hommik, millest on saanud lõuna, suvi millal on savi ja suva

nii kui nii on suva, sest õues on suur suvi
nii kui nii on savi, sest suurt suve saab sisse hingata
tuleb võtta asju üks sekund korraga ja olla iga hetke üle õnnelik
tuleb joobuda muusikast, lõhnadest, inimestest ja raamatutest
kui mõistad, et pole olemas paremaid halvemaid aegu, on ainult hetk, milles viibime praegu, siis on kõik väga lihtne
naudi hetke
söö sekundit
joo seisundit
loe õhku
hinga armastust
kõik aitab sellele kaasa
väga head raamatud
väga head filmid
väga hea muusika
see viimane kuu on olnud teatrivaba
hea, et on olnud, muidu saaks liiga suuri emotsioone
teater suudab raputada üdini
kui reisile lähed, võta vahetussokid kaasa, siis on mida jalga panna kui jalasolevad märjaks saavad
kui käed värisevad, kirjuta ikka
kui erutud hetkest, siis naudi hetke
kui seljakotti pakid, jätta sinna alati üks tühi koht, et oleks mida koju tuua
vaatasin eile “Dead Man”’i
mõtlesin, et kui ratsutaks niimoodi üksi mööda metsa, siis mis elu see oleks?
aga kui lõpus sind avarale merele sõidutatakse, siis on tegelikult savi, suva
sest mis lõputu avarus, mis lõputu mõõde
panen ühe loo repeati peale
kordan emotsiooni ja elan seda sadu kordi läbi
täna on tänavad märjad, sest öö läbi sadas vihma
kõik kohad on linnade lõhnu täis
punase kilejopega poiss jalutas akna alt mööda, omades mõtetes
hommikusöögiks sõin kaerahelbeputru selleaastase maasikamoosiga
juba on suvi purki pandud, aga pool on alles ees
maakodu hommikud tulevad meelde
kaerahelbepuder moosiga ja röstsai makraga
piparmünditee ja münditee ja melissi tee ja pärnaõie tee ja naistepuna tee
sellel aastal nägin esimest korda kuidas pärnad tilkusid mett
terve linn kleepus pärnade meest
ma kleepusin kõnnideedele ja inimestesse, puulehtedesse ja majadesse
selles kirjutan ükskord pikemalt, sest see oli selle suve ebareaalsemaid ja muinasjutulisemaid asju
ma kirjutan niikaua kuni auto järgi tuleb
me läheme täna mari pokineni ja vaiko eplikut kuulama
sest muusikast peab joobuma
isegi rattakummid kleepusid asfaltile, kus rahuliku kihina voolas juulialguse pärnade mesi
sõit oli aeglasem, kummid ragisesid kõnniteel, kõndides nagisesid tallad
sa oled see, mis elu sa elad

Tavaline mittekirjapanek

Väljas on ikka veel valge. On haruldane, et kell on viie pärast üksteist õhtul, aga väljas on ikka veel valge. Tagumise toa aknast kumab tagaaed ja sealt, üle aia, tumesinised Kalamaja majad. Viimased enne Koplit. Käisin õhtul teatrit vaatamas. Põhuteatris NO99 “Hirvekütti”. Pärast tagasiteel, õues on veel jahe, hakkasin poole maa pealt kodu poole jooksma. Ma ei teagi, kas millegi eest ära või siis millegagi koos. Koos kevadega samas rütmis, hingeldades, sisse hingates kevade absurdset arutut olemust. Siniseid puulehti, tumehalli asfalti ja majade taha kukkunud päikest. On haruldane, et on kevad. Iga sekundiga paisuvad puulehed ja ööbikud laulavad aina meeleheitlikumalt.

Mõtteid on peas nii palju, aga kirja ei jaksa midagi panna. Mitte isegi, et ei jaksa, pigem ei oska. Mitte isegi, et ei oska, vaid enam ei suuda valida, millised on need mõtted, mis tuleks jätta endale ja millised on need mõtted, mis võiks panna siia kõigile lugemiseks.

