Vihma sajab. Mitte enam taevast, vaid puulehtedelt ja aknast paistab vana surnuaed. Selle taga sirutab end laiali hall maantee, niiske ja pikk, mille ääres kasvavad hobumadarad, kassisabad ja longus põisrohi ning mida mööda kõnnivad ühtlaste pikivahedega hallides vihmamantlites ühesugused inimesed, ninad allergianohul. Maantee nabast nööbini, pärast mida algab pime öö, mille varjus saab hääletult kuupaistel ujuda.
Ja selle maja juures –
mis asub selle maantee ääres
selle pika ja igava ja halli maantee ääres –
selle maja juures on murdunud pruunidest aialippides tara
mille najal kasvavad kolm pirakat pojengipõõsast
juba ammu ära õitsenud, aga kuidagi on veel roosat ja valget värvi tunda
ja nukra näoga tüdruk jalutab pöetud muruga augustiaias pulstunud karvade ja oranži sabaga kassi
ja üks poiss istub käsipõsakil aknalaual
selg ja istmik toas, jalad aknalaua alt läbi seina surutud
kõlguvad niisama tuules
lohakalt ja nii
ja läbi vaikselt kahisevate paplilehtede kandub mööda õue Dido itk
“remember me, remember me, but ah! forget my fate.”
nagu kummitus möödunud aastast
tüdruk on küll sõnatu ja sale ja tusane ja igav
aga tema kleidi veatu sirgus ja vöökoha kõrgus mõjuvad aristokraatlikult
poisil on pruntis huuled, pisikesed kõrvad ja pikk ümar nina
ta vilistab Didole vastu
midagi rõõmsat ja ebakohast kuid helget
ja nad on korraks seisatanud
vaatavad kaamerasse
sest et fotograaf tahab jäädvustada maja seinale maalitud poolemeetrist võõrasema
kogu tema õite valkjaslillakas ilus koos inimestega
magus magus joovastus mis täidab õue
lahe läbme lehk mis immitseb joonistatud võõrasema tolmukatelt
keerab end ümber kassi ja poisi jalgade ja tüdruku v-kujuliste kulmude
mingi seisev pärastlõuna vist
ja see on väheseid kohti kus paistab päike
õhtu sõidab pärastlõunale igavleva aeglusega sisse nagu hiigelpikk kilomeetrine makaron
Rubriik: Uned
Eklektiline unenäo kirjapanek
Kirjutada tuleb hommikul, siis kui oled just unenägudest ärganud, kui jahe sügis kraabib magamistoa aknaid, kui öö läbi on vaikust rikkunud vaid küljekeeramiste naginad, kui veel ei mängi kõrvades Grünbergi süntesaatoriflöödid, kui veel on kõik selgelt meeles.
Täna hommikusse kukkudes avastasin, et see kõik oli olnud uni. Oli soe ajatu aastaaeg ja ma viibisin mõnes Eesti pead tõstvas puitagulis. Oli väga Kalamaja tunne, kuigi taevast nagu ei olnud. Madalad paarikordsed puumajad ja tänavatel valitses päev, kuid taevas oli öö. Kõndisin oma Leedust tulnud sõbra poole, kes millegipärast elas praegu ühel teisel tänaval. Nad olid just sõbrannadega veinid avanud ja ma olin neid nähes rõõmus, aga kuna mul oli vaja minna ühe rikka tüübiga kohtumisele, siis lubasin hiljem nendega ühineda. Samal ajal oli ühe teise poisi sünnipäev, kuhu ma ka praegu ei saanud minna.
