Mida aeg edasi, seda vähem kirjutab inimene iseendast. Aastatega tuleb ploogi (ajaveeb?) lugejaid juurde, ning anonüümsuse tunne kaob täiesti ära. Loomulikult on võimalus pidada nii öelda “sala ploogi”. Kirjutada rumalasti ning lollisti, täiesti vale nime all, ükskõik mida. See aga saab ka ajapikku lugejaid juurde, ning inimesed “kodeerivad sind lahti”.
Ma olen oma ploogi pidamise aja jooksul (esimene sissekanne 24. juuli 2004) vahetanud paaril korral ploogimootorit, tõstnud asju ühest kohast teise. Sisu on alles, aga vanemate sissekannete pealkirjadest on kadunud täpitähed.
Lisaks põhilisele, iseenda ploogile, on mul aja jooksul olnud veel viis nii öelda “salaploogi”. Aga täna selgus, et M. on neid olnud 14. Nii et polegi väga verbaalset uputust. Kirjutada millest, see on küsimus no küsimus (parafraseerides Aaviku vormis “Olla või mitte olla” monoloogi tõlget minu kursaõe poolt)?
Mitu ploogi / plogi / blogi /ajaveebi sinul on (on olnud)?
Endiselt ei meeldi mulle sõna blogi. Ma saan aru, et banaan on ka eesti keeles kasutusel, aga banaan kõlab kuidagi orgaaniliselt. Brauser juba palju vähem (vs veebilehitseja). Attachment vs manus vs klambriga kaasas.
Seega ei jää muud üle kui kasutada oma lemmikväljendid ploog ehk plogi. Ploog, see on nagu põh logi ehk põh loog, need lood, mis ma loon või logid, mis kirja lähevad. Põh, nagu tugev ja konkreetne, mitte pehme ja sisutu bee.
Noh, vihm on küll peaaegu sügise nägu, aga siiski on veel suve ja ka sügisese lõhna segu. Reedene päev viis varahommikul Ülikoolilinna just. / Jaa, harimatus oli neid komplekse / mis all see mees sel suvel kannatas. / Mis siis, et teadis mõne rolli tekste, / ta tundis: rumal. Ning sõbrannatas. / Või õigemini otsis naistelt tuge… (Kõik siin ja edaspidi kaldkirjas on Juhan Viidingu sulest)
Narcissus poeticus
Ülikoolilinn oli reedeselt suvelõpune ja seal leidis järgneval kahel päeval aset konverents “Juhan Viiding. Eesti luuletaja”. See pealkirgi annab mõista, et keskenduti Juhani poeedi poolele. (Kord oli Juhan Viidingu ema Linda Viiding Jaani kiriku kõrval lilli ostmas. Tavalisi valgeid nartsisse kollase südamega ehk ladina keeles narcissus poeticus. Aga lillemüüja kinkis talle selle kimbu tasuta ja ütles, et poeedi emale…)
Need kaks päeva kirjandust Tartus on tekitanud mõningaid häid mõtteid ja jälle suurema luulehuvi. Kuigi vaid neljandik ettekannetest oli kuulamist väärt. Aeg-ajalt on tunne, et kirjandusteadust on vaja vaid kirjandusteadlastele. Kirjanikud ja kirjandushuvilised sellega suurt midagi ei tee. Loomeinimene loob intuitiivselt ja palavikuliselt. Kalkuleerida ja analüüsida seda on veidi kohatu. Mulle väga ei meeldi luuletuste keeruline tõlgendamine. Õelge lihtsalt, mis teil öelda on või laske luuletusel öelda. kõige toredamaid asju toovad aga emad / kõige toredamaid asju isad ka veel toovad / ja veel kõige toredamaid vanaemad koovad.
Aga õhustik oli võluv ja jutud nõukogude agsetest oludest ning eesti aegsest vaimust haaravad. Rein Ruutsoo: (Selle kohta, kuidas Kersti Merilaas noortele Reinule ja Viidingule ja teistele kohvi pidevalt pakkus) “Elavad klassikud, Arbujad olid need, kes keetsid kohvi meile.” Reedeõhtune kontsert õnnestus ka ja Kristjaniga eelnevalt läbi rääkimata tuli juhuslikkusest ja improvisatsioonist välja korralik tervik. Kummardus Kristjanile!
Veel mõned päevad varem istusime Peetri aias ja mängisime Võõrsõna leksikoniga. Et keegi luges tähenduse ja siis pidi ära arvama. Ja sattusime sõna kimäär juurde. Selle tähendusest luges välja ka värdjalikkust ja heas mõttes friiklikust. Ning siis me leiutasime teatrifriigi kohta uue sõna teatrikimäär. See on siis heas mõttes teatrifriik, kes käib kuus rohkem teatris kui normaalne inimene, vaatab Vargamäel 22 tundi teatrit ning kuldab teatud nais- või meesnäitlejat üle pidevate lillede ja kaartidega.
