Rubriik: Uned

Hästi vaikselt üritan kõiki oma eelmise aasta postitusi erinevate teemade alla toppida. See on kummaline ka, selleks tuleb nad läbi lugeda ja see on kummaline ka. Viimati nägin ma teid ju kunagi varem ja siin viibite ka esimest korda, käegakatsutavast kaugusest eemal. Siis hull tuul tuli ja heitis ennast meie vahelt läbi. Pärast oli kodanlasel häbi.

Vanasti oli nii, et inimesed tegid kõike lahtiste kõrvadega. Hilisematel aegadel on inimesed muutunud sellisteks, et väga lahtiste kõrvadega on lausa imelik kuulata. Kui vihm tilgub klaasile, siis kuidas sa paned kõrva vastu ja kuulad, kui eemalt tuleb auto ja pimestab oma tuledega sinu kõrva.

Vanasti oli nii, et inimesed olid palju vähem armunud, ma arvan. Aga nad olid armunud kuidagi vanaaegsemalt ja veel imelikumalt kui hilisemate aegade inimesed. Nad teadsid, miks on puul puu maitse ja seda, et piim enne äikest müredaks läheb.

Vanasti oli nii, et majad pandi ilma naelteta püsti, pissil käidi ka nurga taga ja vesiklosetist, rääkimata tualettruumidest, ei osanud keski unistadagi. Siis lauldi kemmergus üminal kaasa ja kuulati, mida lind puu otsas räägib. Hiljem loetakse kempsus ajalehti, veel hiljem võibolla plooge.

Vanasti oli nii, et inimesed olid aeglasemad ja jõudsid palju rohkem ära teha. Vana aja inimesed ärkasid koos valgusega üles ja sügasid kukalt ja vaatasid, kust otsast tööga pihta alata ja jõid hapupiima ja sõid putruludru hommikuks, tegid kassile pai ja läksid õue, valasid end veega. Laupäeva õhtal saunas määrisid meega. Hilisemate aegade inimesed on kuidagi vilkuvad ja kiired.

Vanasti oli nii, et lokirullidest ei teatud midagi. Hõbelusikaid tunti küll.

Vanasti oli nii, et rohi kasvas kõveralt ka.

Siis on hea, kui sajab päev otsa vanaaegset vihma, kõik kivist pealinn muutub märja puu harmooniaga külaks ja halli tagant ei paista midagi häirivat. Halli taga on tasane märg, kust hirmu ei tule. Ja akent paitab vihmakõrv.
Paneelid majade küljes koguvad niiskust sisse. Valmistuvad talviseks jäätumiseks ette.

Muusikamaja kohvikus oli kollane ja helises. Hämarõues suitses ja sosises. Hilisõhtu tervitas varaaugusti eelmänguga ja andis vaikselt mõista, et üks suvi on veelkordselt läbi saamas. Juba laulab JääBoiler kõrva, et puud on punased ja ma lähen su juurest ära. Siis on vihmamärja asfalti surin jalgrattakummi all kuidagi kerglaselt teednäitav, augustiöhe, suuremaid asju otsima, talve saabumist eemale peletama, hirmutama igavust ja pimedust, enamjaolt kollaselt valgustet ruumides, raskete kardinate taga.

Saam joigus, eesti inimesed laulsid eesti laule, viie tunni pärast algab jalgrattamatk, mis on ka kuidagi suvelõpetaja. Suvelõpetaja, suveõpetaja, mida ma olen suvest õppinud. Ma ütlesin ära minnes, et aitäh, ilus suvi oli. Oligi teine selline pühalik veidike. Teine maailm, teine tunne ja teine sügavus. Vanades juttudes on mingi müstiline selgus, mis ajab külmavärinad seljale, kas või siis, kui tüdrikud etenduse lõpus seda järvelaulu laulavad. Hirmusõudnelahe-õdune.

“Nüüd hüvasti, Saare nurmed,
kuuse juured, tõrvaskännud,
kus olen suve elanud,
talved mitmed tallerdanud,
seda püüda püüde’essa,
seda aulida ajades!”