See kohvik, kus ma selle rikka tüübiga kohtusin asus ühel puitrajooni tänaval. Majal välisseina ei olnud. Selle asemel oli rõdu või selline metallist rinnatis, kuhu sai nõjatuda. Taga kumas kuldkollane lambivalgus, olid kunded ja lauad ja valged laudlinad. Rinnatise kohal kumas elektrivalguses käekirjaline neoonsilt “Leib”. Oli tunda 70ndate ja samas kaasaja hõngu. Me istusime selle retrokohviku ees tänaval, seal olid lauad välja toodud, valged, servadest punaste triipudega laudlinad lehvisid ajatu aastaaja soojas õhtutuules. See rikas tüüp tellis roosat veini, sest oli vist ikkagi suvi, aga selline ajatu suvi. Et mis kuu või ilm oli, ka sellest ei saanud aru. Roosa vein valati kantidega nõuka-aegsetesse teeklaasidesse. See oli hästi soe vein, sest väljas valitses Eesti kohta tavatu õhtukuumus. Õues oli öövalgus, aga oli ikkagi õhtu. Veini jahutati jääga. Osad jääkuubikud vajusid teeklaasi põhja ja teised jäid pinnale ujuma. Esimesed lonksud olid kõige veidramad. See on kui jood toasooja ja jääkülma korraga. Vein klaasis ei olnud veel ühtlaselt jahenenud ja esimeses lonksus sisaldus korraga kõikide eelmiste suvede romantika, sõbrad, soe plastikpudeli vein öistel tänavanurkadel, udusulis armastus, tahumata tunded, naerud ja tundide pikkused jutud, kogu kahekümnendad eluaastad.
See üks poiss, kelle sünnipäev oli, sattus ka kuidagi sinna retrokohvikusse ja mina rääkisin mingite oma sõbrannadega juttu ja see poiss suudles hooletult selle rikka tüübiga. Mina jalutasin juba hiljem pimesoojas puitrajoonis ja koputasin selle Leedust tulnud sõbra uksele. Aga neil oli kogu vein joodud ja ta juba magas. Tuli mulle T-särk seljas, aluspüksid jalas uksele vastu, unine kui öö ja ütles, et magab paar tundi. Tuldagu siis hiljem veini jooma, sest on siiski ajatu aastaaeg ja tema on jälle Eestist.
Nii ma kõndisin oma unenäo puitrajoonis. Pärast lugesin sõpradelt, et nemadki olid samal ööl unenägudelinnas olnud. Kuskil Niguliste juures ja hiljem Kungla tänaval. Kummaline, et me ei kohtunud.
Moskva pisaraid ei usu
Facebook. Asjad, mida siis ei olnud. Mobiiltelefonid. Lühisõnumid. Kolmkümmend kaks aastat tagasi. E-kirjad. Ühes suures linnas. Maailma metropolis. Raudse eesriidega ümbritset. Aga oli armastus. Aimatav armastus.
Praegu on ka armastus. Ta annab endast lihtsalt kiiremini teisele märku. 1980. aasta varakevadel heliseb Moskva avaras neljatoalises korteris telefon. Praegu saadad läägeid lühisõnumeid. Telefon helises korteris, aga kedagi polnud toru tõstmas. Oli hämmastavalt soe varakevad. Moskva kohta haruldaselt varajane soojus pani 24-aastased tütarlapsed tumekollaseid seelikuid kandma. Üleeile õhtul saadeti multimeediasõnumiga pilt oma paljastest rindadest, poisile, kes oli algust teinud oma peenise portreega. Põrkuvad kolmkümmend kaks erinevat aastat. Armastus on sama suur.
Tumekollase seelikuga tütarlaps, liigsuvise sitspluusiga, komistab vastu tänava ääresillutist ning leiab sekund hiljem end üllatusega heledapäise noormehe käte vahelt, kes viimasel hetkel tasakaalu kaotanud neiu kinni on püüdnud. Korraks kohtuvad nende pilgud, neiu naeratab kohmetult, vabandab, tõuseb noormehe käte vahelt ja hakkab suurelt, nagu mõnes romantilises 60ndate filmis, naerma, kõrvaltvaatajale üsna totrat muljet jättes. Noormees aga ei märka neiu naeru ebatavalisust vaid sulab selle voolus, pilk tüdruku silmadel, valgetel hammastel ja heleda sitsipluusi kaelusel. Hetk hiljem muututakse ametlikus ning vahetatakse telefoninumbreid. Kindlasti lähiajal helistada lubadusega minnakse lahku.
