Ma hingan sisse teatrit

Kujuta ette seda jahedat talvelõpu Kalamaja ööd, kus sa jalutad juba lumesulanud kuival asfaldil, ninasõõrmeis selle tüdruku või poisi lõhn, keda sa armastad või armastasid, juuksed lõhnamas küünlapõletamise ja ausate vestluste järele. Kujuta ette seda madalate korstende suitsu, mis paitab kahekordseid tumesiniseid puumaju üha hilisemalt loojunud päikeses, seda põhjamaade kevadevalgust, kuigi jah, väljas on veel ärahirmutavalt külm, aga valgus… valgus on juba hingemattev. Ja, kas sa kujutad, kujutad? Kujutad, kuidas me jalutame seal siledal tänaval, plankude taga koerad, ninasõõrmetes armastuse lõhn. Eluarmastuse ja teatriarmastuse. Sees keevad viimase aasta jooksul nähtud teatrid ja emotsioonid, naermised ja nutmised ning sa adud teatris elu konsentreeritud siirupit.

Korraga ja samas ebaühtlaselt meenuvad need hetked, kui istud teatrisaalide sügavuses ja sulle kangastuvad maailma kaunimate inimeste helid, su ees riietavad end lahti elu kõige õigemad keerdkäigud. Rahulik, selge ja sirge on olla. Sa vaatad neid inimesi, kes etendavad elu ning nutad ennast hulluks, naerad ennast puruks. Kogu elu ongi ainult ühes selles tilgas, mis kukub sinu käele. Kukub sinu pihku, tumepunane vaarikamaitseline kontsentraat, sellest mis on, mis sinule kuulub ja kes sa oled.

Siis algab hommik. Sa kõnnid lumesulanud tänavatel ning meenutad oma viimase aasta teatrielamusi ja loetled neid. Alates “Üsna maailma lõpus”, kus pärast esimesi vaatamiskordi lubasid mitte kunagi seda lugu enam vaadata, muidu nutad end puruks. Jätkates kõikehaarava perekonnalooga “Aeg ja perekond Conway”, kus näitlejad hingavad eluga samas rütmis, kus aeg teeb hüppeid ja peatub. Siis oled juba hallide seintega Ameerika toas, kahe inimesega korraga nii lähedal, et “Koletis kuu peal” hirmutab mitte enam türklasi vaid sinu enda kõige sisemisi hirme. Ning lõpetad tänase “Biloxi bluesiga”, kus noored teatrialustajad tõestavad, et elus teater ei ole surnud, et teatrit ei pea tegema kui sporti, et poliitika ei ole teater, et elu ise ongi kõige suurem teater ja pearolli eluteatri ja teatrielu laval mängib ikkagi armastus. Kui sa suudad heldida, vaadates tüdruku ja poisi esimest suudlust, kui nende huuled tegelikult kokku ei puutugi, aga sa tajud selles oma esimese armumise tunnet, kogu maailma armumise tunnet, elad läbi neid emotsionaalseid hetki ja veendud, et on võimalik olla uuesti korra esimest korda armunud, mis sest et vaid teatrisaali pimeduses, ees helendamas mängitud elud. On rõõm, kui elusid mängitakse nii osavalt ja kaasahaaravalt, nagu nendes Linnateatri viimases neljas lavastuses. On õnn kui saad hingata iseenda elu olnut ja tulevat sisse. Kaugel mängib klaver, sa kuuled iseennast mängimas oma lemmiklaulu. See on sinu laul, mis saadab sind nendel päevadel. Ja siis on sul suva ja savi igapäevastest probleemidest. Olgu sul kadunud või kogu maailma muusika, sinu kogu elu jooksul pildistatud pildid… midagi on selles hetkes igavikulist, midagi, mis ongi see elu siirup ja on õnn, kui saad tõmmata keelega üle peo, ühe hingetõmbega sisse seda tumepunast elu.

Vabandage mind, kui ma läägeks muutusin, õhtu on selline… nagu kuu oleks kukkunud tagaaeda ja sa näed, et ta ei olegi nii üüratu. Selline kolme ja poole meetri kõrgune ning valgust eriti ei anna. Aga on sinu tagahoovis ja valvab sind öösiti. Tuletab sulle meelde seda lugu enda kasulikkusest… sest kes teine öösel sulle valgust näitaks, kui mitte kuu.

Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama

Ma olen kodus ja tean juba, et akna taga sajab vihma, sest et vihm krõbiseb minu plekist aknalauale nii, nagu oleks see maailma kõige loomulikum hääl. Ma külmetan, hoidsin mitu tundi akent lahti, et vihma lõhn saaks mind läbi une oimetuks teha. Peas on pulgad, mis tuleks päeva jooksul ükshaaval eemaldada.

Siis kui ma eile teatris käisin, oh, teate, on ju sellist teatrit, mis suudab Sind läbi raputada ja haarata. Nagu oleksid kunstilt saanud kannaga näkku ja makku ja ribidesse ja lebaksid tunde verisena saalipõrandal, inimesed talluvad su peal, kõik kohad on emotsioone täis. Sina lamad verisena teatripõrandal ja oksendad kurbust. Kuigi, laval ütles mees: “Ma olen oma voodis, on öö, hirmu tõttu ei saa ma uinuda, ma oksendan viha. See rahustab ja väsitab ja väsimus laseb mul lõpuks uinuda.” Mina oksendan kurbust ja sees on selle korra teatrivaatamise emotsioonid ja eelmise korra teatrivaatamise emotsioonid. Ja siis sa räägid inimestega, kes ei saanud seda, mida sina said. Nemad ei olnud puudutatud, nemad ei olnud liigutatud. Aga on minusuguseid veel. Õnneks. Istume kuskil, täpsustan, teise korruse kivikoridori laial diivanil, ja räägime sellest seletamatust kurbusest, mis meie sees on. Seletame selle lahti, joome liiga palju veini ning korraga hakkab nagu hea. Me istume ja oksendame kogu oma kurbuse sellesse kivitrepikotta ja oleme pärast seda uuemad. Kõik läheb edasi, vaatenurka saab muuta. Oma elu saab väärtustada.

Eelmisel päeval lebasin põrandal. Ühes kodus. Ja ootasin, et vihma hakkaks sadama. Vihm hakkas sadama. Avatud aknast kostis sisse selle vihma hääl, see ilus hääl. Ja avatud aknast paistis sisse selle vihma nägu, see ilus nägu. Ja siis istusid Sa klaveri taga ja mängisid muusikat, mis sobis selle vihmaga kokku ja siis istusid Sa endiselt klaveri taga ja mängisid plokkflöödil muusikat, mis sobis maailma kõikide vihmadega kokku. Ka see oli maailma kõige kurvem vihm, sest ta oli nii tark. Targem kui need kassid, keda ma aegajalt oma sülest leian ja kes mind oma tarkusega hirmutavad. See vihm oli nii ürgselt tark, et aru saamiseks mida ta ütles, kulub veel aastaid.

Sadava vihma piisad moodustavad aknaklaasile mustreid meie elust. Sellest elust, mis on ees ja sellest, mida me praegu elame. Ja siis mõtled, kas sa oled teinud ära selle rõõmsa karje, selle, millest eilne teater rääkis, selle võimsa röögatuse, mis kogu õnne peaks defineerima…

(Selle kõige sügavamaks mõistmiseks soovitan vaadata ära Linnateatri lavastuse “Üsna maailma lõpus” ja elada sama elu, mis mina.)