Loomulikult võiksin ma üksikasjalikult kirjeldada, kuidas ma tegin täna esimest korda elus Tom Kha suppi, või kuidas ma, oot, nüüd peab korra veel eilsest õhtust rääkima. Eile, kui sai pärast südaööd sauna mindud ja väljas hakkas sadama kõige imelisemat kevadvihma. Lavalt astusin otse tagaaeda, öö lõhnas ning mina aurasin ja jahe kevadvihm sadas mulle pähe ja õlgadele. Siis läks vahepeal elekter ära. Kelder oli pime. Hilja sain magama. Aga nüüd siis uuesti, et võiksin üksikasjalikult kirjeldada, kuidas ma olen öösel vähe maganud, sest et kevadvihm lasi nii hilja unele, kuidas ma ärkasin hommikul kell kaheksa ja pärast kaerahelbeputru ja banaani istusin ratta selga ning väntasin üles Toompeale Lavakunstikooli, et harjutada lavakate kooriga koos laupäevaseks Toomkiriku kontserdiks (see on kell 12, tulge kuulama) ja tormata kohe kahekümne minuti pärast rattaga Toompealt alla, et jõuda teatrisse hommikusesse trenni. Võiksin üksikasjalikult kirjeldada, kuidas ma vastasin erinevatele kirjadele ja e-mailidele, tegin ära vajalikud dokumendid, esitasin Kulkasse taotluse oma plaadi väljaandmiseks, lugesin tuhandendat korda oma CVd ja plaadi projekti selgitust, kuidas ma suvise laste telelavastuse ühe stseeni jaoks laulu harjutasin ja helistikku püüdsin kindlaks teha, kuna järgmisel nädalal on vaja lugu linti laulda, kuidas ma juhuslikult Rimi poes kookospiima ja Tom Kha supimaitseainele koperdasin ja kuidas ma siis veel Triinule helistasin ja küsisin, et kas kana peab enne supi sisse panemist praadima ka või (muideks, ei pea). Ja kuidas ma siis jalutasin Kalamajast Põhuteatrisse, kuidas me etendust ootasime ja Hele ja Aloga liivakasti äärel istusime ja nende Vincenti taastusproovist rääkisime ja kuidas Põhuteatri meestevetsus on pissuaarideks metallämbrid ja kuidas heleda peaga tüdruk põhuahjus vaheajaks publikule pirukaid küpsetas, kuidas teater mõjus täna näitlejate häälte ja olemuse kaudu, kuidas muusika juhuslikkus oli häirivalt meeldiv. Kõiki neid üksikasju võiks kirjeldada, aga ei oska ja ei ole ka vajadust.

Ega kunst pole kullakesed elu, ta on vaid elu peal vaht! (fraseerides Runnelit)

Ma hingan sisse teatrit

Kujuta ette seda jahedat talvelõpu Kalamaja ööd, kus sa jalutad juba lumesulanud kuival asfaldil, ninasõõrmeis selle tüdruku või poisi lõhn, keda sa armastad või armastasid, juuksed lõhnamas küünlapõletamise ja ausate vestluste järele. Kujuta ette seda madalate korstende suitsu, mis paitab kahekordseid tumesiniseid puumaju üha hilisemalt loojunud päikeses, seda põhjamaade kevadevalgust, kuigi jah, väljas on veel ärahirmutavalt külm, aga valgus… valgus on juba hingemattev. Ja, kas sa kujutad, kujutad? Kujutad, kuidas me jalutame seal siledal tänaval, plankude taga koerad, ninasõõrmetes armastuse lõhn. Eluarmastuse ja teatriarmastuse. Sees keevad viimase aasta jooksul nähtud teatrid ja emotsioonid, naermised ja nutmised ning sa adud teatris elu konsentreeritud siirupit.

