Rubriik: Uned

Tr

Igapäevaelu, Uned

Kes see ikka tahab elada mingit tavalist igavat elu. Või rohkem meeldibki mulle elada muid elusid, niisama teleka ees filme vaadata või teaatris (kahe aaga?) näitetükka vaadata. Pange kinni need lärmavad prantsuse naised, kas nad on üldse kained? Mis te keerutate endast tükke välja, hiljem on raske tagasi panna? Kas te tunnete selles teaatris seda veidi vanaaegset tääni ja grimmi lõhna, endal käed puudrised, jukselakk silmi kipitamas. Kas riidest lavapõrandast tuleb tolmu ja sa armud sellesse tolmu ja kuigi vahel on sitt olla, siis see puhastab veel. Kes see ikka tahab elada mingit igavat elu, kui varsti hakkab nii või teisiti lund sadama ja novembris on lörts. Kes igavleb, kui Toompea jaheda tuule käes pimedas ööõhus tulevad meelde eelmiste aastate armumised ja karjumised, lõõtsutamised ja vedelemised, hingevapustused ja hingejoovastused.

Keset munakivisiluutist korjab sõge sügis mulda enda sisse. Mullamatiseline sügis ongi väljas ja veini naljalt ei jooda. Hõõgveini ja hõõguvat veini, hõõgvel veini ja veini veini pärast, päratuid õlletoobreid õlle pärast ja pärast lahkumise puhul pits viina.

Nüüd võib sellest kirjutada küll, et Jim sai selleaastasel näidendite võistluses teise koha. Kolm teist kohta anti välja ja esimest ei antudki. Need kes täna nägid, nendel oli hea meel. Meil oli küll tervel kursal Jimi pärast hea meel. Ja see näidendi lõpp on mõnus. Nad riimuvad, tead jah, Jim, see on ilus. Natuke meenutas see kõik Mustamäge. Või mõnda muud paneelrajooni ja nii kui nii ei ole seda kõike olemas, on ainult tahe ja soov ja hool. Mart sai ka ära märgitud ja selle pärast on meil ka hea meel. Ja ma söön praegu Orbitit.

Kas sa tead, et praegusel aastaajal on meie rõdu pealt ilus õue vaadata. Paneelrajoon oma pimeduses, tuhat täppi hingamas eemal. Ja mõru maitse tuleb suhu, selline kommine, et olemine on nauding. Kes see kõnnib kõrsi mööda sügisel, ärge olge nii hirmunud. Eesti inimesele on talv alati meeldinud. Teid ma ei hirmuta. Mul on öösiti (ööseti?) unenägusid antud võimalus näha. Mõned on imelikud. Ühes unenäos tegi mustikas kõik teised inimesed väikeseks ja paljaks ja see oli nagu mingi hallutsinatsioon. Me nägime teineteist unes ka. Ja palavate sügisööde raagus romantikas on hea tallata teid. Ma päris täpselt ei tunne teid, aga tean, te olete head inimesed, teil nägu ei valeta. Kas me sinatame, hea lugeja? Vara vist.

Eile ma ei näinud Eestimaad, nägin pealinna ainult, seda näen ma tihti. Kõneline kõhulahtisus tuleb magatud öödest. Me anname andeks teile, et te ei kirjuta, kui te vahel hästi kirjutate. Mul tuli hambast väike tükk täna ära.

Kuni selle ajani, pluss veel midagi. Stopp on ilus eesti keelne sõna, või ei ole eesti keelne tegelikult, aga ta on kahe põhhiga. Kraanivett jooma.

