Kella poole üheksa paiku sõidab meist siin see suur lennuk üle. On juba pea aasta aega sõitnud ja sõidab kindlasti veel. Ei teagi, kas see on mõni kaubalennuk või mõni postilennuk, mis sinna Rootsi poole lendab. Või Hiiumaa poole vähemasti. Mürises teine äsja pea kohal ja lasi ennast siia kirja panna.
Hakkasin ühte vana, arvatavasti lausa “kodanlise” eesti aegset kappi restaureerima. See on kõvasti vana kapp ja õige hea lõhnaga kapp. Seisab teine siin õues, keegi on kolmkümmend aastat tagasi ta hirmsa kollase värviga üle värvinud – seal hoitakse aiatarbeid. Nüüd võtsin kuumapuhuri, et kollast värvi pealt maha kraapima hakata. Ja korraga lööb ninna see lõhn. Selline väga vana ja väga antiikne lõhn. Ning ma olen seda lõhna tundnud kuskil, meenutan kinnisilmi pealinna boheemkino punaste sametite toolidega saali, seda Jaan Ruusi nimelist baari. Selles kinos on viimasel ajal täpselt samasugune antiikne lõhn. See lõhn ajab hulluks ja meeletuks. Seda lõhna on kuskil veel olnud. Mingites mailõpu öödes. Mingites suvealguse jalutuskäikudes, mingites hetkedes ja mingites eludes. Kummaline vanaaegne lõhn, meenutab lapsepõlve, meenutab kinosid, paneb igatsema ja sügavamalt mõtlema. Käin kapi juurest ära ja puhkan. Huvitav, kas kapp lõhnab siis ka niimoodi kui mind s e a l ei ole? Kas siis on tal ka see antiikne lõhn. Naasen ja stardin kuumapuhuri. Jälle lööb ninna see lõhn, see antiikne lõhn. Õhtu muutub niiskemaks ja jahedamaks, on oodata vihma.
Täna sain jälle veidi värvitud, nüüd on veel lahmakas paku pealset (veranda laadne majakülgne ehitis, kus kolm suurt puupakku ja mida seetõttu pakupealseks nimetatakse) teha. Siis saab otsa see nädal. See ilmatult pikk nädal, kus iga päev on saadud värvida ja värvida. Muuta üks kollane sein (seisund) üheks rootsipunaseks seinaks (seisundiks). Niimoodi värvides ja mõeldes on läinud nädal.
See antiinke lõhn. Lähen stardin kuumapuhuri veel enne päevauudiseid.
One comment