Väljas on vihmade vihm.
Suured ja rasked veepiisad veerevad mööda aknaruute alla tänava poole.
Kõlarites mängib vanaaegne klaver. E-moll. Siis tuleb C-duur.
Ma tunnen kõrvade kaudu, kuidas luised koltunud klaveriklahvid sõrmede all klõbisevad.
Avaldavad kerget vastupanu, suruvad puidust haamreid vastu sadu klaverikeeli.
Tekitavad ebamaist muusikat, inimliku sisuga.
Väljas on vihmade vihm.
Kõlab nagu kõlab nagu kõlab nagu elu kõla.
Katan peoga oolongi tee tassi, mu peopessa tekib ümar tassisuurune veearu piiskadest sõõr.
Eluring.
Läbi täistibutanud vihmaklaasi paistavad tumesinised pilved punaste katuste taga. Paistab raske ja rahulik elu. Sügis.
Tapeet on klammerdunud seinte külge. Toa seinad kannavad endas sadu sosinaid. Nad mäletavad kõiki vestlusi, mis nende suunas on peetud.
Joon väga vaiksete sõõmudega helerohelist teed avarast madalast tassist.
See tass on avar ja madal nagu kogu möödunud suvi, kus varjusime sirelitesse, kus aias õitsesid kujuteldavad pärislilled, harilik heliotroop, hõbekakar, kõrge mätashari, lamav käokuld, padipõõsas ja rippuv metsvits.
Kõik on üks, üks imeilus maailm, üks suur laul, armastuse laul.
Täna lõhnavad mu käed antiigi järele. Möödunud aegade, puitmööbli, apteegikappide ja vanade raamatute vaniljelõhna järele.
Ja elu on kokku keerdunud nagu rohelise tee lehed, mis avavad end teistkordsel kuuma vee pealevalamisel.
Kohe algab teater. Etendus. Süttivad kümned eredad prožektorid ning vaatesaalis rõkatab naer.
Vahel on nii, et mõnel kukub pisar. Teater on tema sisu avaramaks muutnud ning kurbus voolab silmade kaudu välja.
Sest kõik, mis me vajame ellujäämiseks, on üks inimene, kes meid tõeliselt armastab.
Väljas on vihmade vihm.
Kõlab nagu kõlab nagu kõlab nagu elu kõla.
Väljas on vihmade vihmade vihm.
Silt: antiik
Antiikne lõhn
Kella poole üheksa paiku sõidab meist siin see suur lennuk üle. On juba pea aasta aega sõitnud ja sõidab kindlasti veel. Ei teagi, kas see on mõni kaubalennuk või mõni postilennuk, mis sinna Rootsi poole lendab. Või Hiiumaa poole vähemasti. Mürises teine äsja pea kohal ja lasi ennast siia kirja panna.
Hakkasin ühte vana, arvatavasti lausa “kodanlise” eesti aegset kappi restaureerima. See on kõvasti vana kapp ja õige hea lõhnaga kapp. Seisab teine siin õues, keegi on kolmkümmend aastat tagasi ta hirmsa kollase värviga üle värvinud – seal hoitakse aiatarbeid. Nüüd võtsin kuumapuhuri, et kollast värvi pealt maha kraapima hakata. Ja korraga lööb ninna see lõhn. Selline väga vana ja väga antiikne lõhn. Ning ma olen seda lõhna tundnud kuskil, meenutan kinnisilmi pealinna boheemkino punaste sametite toolidega saali, seda Jaan Ruusi nimelist baari. Selles kinos on viimasel ajal täpselt samasugune antiikne lõhn. See lõhn ajab hulluks ja meeletuks. Seda lõhna on kuskil veel olnud. Mingites mailõpu öödes. Mingites suvealguse jalutuskäikudes, mingites hetkedes ja mingites eludes. Kummaline vanaaegne lõhn, meenutab lapsepõlve, meenutab kinosid, paneb igatsema ja sügavamalt mõtlema. Käin kapi juurest ära ja puhkan. Huvitav, kas kapp lõhnab siis ka niimoodi kui mind s e a l ei ole? Kas siis on tal ka see antiikne lõhn. Naasen ja stardin kuumapuhuri. Jälle lööb ninna see lõhn, see antiikne lõhn. Õhtu muutub niiskemaks ja jahedamaks, on oodata vihma.
Täna sain jälle veidi värvitud, nüüd on veel lahmakas paku pealset (veranda laadne majakülgne ehitis, kus kolm suurt puupakku ja mida seetõttu pakupealseks nimetatakse) teha. Siis saab otsa see nädal. See ilmatult pikk nädal, kus iga päev on saadud värvida ja värvida. Muuta üks kollane sein (seisund) üheks rootsipunaseks seinaks (seisundiks). Niimoodi värvides ja mõeldes on läinud nädal.
See antiinke lõhn. Lähen stardin kuumapuhuri veel enne päevauudiseid.