Esietenduse j

Uned

Nii kui nii on igal pool Tšehhovi üksildus ja suutmatus elu ja muuga hakkama saada. Siis ongi hea mitte kirjutada esietenduse närvi mõnust, vaid hoopis viienda korruse raadiolaadsetest häältest. Igalpool valitseb selline kummaline juurdevõtmise ja mahaarvamie atmosfäär ja suured tunded läksid ka nurga taha peitu. Iga esietendusega kaasneb tohutu kurbus, sest prooviprotsess on läbi ja seda, mis oli, ei tule enam mitte kunagi, ausõna, mitte kunagi. Nagu kostub saalist korduv repliik, ikka üksi-üksi-üksi, kedagi mul pole. See kummitab isegi kogu aeg siis, kui sul keegi on. Rõvelahe inimmaailm teeb nii kui nii kogu aeg selliseid ebamaised lööke sulle ja mulle ja meile. Homme paistab päike ja ajalehed kirjutavad mujal möllavatest orkaanidest. Mida meil nutta, ilus elu ootab akna taga ja siil ja karu söövad aasa peal mett. Kartuleid võetakse eestimaa mullast ja keegi mängib põllu ääres nukralt tiibklaverit. Suurtes joogisaalide atmosfäärides nutetakse ja naerdakse klaaside taga ja inimeste vabad mõtted käivad mööda maailma ringi, kulutavad kingi. Kurb klaverimuusika teeb meele rõõmsaks ja oskamatus saab oskuseks. Tervitan teid sellel Kirsiaia esietenduse päval ja vaatame, mis elul ja elus veel pakkuda on, peale Tšehhovi suure tühjuse…

Pakiraamiromantika

Uned

Teie võibolla ei mäleta seda, kuidas ma eile öösel kihutasin vanalinnast öisesse Kadriorgu, kord sadulas, kord pakiraamil. Ööniiskus tegi asfaldile pai ja sirises niimoodi kummide all, et nii kui nii oli varahommikune uim. Täna oli ka uim. Õunateeuim, teevee uim ja tv uim. Neli päeva esietenduseni. Nii kui nii unustab see linn selle pühapäeva varsti ära ja soojad kodud saavad inimestest täis, kes fliisvoodikatte all teed joovad.

v

Uned

kui nüüd tuleks maailmalõpp – mida sa teeksid?
avaldaksin oma tunded kõigile inimestele, kellesse ma armunud olen.

selle peale ei julenud ise kirjutada.
ainult väikeste tähtedega.
jah, ma nägin lumevalgust… laulab johanson.
imelik päev on olnud,
lumevalge.
me käisime risto ja lauriga kaubamajas. vaatasime mööblisalongis ringi.
kole idamaine lõunaafrika tunne tekkis. väikekodanlik ja nigel.

muudkui meid segatakse ära ja sealt tulgu kord.
väikeste mikrorajoonide ajastul, siis kui taoti rohelisi uksi,
lukustati luudadega,
hukutati huultega.
muusika vahetusega tekib meeleoluvahetus.
salaja loodatakse ikka maailma parima elu järele.
mis seal ikka.

(eelnev ebasõnumine ei pretendeeri ühelegi kultuuriauhinnale)

Uned

(22:37:17) Pjotr: aga kui kuhugi helistan, siis inimesed teisel pool parasjagu naeravad.. igal pool

P

Igapäevaelu, Uned

Etendusejärgne aeg, peale Saueaugut, pakkus seiklusi. Me olime tulnud kahe autoga ja Lauri ütles juba enne etendust, et neil hakkas bensiininäidik vilkuma u 20 km enne Saueaugut ja vahepeale ei jäänud üldse bensiinijaamu ja et nemad jäävad tee peale, et olge me valmis.

Kui etendus läbi sai, siis vaatasin telefonist lähima bensujaama, oli umbes 15 km ja natuke teises suunas. Meie siis panime ajama ja teised läksid bensiini võtma. Helistasime neile varsti ja Britta ütles, et korras, jõudsid bensujaama. Veidi hiljem helistas Lauri, et said bensiini kätte, hakkavad pealinna poole sõitma, homme proovis näeme.