Neljatoalise korteri kõige väiksemas toas, just on vanemad avanud ametlikult maalesõiduhooaja ning linnast lahkunud, üsna hämaras, põleb vaid laualamp, istub kuueteistkümne aastane tüdruk. Aknal on ees tüllkardin, autode voog kulgeb lõputu tumekollase valgusjõena mööda tumesinist hämaruses ujuvat maanteed. Kõlarites mängib Coldplay. Samal ajal vaatab tüdruk aknast kuhugi kaugusesse, sinna, kus pilved saavad kokku kesklinna majakatustega. Majade kohal lendavad kajakad. Lõputu mailõpu igatsuslinn. Pleilist saab läbi. Korraks on väga vaikne. On selline tunne, et see hetk jääb igavesti õhku rippuma ning midagi ei muutu. Olukord kohandub atmosfääriga kuni lõpuks lõhub selle tagasihoidlik heliteavitus uuest meilist. Silmapilguga on tüdruk arvuti taga, siis juba tutvusportaalis, hetk hiljem guugeldab ta 17-aastase heledapäise poisi nime ning vaatab videot sellest, kuidas seesama poiss 14-aastasena kooli peol aulas klassiga oma näidendit esitas.
Hoopis ühes kolmandas kohas, Helsinki äärelinna viiekorruselise kollase maja neljanda korruse kahetoalises köögiga korteris on tulaletti kinni jäänud üks kirjanik. On hilisjuuli ning äärmuslikult lämbe. Kell on kaks pärastlõunal ning higist kleepuva kirjaniku jõud on torudele ja seintele klopsimisest raugemas. Majja on suve tõttu järgi jäänud vaid kaks inimest. Teise korruse kuuendas korteris elav üliõpilane Salla ja esimese korruse teises korteris elav kuuekümnendates abielupaar Jyrki ja Adalmiina. Mõlemas korteris on kestva palavuse tõttu konditsioneer põhja lükatud ja ega need viienda korruse helid siia alla väga ei kostagi.
Siin ma nüüd siis olen, mõtleb kolmekümne nelja aastane kirjanik, just naisest lahku läinud, rasvaste juustega triiksärgis lastetu mees. Peaga vastu ust nõjatudes vajub ta aeglaselt tualettruumi põrandale ning uinub väsimusest.
Kõigi kolmega läheb hästi. Kirjaniku sõber, temast ilmselgelt sisse võetud Teemu, ilmub nelikümmend kuus minutit hiljem kaks pudelit veini näpus tema ukse taha, leiab selle avatuna ja astub tumepruuni tapeediga kaetud esikusse. Hõigete peale kostub tualetist hääli ning üsna pea uputatakse südasuve lämbus kahte valgesse veini, millest hiljem saab nurgamarketi abiga neli. See on ka ainukene öö, kus kirjanik Teemut suudleb. Tal on ühe novelli jaoks ainest vaja…. või oli ta lihtsalt väga purjus.
Neiu, kes varakevade Moskvas kolmkümmend kaks aastat tagasi heledapäise noormehe sülle kukkus, sai möödnud nädalal teistkordselt vanaemaks. Ja ta on oma mehega enam-vähem rahul, sest kust sa paremat võtad.
Kesklinna neljatoalise korteri arvutikeraani piidelnud tütarlaps guugeldab oma elus veel umbes kaheksakümmet noormeest, saab neist kaheteistkümnega kokku, kohtub neist kuuega korduvalt, käib neist kolmega reisil ja armub lõpuks kolmekümne kahe aastaselt ilma suurema kärata ühte jõulise näojoontega kahekümne kuue aastasesse ülikoolilõpetajasse.
