Mida aeg edasi, seda vähem kirjutab inimene iseendast. Aastatega tuleb ploogi (ajaveeb?) lugejaid juurde, ning anonüümsuse tunne kaob täiesti ära. Loomulikult on võimalus pidada nii öelda “sala ploogi”. Kirjutada rumalasti ning lollisti, täiesti vale nime all, ükskõik mida. See aga saab ka ajapikku lugejaid juurde, ning inimesed “kodeerivad sind lahti”.
Ma olen oma ploogi pidamise aja jooksul (esimene sissekanne 24. juuli 2004) vahetanud paaril korral ploogimootorit, tõstnud asju ühest kohast teise. Sisu on alles, aga vanemate sissekannete pealkirjadest on kadunud täpitähed.
Lisaks põhilisele, iseenda ploogile, on mul aja jooksul olnud veel viis nii öelda “salaploogi”. Aga täna selgus, et M. on neid olnud 14. Nii et polegi väga verbaalset uputust. Kirjutada millest, see on küsimus no küsimus (parafraseerides Aaviku vormis “Olla või mitte olla” monoloogi tõlget minu kursaõe poolt)?
Mitu ploogi / plogi / blogi /ajaveebi sinul on (on olnud)?
Endiselt ei meeldi mulle sõna blogi. Ma saan aru, et banaan on ka eesti keeles kasutusel, aga banaan kõlab kuidagi orgaaniliselt. Brauser juba palju vähem (vs veebilehitseja). Attachment vs manus vs klambriga kaasas.
Seega ei jää muud üle kui kasutada oma lemmikväljendid ploog ehk plogi. Ploog, see on nagu põh logi ehk põh loog, need lood, mis ma loon või logid, mis kirja lähevad. Põh, nagu tugev ja konkreetne, mitte pehme ja sisutu bee.