Mida aeg edasi, seda vähem kirjutab inimene iseendast. Aastatega tuleb ploogi (ajaveeb?) lugejaid juurde, ning anonüümsuse tunne kaob täiesti ära. Loomulikult on võimalus pidada nii öelda “sala ploogi”. Kirjutada rumalasti ning lollisti, täiesti vale nime all, ükskõik mida. See aga saab ka ajapikku lugejaid juurde, ning inimesed “kodeerivad sind lahti”.
Ma olen oma ploogi pidamise aja jooksul (esimene sissekanne 24. juuli 2004) vahetanud paaril korral ploogimootorit, tõstnud asju ühest kohast teise. Sisu on alles, aga vanemate sissekannete pealkirjadest on kadunud täpitähed.
Lisaks põhilisele, iseenda ploogile, on mul aja jooksul olnud veel viis nii öelda “salaploogi”. Aga täna selgus, et M. on neid olnud 14. Nii et polegi väga verbaalset uputust. Kirjutada millest, see on küsimus no küsimus (parafraseerides Aaviku vormis “Olla või mitte olla” monoloogi tõlget minu kursaõe poolt)?
Mitu ploogi / plogi / blogi /ajaveebi sinul on (on olnud)?
Endiselt ei meeldi mulle sõna blogi. Ma saan aru, et banaan on ka eesti keeles kasutusel, aga banaan kõlab kuidagi orgaaniliselt. Brauser juba palju vähem (vs veebilehitseja). Attachment vs manus vs klambriga kaasas.
Seega ei jää muud üle kui kasutada oma lemmikväljendid ploog ehk plogi. Ploog, see on nagu põh logi ehk põh loog, need lood, mis ma loon või logid, mis kirja lähevad. Põh, nagu tugev ja konkreetne, mitte pehme ja sisutu bee.
Blogimootoril töötavaid erinevaid projekte-katsetusi, mille juures olen olnud, on olnud mõnikümmend, klassikalises mõttes blogisid nii endal kui tööl on olnud kokku vist 10, võib-olla mõni ei tulnud meelde ka.
p.s. blogi on minu meelest päris hea, blog või ploog on kehvemini vestluses hääldatav.
Kui võimalik, siis ära rohkem peale võta.
Sisuliselt ilmselt üks. Reaalselt tegelikult vist kaks kuna vahepeal tegin ühe hobiprojekti jaoks lisablogi mis oli küll põhiblogi külge poogitud. Erinevate organisatsioonide, ürituste, kampaaniate veebipäevikuid tuleb vist veidi alla kümne kokku. Salablogi ausalt ei pea:)
Salaplogidega kaasneb ju väike lootus, et keegi ikka leiab ja loeb, kui ploog just salasõna taga lukus pole. Ja see on kuidagi eriti kurb.
Mul on kaks omablogi olnud.
Ei tea, mulle salaplogid (näed, kasutangi sellist sõna siin kontekstis) kurvana ei tundu. Või tunduvad muidugi, aga nähtusena mitte palju kurvemad kui tavablogid (jäägem oma liistude juurde). Ehk siis kõik on ikkagi ääretult subjektiivne, sõltuv blogist ja plogijast.
Mõnes mõttes on need anonüümsed ajaveebid nagu poolelijäänud märkmikud, mida sa ei pane seifi luku taha, vaid mis on sul töölaual paberivirna kõrval igaks juhuks kui peaks tekkima tahtmine midagi üles märkida. Sa ei eelda, et keegi neid tuhnima hakkab, aga kui ka hakkab, siis sa ei heida seepärast meelt. Ja kui kellelgi konkreetselt on vaja või huvi, siis ulatad oma pooleldikribatud kirjaploki ega tunne vajadust põdeda, sest see on tõele au andes ainult üks juhuslik weblog.