Ma hingan sisse teatrit

Kujuta ette seda jahedat talvelõpu Kalamaja ööd, kus sa jalutad juba lumesulanud kuival asfaldil, ninasõõrmeis selle tüdruku või poisi lõhn, keda sa armastad või armastasid, juuksed lõhnamas küünlapõletamise ja ausate vestluste järele. Kujuta ette seda madalate korstende suitsu, mis paitab kahekordseid tumesiniseid puumaju üha hilisemalt loojunud päikeses, seda põhjamaade kevadevalgust, kuigi jah, väljas on veel ärahirmutavalt külm, aga valgus… valgus on juba hingemattev. Ja, kas sa kujutad, kujutad? Kujutad, kuidas me jalutame seal siledal tänaval, plankude taga koerad, ninasõõrmetes armastuse lõhn. Eluarmastuse ja teatriarmastuse. Sees keevad viimase aasta jooksul nähtud teatrid ja emotsioonid, naermised ja nutmised ning sa adud teatris elu konsentreeritud siirupit.

Korraga ja samas ebaühtlaselt meenuvad need hetked, kui istud teatrisaalide sügavuses ja sulle kangastuvad maailma kaunimate inimeste helid, su ees riietavad end lahti elu kõige õigemad keerdkäigud. Rahulik, selge ja sirge on olla. Sa vaatad neid inimesi, kes etendavad elu ning nutad ennast hulluks, naerad ennast puruks. Kogu elu ongi ainult ühes selles tilgas, mis kukub sinu käele. Kukub sinu pihku, tumepunane vaarikamaitseline kontsentraat, sellest mis on, mis sinule kuulub ja kes sa oled.

Siis algab hommik. Sa kõnnid lumesulanud tänavatel ning meenutad oma viimase aasta teatrielamusi ja loetled neid. Alates “Üsna maailma lõpus”, kus pärast esimesi vaatamiskordi lubasid mitte kunagi seda lugu enam vaadata, muidu nutad end puruks. Jätkates kõikehaarava perekonnalooga “Aeg ja perekond Conway”, kus näitlejad hingavad eluga samas rütmis, kus aeg teeb hüppeid ja peatub. Siis oled juba hallide seintega Ameerika toas, kahe inimesega korraga nii lähedal, et “Koletis kuu peal” hirmutab mitte enam türklasi vaid sinu enda kõige sisemisi hirme. Ning lõpetad tänase “Biloxi bluesiga”, kus noored teatrialustajad tõestavad, et elus teater ei ole surnud, et teatrit ei pea tegema kui sporti, et poliitika ei ole teater, et elu ise ongi kõige suurem teater ja pearolli eluteatri ja teatrielu laval mängib ikkagi armastus. Kui sa suudad heldida, vaadates tüdruku ja poisi esimest suudlust, kui nende huuled tegelikult kokku ei puutugi, aga sa tajud selles oma esimese armumise tunnet, kogu maailma armumise tunnet, elad läbi neid emotsionaalseid hetki ja veendud, et on võimalik olla uuesti korra esimest korda armunud, mis sest et vaid teatrisaali pimeduses, ees helendamas mängitud elud. On rõõm, kui elusid mängitakse nii osavalt ja kaasahaaravalt, nagu nendes Linnateatri viimases neljas lavastuses. On õnn kui saad hingata iseenda elu olnut ja tulevat sisse. Kaugel mängib klaver, sa kuuled iseennast mängimas oma lemmiklaulu. See on sinu laul, mis saadab sind nendel päevadel. Ja siis on sul suva ja savi igapäevastest probleemidest. Olgu sul kadunud või kogu maailma muusika, sinu kogu elu jooksul pildistatud pildid… midagi on selles hetkes igavikulist, midagi, mis ongi see elu siirup ja on õnn, kui saad tõmmata keelega üle peo, ühe hingetõmbega sisse seda tumepunast elu.

Vabandage mind, kui ma läägeks muutusin, õhtu on selline… nagu kuu oleks kukkunud tagaaeda ja sa näed, et ta ei olegi nii üüratu. Selline kolme ja poole meetri kõrgune ning valgust eriti ei anna. Aga on sinu tagahoovis ja valvab sind öösiti. Tuletab sulle meelde seda lugu enda kasulikkusest… sest kes teine öösel sulle valgust näitaks, kui mitte kuu.

Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama

Ma olen kodus ja tean juba, et akna taga sajab vihma, sest et vihm krõbiseb minu plekist aknalauale nii, nagu oleks see maailma kõige loomulikum hääl. Ma külmetan, hoidsin mitu tundi akent lahti, et vihma lõhn saaks mind läbi une oimetuks teha. Peas on pulgad, mis tuleks päeva jooksul ükshaaval eemaldada.

Siis kui ma eile teatris käisin, oh, teate, on ju sellist teatrit, mis suudab Sind läbi raputada ja haarata. Nagu oleksid kunstilt saanud kannaga näkku ja makku ja ribidesse ja lebaksid tunde verisena saalipõrandal, inimesed talluvad su peal, kõik kohad on emotsioone täis. Sina lamad verisena teatripõrandal ja oksendad kurbust. Kuigi, laval ütles mees: “Ma olen oma voodis, on öö, hirmu tõttu ei saa ma uinuda, ma oksendan viha. See rahustab ja väsitab ja väsimus laseb mul lõpuks uinuda.” Mina oksendan kurbust ja sees on selle korra teatrivaatamise emotsioonid ja eelmise korra teatrivaatamise emotsioonid. Ja siis sa räägid inimestega, kes ei saanud seda, mida sina said. Nemad ei olnud puudutatud, nemad ei olnud liigutatud. Aga on minusuguseid veel. Õnneks. Istume kuskil, täpsustan, teise korruse kivikoridori laial diivanil, ja räägime sellest seletamatust kurbusest, mis meie sees on. Seletame selle lahti, joome liiga palju veini ning korraga hakkab nagu hea. Me istume ja oksendame kogu oma kurbuse sellesse kivitrepikotta ja oleme pärast seda uuemad. Kõik läheb edasi, vaatenurka saab muuta. Oma elu saab väärtustada.

Eelmisel päeval lebasin põrandal. Ühes kodus. Ja ootasin, et vihma hakkaks sadama. Vihm hakkas sadama. Avatud aknast kostis sisse selle vihma hääl, see ilus hääl. Ja avatud aknast paistis sisse selle vihma nägu, see ilus nägu. Ja siis istusid Sa klaveri taga ja mängisid muusikat, mis sobis selle vihmaga kokku ja siis istusid Sa endiselt klaveri taga ja mängisid plokkflöödil muusikat, mis sobis maailma kõikide vihmadega kokku. Ka see oli maailma kõige kurvem vihm, sest ta oli nii tark. Targem kui need kassid, keda ma aegajalt oma sülest leian ja kes mind oma tarkusega hirmutavad. See vihm oli nii ürgselt tark, et aru saamiseks mida ta ütles, kulub veel aastaid.

Sadava vihma piisad moodustavad aknaklaasile mustreid meie elust. Sellest elust, mis on ees ja sellest, mida me praegu elame. Ja siis mõtled, kas sa oled teinud ära selle rõõmsa karje, selle, millest eilne teater rääkis, selle võimsa röögatuse, mis kogu õnne peaks defineerima…

(Selle kõige sügavamaks mõistmiseks soovitan vaadata ära Linnateatri lavastuse “Üsna maailma lõpus” ja elada sama elu, mis mina.)

Minagi olen Arkaadia teel…

Mida päev edasi, seda töntsimaks jäävad näpud kirjutamise osas. Mis siis praegu käib? Käib tige ja tihe lumesulamine. Lörts pealinna tänavatel libistab jalgu ja tikub viksimata saabastesse. Õnneks olen ma viksimisfriik ning talv otsa saapaid viksinud.

Nädalavahetusel käisin Viljandis. Ma vaatasin lavaka lõpetava kursuse “Arkaadiat”* ning unitasin igavesest kevadest ugalastega esietenduse peol, kadusin lavaalustesse katakombidesse, väites, et seiklen oma alateadvuse koridorides. Hommik äratas mind kiiskava päikesega, mitte mingi peavaluga, januga, kardinate, kitarri, haige jalaga linnu, rõdu, tilukva lume, kuuma kevadpäikese ja pannkookidega. Terve tee Viljandi-Tallinn bussis lugesin Eesti Ekspressi. Õhtul oli Vene Draamateatris Alo Kõrve monoetenduse “Isa” peaosas. Esietendus.