Head matka, teile häid päevi. Näeme varsti ikka. Kuskil kunagi ja kindlasti. Suvi saab otsa. Mitte veel, aga varsti. Ja siis, kuskil talvehubases kohvikus äkki…

Kujundlikud pildid. Ohked öös. Rattapedaalikriginad. Pildiinimesed ja jutuinimesed. Ühed räägivad juttu, et igaüks saaks eneselle mõtelda mingise pildi. Teised röögivad, määrivad ja käärivad pilte inimestele ette, et igal inimesel oleks ainult üks pilt ees. Siis on selge, mida nähakse ja kuidas ollakse. Raud, virmalised, rüü, kõla, austus. Tähekõla, sõnamaagia.

Kaks päeva vihmast tilkudes hambad risti proovi tehes metsas.
Poliitikast
On olemas võimatult häguste piirjoontega inimesi. Ise nad arvavad, et on maailm. Ja miks keegi neile ei ütle, et te ajate jaburat juttu, niimoodi asju ei aeta. Aga kõik naeratavad neile.
Palav on kuulge, teeks rõduukse lahti, ei viitsi.
Ja sul on ka vahel tunne, et lendad millegi kohal ja tead, kuidas kirjutada maailma kõige paremaid luuletusi?
Mis asja.
Kõige ilmutuslikumad (hmm… ma tahtsin ju kirjutada ilusamad) inimesed on sinu kõrval.

No siis me vaatasime (loe: mina) Shrek 2 multifilmi Britta juures ja ma tulin ühest paneelrajoonist teise 21 minutiga öösel, mis minu kohta on tubli.
Ma peaksin vist “Lemminkäinenist” kirjutama, et õigustada ploogipidamist.
Täna ei jõua sellest kirjutada, kogu jõud jäi mänguplatsile.
Hei sina inimene, kes siin käid, astu tasa! (Tegelikult laulis seda Tõnis Mägi kõlaris)

Oli varasuve algus nagu igal aastal ennegi ja tuvid tegid linna kohal tiire.
Puukorvi taga sööb üks poiss võileibu.

Kus on vägi?
Solgiämbri sangal kõnnib kärbes. Teised on hääletus maaköögivaikuses unustanud ennast ära. Vakstu kleebib kuuendat päeva moosist ja suhkruteest ja inimesed on imelikult vaiksed. Maal ei peagi väga otsima, sest et see on sul olemas. Aga mina olen linnas.

Oo õudust ja siis tuleb elektroonilise jama hääli terve tuba täis, pea on seepi täis ja. Hoolitsege oma sõrmeküünte eest. Need võivad narmendama hakata.
Tere voored, tervit laaned!

See kõik oligi vist hetkeseisund.

“noil umbseil tusasteil päevil kus kärbes kõnnib mööda solgiämbri sanga – kirkana ja avatuna”

See mis siit nüüd tuleb on pigem heliline mürgel. Inimesed kes oma peas hääli ei kuule, teksti lugedes, peavad järgneva eneselle kõva häälega ette lugema. Need kes mõhkugi aru ei saa, kustutavad oma RSS lugejast minu ploogi lingi ja ei tunne süümepiinu.

Hommikuses veel mitte ploomihulluses, sest maahullus ja ploomihullus oma varasügisega on tihtipeale seotud, oli rohkem rohuhullus, sest see oli märg. Märja rohu vastu pole minul mitte midagi, iseeneses minu jalgadel ka mitte midagi, võtke midagi ette, kuivade jalgade vastu. Aastakümneid vana niveakreem, seda mida nad juba 30ndate Läänemere kallastel Adolfi ajal eneselle peale määrisid, ei aita.

Siis ma otsisin kuurinurgast välja ühe ja teise, ei ühe ainult, kaasaskantavata patareiraadio, millel patareisid ei olnud, mida ka kaasas kanda seetõttu ei saanud, ja hakkasin kuulama juhtmeraadiot, minnes ise veidi liiga raadioks kätte. Aga seda saab ainult raadioga kuulata, sest kui ma täna linnaarvutist üritasin läbi imeinterneti kuulata kolmandat osa põnevusloost Bagdadis, siis see oli igav. Aga maal kapi taga teki all oli see mitte inetu, vaid pööraselt maaerootiline. Hiirelõksud üheksati õhtuti, näitlejaportreed raadiost.