Mina olen lõpetanud just filmi “Mosva pisaraid ei usu” vaatamise, kuulan maialguse Kalamaja öös külmkapi urinat, väikese plastmassist äratuskella tuttavat tiksumist, süleri venitlatsioonisahinat. Rohkem hääli ei ole. Kuulasin pingsalt järele. Tallinn pisaraid ei usu.
tema armastus põrkus ta nahalt tagasi
Ülelinnalise elektrikatkestuse ajal, kui linn seguneb vihma ja pudrulörtsiga, anduvad tuhanded inimesed teineteisele, tubade pimeduses, küünalde värisevas valguses, räägivad teineteist tühjaks ja joovad lõhnu ning ööd oma ümber. Kaamera lendab linna kohal. Ühes korteris teeb kollase käekellaga mees teisele pai. Tal on helekollane särk ja särav naeratus. Tema armastus peatub selle teise nahal. See teine ei suuda seda sisse lasta. Tema armastus põrkub ta nahalt tagasi ja kollane naeratus tuhmub.
Mingid filmid on nagu mingid võtmed. Sa vaatad neid aina ja aina ning nad keeravad su lukke lahti. Seinte tagant kostub kõmisevat bassi, hääletut dialoogi. Kaamera lendab linna kohal. Meie sees on alati üks õnnelik koht.
ja kuni lõpuks saabub hommik. valgus tabab viimaseid põlevaid elektrikatkestuseküünlaid
ja sa saad aru, et oled lõpuks suutnud lasta end sellest kõigest lahti
ja sa kuulad seda ühte ja kindlat lugu, mis laseb kõikidel mälestustel korraga su peale voolata
vaata mõnda seda pilti, fotot, ja mõtled, millal see sai tehtud
pärast esimest korda
kaamera lendab linna kohal
salvestab sadade inimeste elusid, nende, kes on eludega päri ja nende, kes veel ei ole
ja sa hingad korraks kergendunult, sest nüüd on tunne, et sügaviku põhi on möödas
Kaamera lendab linna kohal ja salvestab kõikide nende armastust, kelle armastus on teise nahalt tagasi põrkunud.
Kaamera lendab linna kohal ja salvestab kõikide nende armastus, kelle nahk on armastuse läbi lasknud.
Küll sellel kaameramehel on huvitav töö.
Maailm on üks suur laul
Eile oli hullem. Kindlasti. Iga uus päev loob ümber ja sisse suurema kaitsekihi, iga poolunes unenägude käes räheldud öö loob sirgema sisu. Uus päev on igav. Tänane, hall, septembriunustusest oktoobritõelisusesse roomanud sügis, väljutab tänavatele pruuni ja tumekollast, vahtralehed kõdunevad poris, asfalt peegeldab tuhkhalli sisutut taevast, trammid kolisevad ajatus aegluses mööda kindlaks määratud marsruute. Sinu elu on hiiglaslik romaan, kõikide linna kirikutornide kõrgune, romaan, mööda mille lehekülgi roomad ja ronid, hoides kinni üksikuist hirmutav-suurtest tähtedest, aadest, kõhhidest ja üüdest.
Siis eemaldud korra linnast, tänavatest ja porist. Tõused majade kohale nagu suur ja valge kirjatuvi, nokas postkaart iseendale. Postkaardi saajaks Sina Ise. Nõudmiseni. Ja kaardile on kirjutatud öösel sõbra käest laenatud laused. “See väike lubav (pseudo)lootusekiir on kui pisike peer suures tormis. Üksinduste nimel, hurraa!”. Lendad, sadu kilomeetreid metsade, küngaste ja põldude kohal, all libisemas mööda tumehallid järved kui sajad tuhmid silmad, sisust tühjad. Maandud taas linnas, üsna Kalamaja äärepiirimaal. On eilne õhtu. Surud käed sügavale püksitaskusse, tuul ja külm on. Kõnnid pea õlgade vahel mööda Soo tänavat üles linna poole. Pimedas kella üheksases õhtuses linnas käivad inimesed veidi kühmus, kartes teineteisele otsa vaadata. Leheliga. Sügisetühjus. Siis helendab Põhja puiestee alguses ostukeskus kui lunastus pimekollases õhtus. Suured rohelised voldilised kassakollid sisestavad kaupade triipkoode, teevad tudišpiip ja võtavad magnetribalt raha. Ostukeskuse sära sülitab sind tagasi pimekollasesse, kõnnid, näpud kiirtoidust rasvased, haarad bensiinijaamast ühe kakao ja sukeldud mahajäetud Linnahalli administratsiooni uksest sisse ja leiad end korraga sügiskülmalt hiigellavalt, kus on küünaldega õhtusöögilaud, elektriklaver ja kitarr. Head inimesed ja suur lõputu tühjus ning pimedus. Vähesed elektrilambid kaotavad hetkeks oma sära ja valgus väriseb nagu mõnes liiga stiilses õudusfilmis. Muusika. Noored inimesed. Siirad mõtted.