Esietendusi on tulemas. Reedel “Homme näeme”. Taevalaval käib meeletu lõpuspurt, inimesed on talvelõpuagooniast ja esikarallist krõllis. Loodan, et maitseb. Ise vaatan esimest korda homme. Aprilli kümnendal päeval on meil esietendus. Põrgulaval “Keskööpäike”. Täna olin pärast proovi kostüümiproovis. See kestis 50 minutit. Sõbralik õmbleja lükkab sinusse nööpnõelu ja õmbleb pärast iseseisvalt. Keegi ei tea, mis teatrit me teeme. Selge on see, et prooviprotsess on olnud väga õpetlik ning arendav. Kui kasvõi 10% publikust korda läheb, oleks tore. Ootame aprilli kümnendat päeva.

* “Arkaadia”
Lavakooli tudengite viimast lavatööd nähes tõden rõõmust, et noortes hakkavad ilmnema esimesed näitleja tunnused. Tekst ja suur lava arendavad neid veel. Kui vaid kolmandik teksti ei oleks ära kadunud… Aga rõõmu oli palju ja väga kahju, et Tallinnas ei õnnestu teist koosseisu näha, kuna endal on “Keskööpäikese” teine etendus. Äkki saaks muus linnas…

Pealtvaatajad tarduvad, kui rong möödub. Meie, kangelased. Hüpassaare. Muud.

Viimased päevad on viinud ning toonud. Viimistest toredaim oli laupäevahommikune varane väljasõit Hüpassaarde. Kella kümnest algasid muuseumis talgud. Kohale tulnud horde asendas kümmekond kultuurist hoolivat inimest. Muuseumirahvas pesi talgu korras aknaid ning põrandaid, korrastasid peenraid. Meie ragistasime metsa all võsas. Tassisime eelmisel sügisel maha võetud võsa erinevatesse hunnikutesse. 5 tunni töö ja 1 tunni supi järel sõitsime pealinna tagasi, käed töötegemisest tuikamas ning pea selge rabaõhust, linnulaulust ning tärkavast kevadest. Kased olid nii kummaliselt ilusad. Veel hõredad ja läbipaistvad, samas kohe-kohe lehtedesse plahvatavad.

Laupäeva õhtul oli teatris esietendus “Meie, kangelased”. Olin kohanemisraskustes, loodusest teatrisse. Kohanesin ajaga ning lavastus mõjub tänasel pühapäeval veel rohkem kui eile. Vaatsin just kodulehelt pilte üle. Kummastav selgus ning valu oli selles loos. Ohkasin palju, kui hommikul oksi koristasime. Lavastuses ohkas näitetrupp palju. Kuidagi ilusalt ning valusalt. Rääkisime hommikul ohkamisest, et see on pinge välja laskmise vorm. Puhastav ohe. Lavastust vaatan veel. Siis on põhjust kirjutada ja sõnastada. Lõikav tühi atmosfäär ning tühjuse lõhn. Eesootav sõda ja armastus. Tekstiraamatus ei olnud ühtegi remarki, mainis esietenduse peol Andrus Vaarik. Vaid kolm korda on tekstiraamatusse kirjutet “Paus”. See teadmine võtab muidugi sõnatuks. Imeline töö on ära tehtud.

1910. aastal kirjutab Kafka oma päevikusse esimese lause: „Pealtvaatajad tarduvad, kui rong möödub.” See on lavastuse “Meie, kangelased” moto. Meenuvad “Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4” tramm ning ootejaama atmosfäär. Ning nüüd “Meie, kangelaste” lõpp. Vaatan veel ja siis kirjutan.

Nädala eelnevad päevad väsitasid ning rõõmustasid etendustega. Hommikused varajased tõusmised kumuleerusid pühapäevahommikuseks pooleüheni magamiseks. Hiline hommik/lõuna “Boheemis” ja Hea Energia Festivali esimene proov.

Reedel on suured mõttetalgud!

Reedel, 1. mail toimuvad suured mõttetalgud üle Eesti. Kui Sa ei ole veel endale koda valinud, siis on viimane aeg seda teha. Ise toimetan Linnateatris “Teatrisõprade kojas”. Siinkohal veel variant kojavalikuks:

Linnateater annab teada:

Ka Linnateatris tegutseb 1. mail Minu Eesti mõttekoda – ootame kõiki, kes soovivad kaasa mõelda teemadel:

– väärtused ja kultuur
– loovus, avatus ja uuendusmeelsus
– valitsemiskultuur

ja lisaks veel ka kohalik (vaba) teema.

