Läbi roosade kandiliste prillide paistan peeglist mina. Juuksed täis juuksepastat ja aprillikuu tolmu. Käed kuivavad ja peab. Iseenesest on öösel olemine rituaalne. Üleeilne rituaal kestis täpselt 24 tundi ja lõppes kivikiriku tiitlile pürgiva paneelmaja liftis kell 09:00 hommikul. Pärast paaritunnist und lõi päev mulle uuesti räigelt rusikaga näkku ja kortsus voodilinad. Ma olen mees kes kardab vett.
Ükskord paisusid mu buduaari seinad suureks. Saja-aastane tapeet hakkas seinapeal optilist kunsti mängima ja üritas buduaarikülastajaid oma suurusega rõhuda. Siis ma lõin noa tapeedipaisesse ja sealt ei tulnud midagi. Järgmisel hetkel oli sein jälle oma nägu ja buduaari sigaretisuitsuses lämmas õhutas üks noor alaealine ülekaaluline naine kaalukalt ruumi.
Noor mees rebis tunnelist kuulutus maha. Ta oli üleni räpane ja jooksis tiira-taara mööda asfalteeritud raudteetunnelit ja oli kahhelplaatidega ühte värvi. Tema silmad sulasid tema näkku ja tema nägu oli kalk nagu kogu see kahhelplaatide räga igalpool ümber. Siis ümises vanamutt kelgu ja topeltkepiga mingit muinasaegset hümnilaatset vene õigeusulaulu ja pani plaastreid oma äratreitud hingele. Peitlitega võitles selle elu imeliku eluga, kes kannikesi müüb meile juunikuu tänavatel ja laseb armastada suve.
Kuulan, mis imelikku toimub maailmas (palume öelda mailmas, rõhk i-l).
Mina ei taha sõita nendes uutes Volvo bussides, mille pardaarvuti joonistab bussijuhile seda, et uksed on lahti ja mille metallist riidega kaet toolid on liiga siledad. Kus on kurvad ja kollased, räämas ja rahulikud. Kõik liiga uus ajab mind hirmu.
Viimased teatrikülastused: Nafta, Tapajev ja Pustota
Täna oli Suveöö unenägu vaatamas 26 inimest. Kuidagi ilus ja kammerlik oli mängida, nagu erateatris. Ainujt vähestele ja valitutele. Ja siis käid roosade prillidega mööda koridore ringi ja armud inimestesse. Ma pole ammu kirjutanud ja olen roostes.
armas:)