Südaööeelne tramm logistab mind Kalamajja tagasi. Korteri õhtuvaikuses voolab kõrist alla üks klaas punast veini ja vajud linade vahele, tekkide ja patjade kaitsvas varjus rahutusse poolunne, kus sügisest saab talv, kus inimesed surevad ja ärkavad ellu, kus…
“Sa oled peaaegu kohal,” teatab Hiina restorani õnneküpsisest saadud õnn. Võib-olla see ongi õnn. Võib-olla ma olengi kohal. Peaaegu.
Pärt Uusbergi muusika puhastab hinge praegu. Kýrie, eléison; Christe, eléison;
Kõik on üks. Üks imeilus maailm. Üks suur laul. Armastuse laul.
Kui hullult see elu ragiseb akende taga, kuuled?
Ma armastan hiliseid hommikuid, kaua magamisi ja pikki ärkamisi niivõrd väga, et võiksin õnnest lausa karjuda.
Kui saan hommiku venitada ilmatumaks, kuulata arvutist lemmikmuusikat, valmistada rahuliku aeglusega kaerahelbeputru, määrida pudrule peale mustsõstramoosi ja rüübata kalebassist mate teed, ohata õndsalt, sest kohustusi ei ole NII palju ja natukene saab kõigega venitada, nautida oma mitmetoalise korteri üksindust, kuulata läbi ukse koridoris naabrite kolistamist, unistada sellest, et tegelikult on suvi ja ei peagi tööle minema, õhtu on pikk, valge ja sõpraderikas, ei ole etendust ja pärast seda ulmeväsimust, läbi sügisepori rattaga kojuväntamist, söögivalmistamist ja -tarbimist.
Kas ei ole hetkel selline tunne, et elad elu raginaga?
Sööstad läbi sügise, reaalsus ragisemas külgedel?
Hingeraginad, suveuimast väljarabelemise raginad?
Kukud pidevalt ja ükshaaval pealinna asfaldile nagu tuhanded kastanimunad, elamise vaikne ja painav ragin kummitamas kõrvades, selle uimastava suve viimased lõhnariismed ninasõõrmetest, aiapoolsest aknast kummitamas viieteistkümne Otepää rahvatantsija südasuvine mulin. Sees on mingid mälestusteraginad joodud veinidest, läbielatud draamadest, selle linnamaja kolmel korrusel, kus suvi läbi elasid hullumeelsed inimesed, vedasid sind seiklustesse ja vestlustesse, mis olid alati suuremad kui öö või pealinn kokku. Suveuimamälestustes hallitavad sõnad kokku niiskeks klombiks, sõrmed keelduvad sõnastamast, Air mängib kõrvadesse suurt muusikat. Elu ragiseb, sügisest tormame läbi, suvejutt (jutt nagu “saba”) selja taga.
Kõik lõunad, mida ma “hommikuteks” nimetan, on nii rabavalt erinevad, et nagu mida?
Kas sa siis tõesti ei kuule, kuidas akna taga linn ragiseb elada? See on hääletu ragin, mida kuuljad kardavad ja kooljad naudivad.
