On selline vihmatihe hommik. Noh, vihm ei ole väga tihe, aga kraadiklaas näitab 17 kraadi Celsiuse järgi ja õhk on tilkuv ning hall. Täna on laupäev ja vanaema läks varahommikul tööle. Tegelikult teeb ta tööd 18 tundi päevas, aga täna on üle pika aja tal turupäev. Keila Jaama turul pakub ta värskeid kurke ja hapendatud kurke ja tilli ja vaarikaid ja lilli ja palju muud. Vanaisal on ilmselgelt igav. Sest et vihma sajab, õues ei saa midagi teha, enamus päevalehte on juba läbi loetud ja vahepeal magatud, siis jälle päevalehte loetud ja jälle tukutud. Nüüd loeb jälle päevalehte.
Mina ärkasin täna väga hilja. Maal on hea kaua magada, linn ja töö ei sega. Magasin kõva kümme tundi ja nüüd tegin putru, sõin võileiba kõrvale. Loen natukene Krossi “Kalleid kaasteelisi” ja hakkan siis jälle majavärvimisega pihta. Tänaseks ongi ajastatud vihmase ilma tööd. Saab katuse all olla ja värvida.
Lõunaaeg on juba ammu läbi. Vihma sajab ladinal ja pikalt. Ikka ühtlaselt viltu, siit aknast vaadates paremalt vasakule alla suure hõbekuuse poole, mis sai siis istutatud kui mina sündisin. Katusealuse lagi on värvitud, tuleb seinte kallale asuda. Klappidest kostis värvimise ajal Mari Pokineni sügisel ilmavalgust nägev plaat, millel nimegi veel pole. See väga ilus ja rahulik muusika sobitus mu värvimise rütmiga ja mu mõtlemise rütmiga. Vihm krõbises ja tilkus. Kuidagi unelev ja rahulik on olla. Mari plaat kumiseb veel kõrvus ja unistused võtavad minu peas üha selgemat kuju.