Kas te teate, et elu on lihtne. Joo ära paar klaasi konjakit, ja siis see selgubki. Kõik segased asjad muutuvad selgepiiriliseks ja kõik selgepiirilised muutuvad veel selgemakski. (Kas teie hääldate sõna lõpus välja täheühendi -ki? Proovige! Uskuge mind, see töötab!)
Näitlejaüliõpilase mõtteterad.
On öö ja Linnateatris käib Loomade farmi esietenduse pidu. Inimesed on frivoolsed, trimpavad alkoholi, lasevad vorstikestel hea maitsta.
Ma tahaks juba seda Abaja mõisaklaverit ja muretut põldu. Muretut rohtu ja muretut söögilauda, magusat koorega kohvi ja saiale tihedalt võid…
Meie tuleme varsti. Taome jalaga vastu maad, äestame põldu ja laulame teid lolliks. Luuletame iseendid lolliks. Lollitame iseendid iseenda luulega. Kuule, mis S i n a arvad? Mina arvan, et veel on väheke aega – nii aasta või paar. Siis tuleb revolutsioon, millega keegi arvestanud ei ole. Lollid lähevad lolliks ja targad on hämmeldusest vait. Kõik ümisevad mingit juba ammututtavat viisi, mida keegi varem kuulnud ei ole. Homsest saab ülehomne ja veel kaugemad ajadki kaovad kaugusesse ära. Siis on pikk pikk vaikus ja inimesed hämmelduvad iseendis üha enam. Elugi on kenam vist. Melugi on rohkem. (Aga kas te -gi hääldate välja?)
Vitebsky tänavaid kaunistab rahu…