Nüüd läheb kõik veel unenäolisemaks, sest kauamaganu kirjutatu muutub ühe enam alateadvuse alavooluks. Miskipärast valutas mul eile õhtul parem ajupoolkera. Unes nägin kõhuvalu. Viimase aastaga olen kasvanud kahekordselt. Loomulikult mitte pikkusesse, loodetavasti sügavusse.
Võimaluse korral päästke mind selle ragiseva elu käest! Muidu on pärast elu hammasrataste vahel üks lihatomp ja mõned liitrid verd.
Kuulan maailma parimat bändi, millest ei tohi kellelegi rääkida. Kas ma tahan suve tagasi? Jah tahan küll, aga võib-olla nii paariks tunniks päevas, sest selles sügises, selles raginas, selles jaheduses ja etteteadmatuses võib olla ka niipalju uut ning head, mida kätte saamata pärast kahetseks.
Kui mul oleks kirsiaed, kas ma raiuks selle maha?
Pärast ärkamist valutas keha unenägude nägemisest
Ma ärkasin täna hommikusse, mis oli korraga täis nii pilvi kui päikest. Magamisest oli kogu keha valus. Öö läbi olin näinud füüsiliselt painavaid unenägusid, olin väsinud unes kõndimisest, unes laulmisest, unes mõtlemisest. Me olime suurel rahvaüritusel ja marssisime pidevalt edasi, päike lõõskas näkku, aga edasiminekut ei olnud. Käisime ja kõndisime, samal ajal pidevalt ja ainult paigal olles. Kõike oli palju. Inimesi, emotsioone ja suuri tundeid. Me kõndisime ja korraga ma teadsin, et kahel poisil on surmahaigus. Et nad ei saa enam kõndida, me laulsime neile, et nad terveks saaksid. Aga siis selgus, et need poisid olid terved ja tegelikult oli surmahaigus hoopis ühel kolmandal poisil. Me olime tema pärast kurvad ja laulsime koos mingeid laule, kõvasti ja tunde. Me ei teadnud, mida teha. Siis korraga kõik kuidagi teadsid, et kui seitse inimest temaga koos välismaale ravima sõidavad, siis ta saab terveks. Aga kahe tunni jooksul tuli valmis õmmelda seitse hästi kerget linasest särki. Sest aeg kiirustas tagant ja ära sai minna vaid nende kergete heledate linaste riietega. Need pidid olema ühes tükis, ilma õmblusteta. Ja siis see sama poiss, kellel oli surmahaigus, saigi sellega hakkama ja viimasel minutil, seljas triikimisest kuumad särgid, me olime ikka veel vabaõhuüritusel, ümberringi oli roheline rohi ja need seitse seisid seal särkides naeratades, sest nad olid õnnelikud, kuna see poiss saab nüüd terveks ja teda ootab ilus elu.
Kui ma kõigest sellest ärkasin siia hommikusse, siis valutas keha unede nägemisest. Padi oli öisest magamisest läbimärg. Ma tundsin oma õlgu, käelihaseid ja sääremarju. Kogu keha andis elamisest nii suuresti tunda, et meelde hakkasid tulema kõik viimaste nädalate asjad. Kuidas suve kõige valgemal ööl kulistati paar pudelit veini, kuidas räägiti elust ja armastusest, kuidas maailma kõige vaiksem vaikus kuulas meie jutuajamist ja seda ei rikkunud muu kui raba teisest servast kostev tümpsumuusika. Kuidas pealinn võttis mind paari päeva pärast uuesti vastu ja kuidas trammid kolisesid nii, et rebis hinge seest. Kuidas mu aken oli lahti, kuidas lahtisest aknast ronisid sisse külalised, kuidas joodi unustuseni, kuidas hommik oli õhtus palju raskem. Kuidas kõik hommikud on õhtutest palju raskemad. Kuidas õhtud on täis abitut ja kõikehaaravat rõõmu ja hommikul valutab kõigest keha ja hing. Mädaneb aju ja pea on rõhknaelu täis. Kuidas tänavatel kohtuvad maailma kõige sürreaalsemad inimesed, kuidas kirjutatakse pealinna antiyuppie baarides luuletusi sellest, kuidas sind vihkab andekas inimene. Kuidas näed unes, et kõnnid paljajalu asfaltil, su jalataldade külge kleepub inimeste elamise lõhn. Sa jõuad koju, üritad seda kõike endalt pesta, aga kõik nii kui nii ei kao. Alati jääb sinu külge teiste inimeste elamise lõhn. Siis haarad sa kahe käega peast ja püüad aru saada, miks sa räägid alati nii palju lõhnadest. Mis on nendes lõhnades ja miks peab sellest kogu aeg kirjutama. Lõhnadest ja muusikast. Need kaks on maailma kõige suuremad jõud. Lisaks armastusele, mis on nii kui nii kõike käivitav JÕUD.