Maal on veel pööraselt maaerootilisi asju. See kui lõkkesuits tuleb silma, osad tüdrukud endiselt mäletavad, et see kui lõkkesuits silma tuleb seda tähendavat, et sind keegi salaja armastab, on kirbe. See kui lõkkesuits tuleb silma on kirbe. Ja jah. Mitte keegi ei saa võtta seda salajast armastust rohu vastu, koerakarvade ja kaerakorvade vastu. Kaerakorvad on sellised siledad (šiledad?) lilled, mis kasvavad koerakarvadest ja on tavaliselt üheaastased taimed.
Palgid on maaerootilised. Puusaagimiselõhn. Kuivatatudbasiilikalõhn (muide, on maitsetaim basiilik, aga kui kirjutada basiilika lõhn, siis kas lõhnab samba- või piilariridadega löövideks jaotatud piklik (kiriku)ehitis?). Imelikumaaseebilõhn. Kõrbepannkoogilõhn. Salajane rehetoalõhn. Aida alune lõhn. Maja tagune märg lõhn. Kuuselõhnad. Koeraähkimise lõhnad. Naabrinaise aias kurkide kastmise lõhn. Äikeselõhn.

Enne äikest tulevad pilved vasakule aianurga taha kokku, teevad mingit salanõu ja käsevad kõigil puiel aias vait olla. Vanama (loe: vanaema) teab öelda, et kui pilved on vasakul aianurga taga, siis sealt tuleb alati äikest. Noh, müristama peab ka, sest muidu tuleb tavavihma, aga kesse tavavihma ikke tahab. Enne äikesevihma on ju lämbe, ajal on piisad suured ja pärast on oikuivärskelõhn.

Maal ei saa midagi kopida ka. Ja see on hea. Pasteda ei saa ka. Kopitada saab küll, kui tahad, aga meie ehtisime hoopis rehetoa seinu uute plaatidega, millest on küll tiba kahju, aga palk oli alt tõesti väga mäda. Mis sa teed hädaga.

Siin linnas lõhnab ninna metsaviiruk, kuigi õde ütles, et see on meeste deodorandi lõhnaga (tänan väga!), on see minumeelest lihtsalt mingi indilaadse vürtsi hale vari. Ikkagi meeldiv. Ja siis peab veel teostama pesemisrituaale, ennast lahti ütlema maast, tolmust ja kõigist nendest lõhnadest, mis saab kole keeruline olema, sest kell on juba palju ja meil õhutl miskipärast hilja vett ei köeta, sest muidu see jahtub öösel, kuna normaalsed inimesed öösiti ei pese. Aga mis mina siis teen? Ootan hommikut, muidugi, see oli sul hea mõte. Siis haaran harja, ja sii ma harjan, oi kui harjan, hiljem oma keha varjan linnalõhna’ riidega. Kamm see raisk on piidega ja pigem kinni jääb kui pähe, juustesse. Muinasjutuline. Öö tulemas. Und ma ei tea. Tere tere.

Üliselt mulle ei meeldi pikad postitused ja kogu eelnev oli strateegiline samm ajada keski vähmalt korrakski peapööritusest oksele. Et siis saab halva sapi enesest välja süljata ja tuleb uue sapi aeg. Sapikorjamise aeg. Sapikoriluse aeg. Oh ilusad ajad.
Esiti küll.

Ööposti taga kallerdub üks peenikene inimene iseennast ööpostist öövorstiks. Öökulinaaria kardinad kisutakse ette ja kaks vanamutti sülgavad tänavale selliseid suuri süljelärakaid, et väiksed lapsed esimese asjana hommikul sinna kinni jäävad ja oma meeletu kisaga möödaminevaid varatöölisi hirmutama hakkavad. Kuskil hauguvad öötolmused koerad ja muud müra selles öövaikuses ei ole. On öö. See viimane öö selles mõnusalt räpases pealinnas. Voodilinade vahele ei julge pesemata minna, pärast saab karistada. Kui vaid teaks kelle käest, oleks riskimisaltim ehk…

Igaljuhul pole järgnevat seitset päeva selles reaalsuses enam olemas, sest kümnekonna tuvilennu kaugusel selle maa teises ääres, ühes sügavas orus, vihaste sääskede keskel ja püstkoja varjus, lähevad nad vapralt riskima selle materjaliga, Lemminkäineni proovidega.

