Kujuta ette seda jahedat talvelõpu Kalamaja ööd, kus sa jalutad juba lumesulanud kuival asfaldil, ninasõõrmeis selle tüdruku või poisi lõhn, keda sa armastad või armastasid, juuksed lõhnamas küünlapõletamise ja ausate vestluste järele. Kujuta ette seda madalate korstende suitsu, mis paitab kahekordseid tumesiniseid puumaju üha hilisemalt loojunud päikeses, seda põhjamaade kevadevalgust, kuigi jah, väljas on veel ärahirmutavalt külm, aga valgus… valgus on juba hingemattev. Ja, kas sa kujutad, kujutad? Kujutad, kuidas me jalutame seal siledal tänaval, plankude taga koerad, ninasõõrmetes armastuse lõhn. Eluarmastuse ja teatriarmastuse. Sees keevad viimase aasta jooksul nähtud teatrid ja emotsioonid, naermised ja nutmised ning sa adud teatris elu konsentreeritud siirupit.
Korraga ja samas ebaühtlaselt meenuvad need hetked, kui istud teatrisaalide sügavuses ja sulle kangastuvad maailma kaunimate inimeste helid, su ees riietavad end lahti elu kõige õigemad keerdkäigud. Rahulik, selge ja sirge on olla. Sa vaatad neid inimesi, kes etendavad elu ning nutad ennast hulluks, naerad ennast puruks. Kogu elu ongi ainult ühes selles tilgas, mis kukub sinu käele. Kukub sinu pihku, tumepunane vaarikamaitseline kontsentraat, sellest mis on, mis sinule kuulub ja kes sa oled.
Siis algab hommik. Sa kõnnid lumesulanud tänavatel ning meenutad oma viimase aasta teatrielamusi ja loetled neid. Alates “Üsna maailma lõpus”, kus pärast esimesi vaatamiskordi lubasid mitte kunagi seda lugu enam vaadata, muidu nutad end puruks. Jätkates kõikehaarava perekonnalooga “Aeg ja perekond Conway”, kus näitlejad hingavad eluga samas rütmis, kus aeg teeb hüppeid ja peatub. Siis oled juba hallide seintega Ameerika toas, kahe inimesega korraga nii lähedal, et “Koletis kuu peal” hirmutab mitte enam türklasi vaid sinu enda kõige sisemisi hirme. Ning lõpetad tänase “Biloxi bluesiga”, kus noored teatrialustajad tõestavad, et elus teater ei ole surnud, et teatrit ei pea tegema kui sporti, et poliitika ei ole teater, et elu ise ongi kõige suurem teater ja pearolli eluteatri ja teatrielu laval mängib ikkagi armastus. Kui sa suudad heldida, vaadates tüdruku ja poisi esimest suudlust, kui nende huuled tegelikult kokku ei puutugi, aga sa tajud selles oma esimese armumise tunnet, kogu maailma armumise tunnet, elad läbi neid emotsionaalseid hetki ja veendud, et on võimalik olla uuesti korra esimest korda armunud, mis sest et vaid teatrisaali pimeduses, ees helendamas mängitud elud. On rõõm, kui elusid mängitakse nii osavalt ja kaasahaaravalt, nagu nendes Linnateatri viimases neljas lavastuses. On õnn kui saad hingata iseenda elu olnut ja tulevat sisse. Kaugel mängib klaver, sa kuuled iseennast mängimas oma lemmiklaulu. See on sinu laul, mis saadab sind nendel päevadel. Ja siis on sul suva ja savi igapäevastest probleemidest. Olgu sul kadunud või kogu maailma muusika, sinu kogu elu jooksul pildistatud pildid… midagi on selles hetkes igavikulist, midagi, mis ongi see elu siirup ja on õnn, kui saad tõmmata keelega üle peo, ühe hingetõmbega sisse seda tumepunast elu.
Vabandage mind, kui ma läägeks muutusin, õhtu on selline… nagu kuu oleks kukkunud tagaaeda ja sa näed, et ta ei olegi nii üüratu. Selline kolme ja poole meetri kõrgune ning valgust eriti ei anna. Aga on sinu tagahoovis ja valvab sind öösiti. Tuletab sulle meelde seda lugu enda kasulikkusest… sest kes teine öösel sulle valgust näitaks, kui mitte kuu.