Nüüd on suus teejoomise maitse ja suudlemise maitse. Korteripõranda jahedus peseb jalgadelt maha sinna tänavatelt kogunenud inimeste elamise lõhna, korraga kangastub jälle see tunne, millega sa tänasesse hommikusse ärkasid, meenutad unes nähtud suurüritust, kus mitukümmend tuhat inimest laulis ja sadatuhat inimest ühes hingasid. Üritad aru saada, millest ja milleks inimesed kirjutavad, loed teist tundi Urmas Vadi uut raamatut ja upud sõnadesse. Vaatad aknast välja, kuulad kuidas siin puumajade rajoonis kahiseb aed, kohiseb aeg. Hindad pilvi ja päikest, dilemma ees, kas minna aeda päevitama või laskub kogu Kalamajale nii kui nii kohe kõike puhastav vihm. Unistad vihmases aias kiikumisest, lugedes samal ajal Vadi kirju tädi Annele. Vihm ajab laiali raamatu trükivärvi, kobrutab lehti, lainetab lauseid, vesistab sõnu. Sina kiigud ja näed oma silmaga, kuidas rohi joob vihma, kasvab ja hingab. Ja üle linna sõuavad vanaaegsed pilved, sest millest muust on mõelda, kui pilvedest, lõhnast, muusikast, inimestest, elamisest, ajaloost.
untitled
kõik kirjutavad, et käes on kevad.
kõik kevadtavad on kirjute kätega.
kuid tavakirjud käed teeb kevad
veel kirjumaks. on tavaks.
Ma hingan sisse teatrit
Kujuta ette seda jahedat talvelõpu Kalamaja ööd, kus sa jalutad juba lumesulanud kuival asfaldil, ninasõõrmeis selle tüdruku või poisi lõhn, keda sa armastad või armastasid, juuksed lõhnamas küünlapõletamise ja ausate vestluste järele. Kujuta ette seda madalate korstende suitsu, mis paitab kahekordseid tumesiniseid puumaju üha hilisemalt loojunud päikeses, seda põhjamaade kevadevalgust, kuigi jah, väljas on veel ärahirmutavalt külm, aga valgus… valgus on juba hingemattev. Ja, kas sa kujutad, kujutad? Kujutad, kuidas me jalutame seal siledal tänaval, plankude taga koerad, ninasõõrmetes armastuse lõhn. Eluarmastuse ja teatriarmastuse. Sees keevad viimase aasta jooksul nähtud teatrid ja emotsioonid, naermised ja nutmised ning sa adud teatris elu konsentreeritud siirupit.
Korraga ja samas ebaühtlaselt meenuvad need hetked, kui istud teatrisaalide sügavuses ja sulle kangastuvad maailma kaunimate inimeste helid, su ees riietavad end lahti elu kõige õigemad keerdkäigud. Rahulik, selge ja sirge on olla. Sa vaatad neid inimesi, kes etendavad elu ning nutad ennast hulluks, naerad ennast puruks. Kogu elu ongi ainult ühes selles tilgas, mis kukub sinu käele. Kukub sinu pihku, tumepunane vaarikamaitseline kontsentraat, sellest mis on, mis sinule kuulub ja kes sa oled.