Kuigi koda kannab toimumiskoha järgi nime “Teatrisõprade koda”, ei tähenda see, et arutataks teatri üle või ümber, vastupidi, teretulnud on kõik head mõtted teemadel, mis kedagi puudutavad.

Kojaga tutvuda ja registreeruda saab aadressil: http://www.minueesti.ee/minueesti/thinktank/view?id=318
Enam ei ole vaja ID-kaarti, netipanka ega kolmest sõbrast koosnevat meeskonda – liituda saab igaüks ise ja täiesti vabalt.

Talgupäev toimub Linnateatri Teatrisõprade klubis (Lai 23, Tallinn) 1. mail kell 10.00-16.00. Talgulistel soovitame võtta kaasa oma võileivad – tee, kohv ja kommid ootavad kohapeal.

Teeme koos Eesti paremaks!
Teatrisõprade koda

Lisainfot ettevõtmise kohta tervikuna: www.minueesti.ee

Teatrisõprade klubi avab laupäeval jälle uksed

Linnateatri Teatrisõprade klubi ootab homme jälle külalisi. Pehmel pärastlõunal, algusega kell 16:00, algab ajaloolis-teatraalne üritus pealkirjaga “Jüri Vilms 120”. Külas on väga hea jutuga ajaloolane Ott Sandrak, kes tõenäoliselt läbi Vilmsi teeb üldistusi kogu Eesti Vabariigi algusaastatele. Pilte vaatame ning näitlejad loevad kõnesid, mälestusi ja katkendeid.

Pilet kultuurihuvilisele on 25 krooni. Teatri kassast. Enne ürituse algust saab ka osta, kui veel järgi on.

Viide ürituse kodulehele.

Teatrisõprade klubi järjekordne üritus

Laupäeva hommik venib unisena minu magamistoa ukse prao vahelt sisse. Lumesegused puud haigutavad hoovis ja pea on öisest magamisest veidi paks. Täna saab kokku jälle Teatrisõprade klubi. Teemaks on eesti helilooja Mart Saar, muuseumid, muusika, ajalugu, loodus, tekst ning sõna. Külas on muusikateadlane Tiia Järg ja helilooja Ester Mägi. Linnateatri näitlejad loevad vahepealu ning toimub ühine regilaulmine.  Linnateatri Teatrisõprade klubis kel 15. Piletid on vist kahjuks juba otsas, aga võibolla kui vahetult enne kohale tulla – äkki mahub. Kuigi tundub, et klubiruum tuleb üsna täis. Viide ka.

On ilusaid asju ja tegusid

Eile oli väga tore päev. Linnateatri Teatrisõprade klubis rullus lahti killuke ajalugu ning meenutusi. Näitlejad lugesid lõike raamatust “Portreed minus ja minu ümber” ning Lea Tormis meenutas Voldemar Pansot. Vaatasime filmi, põletasime küünlaid ning lürpisime kohvi. Täna on Voldemar Panso 88. sünnipäev. Sel puhul antakse välja Panso preemia Lavakunstikooli vanema kursuse üliõpilasele. Koristan korterit, lähen seitsmeks teatrisse ja siis õhtul Panso peole.

Linnateatris loetakse Pansot

30. novembril on legendaarse lavastaja, näitleja ja õpetaja Voldemar Panso 88. sünniaastapäev.

29. novembril loevad kell 14 Linnateatri näitlejad teatri-ja kirjamehe raamatut “Portreed minus ja minu ümber”. Õhtu toimub Linnateatri Teatrisõprade klubis, Lai tänav 23.

Tavaliselt räägitakse Pansost, kui karismaatilisest teatritegelasest – meie keskendume kirjasõnale, et meenutada teda, kui sädelevat sulemeest.

Oma mälestusi jagab teatriloolane Lea Tormis, kellel on olnud õnn Pansoga koos töötada.

Piletid hinnaga 25 krooni on müügil alates 21. novembrist Linnateatri kassas (Lai tänav 21) ning tund enne algust koha peal.