt kõiki muid tegevusi kui teatri ja töö tegemine. Veel õitsevad viimased sirelid linnas, selles meie armastuste linnas, kus linnainimesed võivad linna armuda ja maainimesed võivad linna vihkama hakata. Veel laulavad viimased ööbikud linnas, selles meie vihkamiste linnas, kus linnainimesed võivad linna vihkama hakata ja maainimesed võivad meeletult linna armuda. “Teil on õigus mu härrad, siit avaneb tõepoolest suurepärane vaade meie linnakesele”, kummitab mind üks repliik Sõpruse kino reklaamist. (Teie poolt on toores jõud, meie poolt tohutu vaimne ülekaal). “Meie linn on linnulaat ja meie oleme linnud, keda seal müüakse..” laulab Vaiko Eplik. Linn on juunikeskpaigas väga kahetine. Ta tõmbab ja lükkab korraga.

Nüüd on ikkagi veel hommik. Selline jahe juunikuine pudruhommik, kus televiisorist ei tule mitte Terevisiooni vaid jalgpalli, sest kogu koduvabariiki on vallanud jalgpallihullus. Täna on teatris hooaja lõpukoosolek. Siis on mul veel viis etendust ja algab suvi. Vahepeale jääb jaanipäev ja üks, loodetavasti, maailma kõige ilusaim pulmaskäik. See on esimene suvi üle pika aja, kus suveplaanid on tegemata, sest et mul on puhkus. Tahan niisama vedeleda, võimalikult palju sellest linnast eemal olla, et hilissuve lõpus, siis kui vananaistesuvi ukse vahelt kleidisaba tillerdab, et selle jaheda põhjamaise suve lõpus tunda taas teatrinälga, linnanälga.

Kollaste kummidega jalgratas surisegu teil terve suve nendelt asflateeritud ja kruusatud teedel kuhu te minna tahate.

Teater on läbi ja tühjaks jäänd saal, täna siin piisavalt oldud. Siiski mu mõtetel teistmoodi kaal, ehkki see pidevalt kordub.

Täna sai pärast etendust grimm maha võetud, erariided selga pandud ja heade inimestega paar sõna juttu puhutud. Minul oli viimane hooaja siseetendus. Enamustel oli. Hingasime värsket kevade õhku teatrimaja ees. Süttis tänavavalgustus, teatriinimesed on värvinud juukseid ja lõiganud neid. Täna üritati teatrist rattaid varastada. Keset päeva! Laialt tänavalt!

On sirelite õitsemise aeg. Kuidagi kerge on olla, sest üks etapp sellest aastast on läbi. Ma armastan sireleid. Mul on õnn olla sündinud sirelite õitsemise ajal. Homme põrutame Vargamäele. Algab suvehooaeg. Üksikud mõttekatked.