Öövarju ka veel ei ole, sest et öövari saabub augustiga. Juulis ei tohigi pime olla, kuigi läheb, ja valgusearmastajad hammast ihuvad, pimedusearmastajate vastu ja kuna nende jaan on läbi ja jõuluni teel, teavad nad, enam ei ole seda kaua. Varsti on kõik jälle pime. Talvepimedus on teist moodi. See on ka turvaline. See pole aga nii joovastav, narkootiline. See on veidi liiga soe. Peast.

Oli kord üks kamp inimesi, kes otsustasid minna maa teise otsa, kümne tuvilennu kaugusele, ühte orgu proove tegema. Oli kord üks kamp valgusearmastajaid ja pimedusearmastajaid, kes elasid rahus siin maa peal, sest see maa pakkus mõlemale põhjust rõõmujoovastuseks ja kurvastuseks. Nad ei ehitanud puukirikuid ega kummardanud kuskile. Nad olid lihtsalt olemas.

Juba mitmendat päeva on linn täis linde. Nad lendavad siin minu paneelrajooni akna taga, tantsivad ennast hulluks ja käivad mööda õhku, trambivad pilvi segi ja sülitavad alla metsa poole. Rongijaam võõrustas ka hiiglama palju tuvisid ja hommikuteed, rajad, olid kõik tuvisitta täis. Üks paks naine libastus, sai iseenda raske pakikotiga pähe, murdis kõik oma luud ja kutsus iseendale kiirabi, siis kõndis haiglasse ja pani kogu iseenda kipsi. Kolme nädalaga väljas, siis kerge tavaline limonaad, kuskil rannaribal, mis on ehk veidi rääbunud, ära trööbatud. Ehk Kloogal või mõnel lagunend muulil. Ja veel lisaks on eesti keel selline tore keel, et kui ma ütlen rääbunud, siis seda sõna ei pruugigi olemas olla, aga kõik saavad aru. Hõlkama, pündima, roiguma, velkama, sanilema.

Nädala pärast.

Kuskil ta on.

Vaesemehejuugend. Kellegi mälestuseks. Sitaks palju on palke ja palkisi. Palka ja palku? Selline l-tähe mäng ja ka täheäng on sees. Seestpoolt vaatavad vastu vaesemehe silmad, kel vaesemehejuugendist juuksed juurteni halliks läinud ja hallitama läinud ka. Seinapalkidel, palgatud puud, kes iseenast koos hoides seda vaesemehe juugendit ehivad, ehitavad.
Suurt lugu ei ole sellest, inimesed käivad mööda maateid vaikselt, vikatid õlal, mööda maanteid ka, aga maateedel on turvalisem. Siis, teravad vikatid õlal, tõmmatakse kuskil kambad kokku ja lüüakse lokku ja siis minnakse heinamaale, et heina teha ja maalitakse seinamaale, sinamaale ja minamaale. Siis tahaks minna maale ja vaadata, et kuidas see rohi kasvab ja mismoodi lambad määgivad ja mismoodi lehmad ammuvad ja et kas see oli juba ammu või on alles nüüd. See pilt, mis mul lapsepõlvest mälestuseks on, sest lapse põlv sai kukkumisest haiget ja haige põlve ehk hingega on inimesel kergem olla. Sest inimesel meeldib olla haige hingega. Siis on tal põhjust haiget hinge ravida ja hingeravimisest saab hingeõnnistus, mis üsna pea jälle tüütavalt tüütavaks muutub ja hinge puutub ehk kriibib ja siis see ka maha pestasse. Siis on jälle hingevalu, millest üle saada. Ülesaamise agooniast saab ülesaamise lõbu ja me keerleme nende vikatitega maateedel ja jookseme iseendid suveöö segases soojuses seniilseks.

Sellised unistused on kehval linnamehel, kelle hing ja keha on maaõhu puudumatusest hapnema läinud. Veel mõned päevad selle tolmuse suvelinna asfalteedel ja siis minema. Maaõhku, proove tegema, Kütiorgu.