Korraga ja samas ebaühtlaselt meenuvad need hetked, kui istud teatrisaalide sügavuses ja sulle kangastuvad maailma kaunimate inimeste helid, su ees riietavad end lahti elu kõige õigemad keerdkäigud. Rahulik, selge ja sirge on olla. Sa vaatad neid inimesi, kes etendavad elu ning nutad ennast hulluks, naerad ennast puruks. Kogu elu ongi ainult ühes selles tilgas, mis kukub sinu käele. Kukub sinu pihku, tumepunane vaarikamaitseline kontsentraat, sellest mis on, mis sinule kuulub ja kes sa oled.

Siis algab hommik. Sa kõnnid lumesulanud tänavatel ning meenutad oma viimase aasta teatrielamusi ja loetled neid. Alates “Üsna maailma lõpus”, kus pärast esimesi vaatamiskordi lubasid mitte kunagi seda lugu enam vaadata, muidu nutad end puruks. Jätkates kõikehaarava perekonnalooga “Aeg ja perekond Conway”, kus näitlejad hingavad eluga samas rütmis, kus aeg teeb hüppeid ja peatub. Siis oled juba hallide seintega Ameerika toas, kahe inimesega korraga nii lähedal, et “Koletis kuu peal” hirmutab mitte enam türklasi vaid sinu enda kõige sisemisi hirme. Ning lõpetad tänase “Biloxi bluesiga”, kus noored teatrialustajad tõestavad, et elus teater ei ole surnud, et teatrit ei pea tegema kui sporti, et poliitika ei ole teater, et elu ise ongi kõige suurem teater ja pearolli eluteatri ja teatrielu laval mängib ikkagi armastus. Kui sa suudad heldida, vaadates tüdruku ja poisi esimest suudlust, kui nende huuled tegelikult kokku ei puutugi, aga sa tajud selles oma esimese armumise tunnet, kogu maailma armumise tunnet, elad läbi neid emotsionaalseid hetki ja veendud, et on võimalik olla uuesti korra esimest korda armunud, mis sest et vaid teatrisaali pimeduses, ees helendamas mängitud elud. On rõõm, kui elusid mängitakse nii osavalt ja kaasahaaravalt, nagu nendes Linnateatri viimases neljas lavastuses. On õnn kui saad hingata iseenda elu olnut ja tulevat sisse. Kaugel mängib klaver, sa kuuled iseennast mängimas oma lemmiklaulu. See on sinu laul, mis saadab sind nendel päevadel. Ja siis on sul suva ja savi igapäevastest probleemidest. Olgu sul kadunud või kogu maailma muusika, sinu kogu elu jooksul pildistatud pildid… midagi on selles hetkes igavikulist, midagi, mis ongi see elu siirup ja on õnn, kui saad tõmmata keelega üle peo, ühe hingetõmbega sisse seda tumepunast elu.

Vabandage mind, kui ma läägeks muutusin, õhtu on selline… nagu kuu oleks kukkunud tagaaeda ja sa näed, et ta ei olegi nii üüratu. Selline kolme ja poole meetri kõrgune ning valgust eriti ei anna. Aga on sinu tagahoovis ja valvab sind öösiti. Tuletab sulle meelde seda lugu enda kasulikkusest… sest kes teine öösel sulle valgust näitaks, kui mitte kuu.

Maapärastlõuna

Pärastlõunased kärbsed teevad laisalt suuretoa-rallit. Nad lendavad üle kirju päevateki, kuhu pärastlõunane kõrvetav päike teeb läbi pitskardina lillemustreid. Nad lendavad üle punase vaiba, kus laualt langenud lille kroonlehed tantsivad koerakarvadega tangot. Nad lendavad üle päevinäinud pruunide põrandalaudade, üle määrdunud pikendusjuhtme, üle mu nina.

Õues on terav pärastlõuna. Päike põletab rattasõidust punaseid käsivarsi, kuid sellest hoolimata panen fotoaparaadi üle kaela ja ronin lilledele nina alla. Makropildistan, lillepildistan, põllupildistan, koerapildistan. Eemal maanteel kleepub sulakuum asfalt möödaloksuvate autode rataste külge. On kõrvetav maapärastlõuna. Meie ootame õhtujahedust.