Aja möödudes helistasid nad uuesti ja kutsusid meid tegema teeäärset pikniku. Veidi une tõttu ja enamjaolt selle tõttu, et teeääres ei olnud ühtegi normaalset kohta, ütlesime ei täname. 10 minuti pärast saabus uus telefonikõne, et neil on bensiin otsas. Meie kohe üldse ei uskunud. Mõtlesime, et see on hea nipp meelitamaks meid kohvipausile, sest nad ise olid ju kaks korda helistanud, et leidsid bensujaama ja tankisid. Siis läks neil meie veenmisele minuteid, ikkagi tundus lugu uskumatuna. Selgus, et nad olid võtnud bensiini ja maksnud bensiini eest, aga bensiini autosse ei tulnud. Suvaline bensujaam lasi lihtsalt bensiinilõhnalist õhku tõenäoliselt. Lauri veel ei vaadanud seda mõõdikut ka ja sõitma hakates arvasid nad, et Lauri auto bensiininäidik on katki. Ühesõnaga oli öötaeva all Tallinnast 30 km kaugusel bensiinitu auto ja meil ei olnud kanistrit ka ega midagi.

Meie lähim bensiinijaam oli linnapiiriäärne Statoil, pikkade läbirääkimiste tulemusena selgus, et neil pole kanistrit laenata ja siis me ostime 109.- eest 5 liitrise kanistri, tankisime endale 10 liitrit sisse ja kanistrisse ka 5 liitrit ja panime nende poole ajama.

Kohale jõdues vilkus Lauri auto tee ääres, vahepeal oli saadud eelmisest tühja müüdud bensiinijaamast telefoni teel kinnitus, et nad saavad raha tagasi, ja me täitsime Lauri auto paagi. Siis vaatasime tšekid üle, et kes kanistri maksab ja kes palju kamba peale bensiiniraha peab andma ja siis hakkas üks asi imelikuna tunduma. Vist jäi üleüldises bensiinijaama segaduses maksmata meie auto paagitäis ehk 10 liitrit bensiini.

Tagasiteel ei saanud ka sotti, sest Ursula oli oma tšeki ära visanud. Ja tagasi Statoilis selgus, et oligi neil kadunud müstiline 10 liitrit ja nad ei teadnud, kes selle võttis, sest meid nad ei osanud arvata, sest meie võtsime kokku niipalju erinevaid asju, et neil läks sassi. Ja nad olid teinud väljavõtte ja oleks hakanud homme otsima kaameralindi pealt ja siis edasi. Maksime oma 10 liitrit ära ja siis oli veel selline asi, et kui me sinna bensujaama olime kohale jõudnud, oli seal ka Lauri autotäis inimeis, just tankisid autot ja siis Lauri oli unustanud ära, et enne tangi, siis maksa ja Markus oli maksma läinud ja Lauri muudkui lasi bensiini ja siis ükshetk vaatas, et ta oli võtnud juba 500.- eest bensiini. No siis oli küll jabur. Üliõpilane võtab tavaliselt umbes 150.- eest bensiini.

Ja siis meie Tõnniga mõtlesime, et järgmisena läheb see Statoil põlema, aga ei läinud. Koju jõudsin poolteist tundi hiljem.

Gaudeamus igitur

Uned

Te kuulate küll jah õhtuti kodus kurba muusikat ja lasete hingel heljuda ma ei tea, arvutilaua kohal? Aga kurva on poola keeles lits. Kurvad muusikud, kurvad inimesed, kurvad naised, kurvad mehed.

Ebausklikud inimesed bussis ja tänavatel kruus rattakummide vahel, vihm peseb teid ja teesid puhtaks ja liikuda edasi saab vaid teise käiguga. Mäest alla läheb kiireks, inimesel jalutavad jalad, valutavad käed.

Ja muide, minu sokid öösel vist magavad, voodi all känkras ja peidavad edaspidi sinna end päevadeks ja alles kriisiolukorras ronivad pesutrumlisse. Narritades ja u-uutades, ehitavad nad voodi alla külakiige ja kuulavad seda nukrakajalist öölaulu, terve voodialune kajab, mina vajan ka seda, magamiseks, ja siis nad kiiguvad ennast ogaraks, sest kurb on olla ja kurvad sokid mõjuvad melanhoolselt.