Pühapäev viis Noa-Rootsi. Koolis oli pool kümme õhtul kontsert. Enne seda rahmisime roostikurajal ning siis oli õues kindlasti juba sügise lõhna ning pori. Õhk oli vaimustav ja fotosid sai ka tehtud. Neid otsi hiljem Flickrist. Öötaevas oli augustine. Ma vaatasin üle aasta vist tähti. Need tuhanded kauged päikesed. Tähti näen ma viimasel ajal isegi vähem kui päikesetõuse. Naaldusin seljaga auto küljele ja vahtisin minuteid niiviisi taevasse. Oli kuidagi rahustav ja selge.
Täna, esmaspäeval, sai oldud hommikust saadik teatris tööl, kirutud windowsiarvutit, unistatud koju unustet macbookist ja tehtud tööd. Õhtul käisin Jaani kirikus Tõnis Mäe koolioratooriumi “Tarkus” ettekandel. See oli kuidagi ülev ja tõesti hea. Kirik oli pilgeni rahvast täis ja tunni jooksul sai lenneldud ja seigeldud muusikalises universumis. Vahepeal oli tunne, et kogu kirik on juba õhku tõusnud ja keerleb selles lõpmatus tumedas augustitaevas, kus tuhanded kauged päikesed teevad väikeseid valgeid tähti. Tõnis Mägi oli nagu prohvet. Mulle väga meeldib see muusika, mida ta viimasel ajal teeb. See on nagu veidikene ka minu muusika. Jarek Kasar ja ETV tütarlaste koor oli ka. Ja väga head muusikud. Loodan, et see oratoorium saab plaadile, siis saavad ka need nautida, keda kohal ei olnud. Sõna ja heli täielik koosmõju ja -kõla.
Reedel ja laupäeval toimub Tartus konverents. Mina olen ka seal suure tõenäosusega.
Konverents
JUHAN VIIDING, EESTI LUULETAJA Reede, 29. august – Tartu Ülikooli Raamatukogus (W. Struve 1)
Kell 11.00 Avamine I paneel, juhatab Arne Merilai
11.15 – 11.45 Elo Viiding “Juhan Viidingu eitamine”
11.45 – 12.15 Rein Ruutsoo “Noor Juhan Viiding”
12.15 – 12.45 Mihkel Kaevats “Juhan Viiding: artistlikkus väljaspool lava”
II paneel, juhatab Mart Velsker
15.00 – 15.30 Hasso Krull “Lapsena televisioonis”
15.30 – 16.00 Andres Langemets “Pauside vajadus: luuletamine kui rääkimine, aga ka laulmine ja vaikimine”
16.00 – 16.30 Arne Merilai “Üdi siirdamine”
16.30 kohvipaus
III paneel, juhatab Joel Sang
17.00 – 17.30 Mart Velsker “Juhan Viidingu teisitiolemine”
17.30 – 18.00 Kersti Unt “Taustapilte segastest seitsmekümnendatest”
18.00 – 18. 30 Doris Kareva “Tühi tool”
Laupäev, 30. august – Tartu Kirjanduse Majas (Vanemuise 19)
I paneel, juhatab Janika Kronberg
12.15 – 12.45 Joel Sang “Krauklis ja Ivan Orav”
12.45 – 13.15 Laura-Madleen Vaarik “Jüri Üdi Krauklise-luuletused psühhoanalüütilise pilgu läbi”
13.15 kohvipaus
II paneel, juhatab Janika Kronberg
13.30 – 14.00 Marja Unt “Juhan Viiding ja 1970. aastate luuleüdi”
14.00 – 14.30 Jaan Kivistik “Jüri Üdi, seitsmekümnendate sentimentalismi pühamees”
Korraldajad: Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond, Eesti Kirjanduse Selts,
Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu Ülikooli Raamatukogu
Lisainfo: Eesti Kirjanduse Selts
eks@kirjandus.ee
7 427 079
Mis võiks olla korralik eestimaine vaste sõnale feed (RSS feed, Atom feed)?
Nastik annab ingliskeelsele sõnale taolised vasted: toitma, söötma, ette andma, sööt, varustamine. Tore. Siit saab edasi minna. Uurime arvutikasutaja sõnastikku ning arvutisõnastikku. Säält saab huvitavaid sõnapaare nagu söötma, ette andma, ette vedama.
Veel edasi süüvides leiab toredaid väljendeid nagu söötur, vedur, toide.
Lehe toide kõlab veidi imelikult. Feed on ikka rohkem nagu väljund. Sööde kõlab loogilisemal ehk nagu väljasööde ja väljund. Aga feed reader oleks siis söödulugeja?
Katsetame sünonüümisõnastikku. Sõnale toit leiab see ilusaid vasteid: hingepide, hambavilu, nasvärk, nodi, padajann. Sõnale söök aga roog, sööm ja eine.
Siiamaani on minu lemmikvaste inglise keelsele sõnale feed eestikeelne sõna hingepide. Aga hingepide sobib muidugi rohkem jutuploogi jaoks. Selline tehnikaplogi võiks küll pakkuda söödet või nodi või padajanni.