Siis algab hommik. Sa kõnnid lumesulanud tänavatel ning meenutad oma viimase aasta teatrielamusi ja loetled neid. Alates “Üsna maailma lõpus”, kus pärast esimesi vaatamiskordi lubasid mitte kunagi seda lugu enam vaadata, muidu nutad end puruks. Jätkates kõikehaarava perekonnalooga “Aeg ja perekond Conway”, kus näitlejad hingavad eluga samas rütmis, kus aeg teeb hüppeid ja peatub. Siis oled juba hallide seintega Ameerika toas, kahe inimesega korraga nii lähedal, et “Koletis kuu peal” hirmutab mitte enam türklasi vaid sinu enda kõige sisemisi hirme. Ning lõpetad tänase “Biloxi bluesiga”, kus noored teatrialustajad tõestavad, et elus teater ei ole surnud, et teatrit ei pea tegema kui sporti, et poliitika ei ole teater, et elu ise ongi kõige suurem teater ja pearolli eluteatri ja teatrielu laval mängib ikkagi armastus. Kui sa suudad heldida, vaadates tüdruku ja poisi esimest suudlust, kui nende huuled tegelikult kokku ei puutugi, aga sa tajud selles oma esimese armumise tunnet, kogu maailma armumise tunnet, elad läbi neid emotsionaalseid hetki ja veendud, et on võimalik olla uuesti korra esimest korda armunud, mis sest et vaid teatrisaali pimeduses, ees helendamas mängitud elud. On rõõm, kui elusid mängitakse nii osavalt ja kaasahaaravalt, nagu nendes Linnateatri viimases neljas lavastuses. On õnn kui saad hingata iseenda elu olnut ja tulevat sisse. Kaugel mängib klaver, sa kuuled iseennast mängimas oma lemmiklaulu. See on sinu laul, mis saadab sind nendel päevadel. Ja siis on sul suva ja savi igapäevastest probleemidest. Olgu sul kadunud või kogu maailma muusika, sinu kogu elu jooksul pildistatud pildid… midagi on selles hetkes igavikulist, midagi, mis ongi see elu siirup ja on õnn, kui saad tõmmata keelega üle peo, ühe hingetõmbega sisse seda tumepunast elu.
Vabandage mind, kui ma läägeks muutusin, õhtu on selline… nagu kuu oleks kukkunud tagaaeda ja sa näed, et ta ei olegi nii üüratu. Selline kolme ja poole meetri kõrgune ning valgust eriti ei anna. Aga on sinu tagahoovis ja valvab sind öösiti. Tuletab sulle meelde seda lugu enda kasulikkusest… sest kes teine öösel sulle valgust näitaks, kui mitte kuu.
Ma olen objektis nr. 2011
Kell on 8:16, on 28. veebruari hommik, ma olen Eestis. Rohi on siin märg, nagu oleks just sadanud vihma, hommikused linnud on väga aktiivsed ja millegipärast siristavad ka augustikuised rohutirtsud, nagu oleks raske sügav suvi. Kuigi ei ole. Inimesed käivad mu ümber ja nende hingeaurud mõjuvad kergelt kummastavana, vastukaaluks minu soe. See on selline kummaline koht. Sest siin kasvavad priimulad kadakate all ja siin on taevas kaheksa kunstpäikest, siin on talvele vastupanuks pandud klaas ja inimesed siiski ei usu, et südatalve on toodud killuke suve.
Nüüd tuli Jaani kirku tagant välja päike. Veebruarilõpu talvepäike, mis paistab vitamiinirikkalt silma. Läheb soojemaks. Mahe suvehommik seguneb talvehommikuga ja piirid kaovad reaalsuse ning unenäo vahel. Aga on täiesti suve tunne. Ainukene, mis reedab on see, et mu prilliklaasid ei tumene, sest minu ja päikese vahel on klaas. Inimesed kõnnivad jopedes, on näha hommikust talvejahedust. Minul aga vastukaaluks rohi, kadakad ning linnulaul. Tänan selle väikese lummava hetke eest!