Õhtuti ei tule und, tuleb küll, aga ta nagu kõigub ja ma ise ka teen tekinurgaga talle vähe ruumi. Rohkem peab magama. Gaudeamus igitur. Head uut ülikooliaasta algust!

Oo, kurba muusikat juba kerglase varasügisese maiguga varaöösel on hiiglama ängistav kuulata. Kas kurbade muusika on nüüd hooramuusika?

Te näitate elu vahel nii ilusaks. Mina ja maailm. Homne päev toob alati õnnistust, kuni teda pole.

Head aega Unt, Mati!

Uned

Kuulake nüüd neid lugusid, mis räägitakse mustvalgete fotode saatel, siis lastakse punast valgust peale ja lõpuks kurvastatakse. Ega noor inimene (loe: mina) surma enesele väga ei teadvustagi. Ja täna Draamateatri laval kirstu juures valves olles, peale seismist, kui kirstu poole keerasime ja äraläinule otsa vaatasime, siis oli imelik, väga kummaline olla. Vastu vaatas nagu Unt ja ei vaadanud ka. Imelik, väga kummaline oli olla.
Teater oli täis mustjaid inimesi, kellel näod, kellel silmad, kellel kurbus, kellel riided. Hilisem õhtulinn kohtas neid ka teises teatris, peale meie etendust ja kõik turistid linnas tundusid naeruväärsetena, neid nagu ei olnudki. Kogu aeg hõõgus kuklas hoopis punane valgus ja palju ülikondi. Meie noorema kursuse poisid olid ka ülikondades ja ma mäletan seda kummalist pilku, mis Mardil oli, kui ma puhketoa poolt tulin, mööda teatrikoridori ja Mart lavauksest lavale vaatas, mina esialgu ei julgenud.
Ja nüüd on kuidagi kurb olla. Selliseid asju kohe ei usu. Või ei oska uskuda. Nagu alles nüüd hakkab vaikselt teadvusesse jõudma, et Unti ei ole. Hirmnaljakas, kuidas need teed kõik on, mismoodi inime tunneb ja mõtleb.
Ma ei oska suurt midagi öelda.
Head aega Unt, Mati!
… kõik nagu oleks tantsinud kurba tangot.

Mingi v

Uned

Ennem nad vaatasid küll tänavaid pidi mõlemale poole, aga praeguste aegade kiuste ei kõnni mööda neid teid enam palju inimesi. Varem sai siit samast nurga pealt kalja osta ja kioskist müüdi kilekoti sisse lahtist jäätist. Siis sai seda lusikaga kotist söödud ja see maitses hoopis teistmoodi kui praeguse aja omad.
Mööda tänavat liikusid üksikud vanemad inimesed. Linn oli üldse vanemaks jäänud ja noorele poisile, nagu tema, ei olnud palju tegevust. Kaks korda nädalas vaid laulukoori proovid ja laupäeviti mõni üksik niinimetatud klassiläbu, kus vaevalt muud tehti, kui ohtrast odavast alkoholist ennast lääbakile joodi.
Ja siis kõndis korraga mööda seda tänavat üks täiesti võõras tädi, keda varem polnud nähtud. Siis veel üks ja veel üks. Hiljem võõraid mehi, onusid ja noorpoisse. Terve linn oli võõramaid inimesi täis ja mitte kuskil ei tehtud enam vahet omade ja võõraste vahel. Need võõrad oskasid kuskilt välja võluda kalja ja võid ja lahtist jäätist. Saia ei söödud, aega surnuks ei löödud. Siis vaataski see poiss, et tegelikult on kuidagi imelik olla ja ega see vist reaalselt toimuda ei saa. Ei saanudki. Uni oli hoopis.