Silt: mari pokinen

Vaata, ma kukun

Igapäevaelu, Muusika, Teater

Täna on esietendus. Selline valge tunne võiks sees olla, on aga kirju ja segane. Viimase nädala ööpäevade jooksul on kogu tegevus olnud suunatud ainult ühte sihtpunkti, tegeletud on ainult ühe asjaga. Ja siis, kui vahepeal üritadki kodu mängida, ei tule see kohe kuidagi välja. Näed vaid eriskummalisi unenägusid ammustest inimestest ja kummalistest olukordadest.

Täna saab läbi jälle üks periood elust, kus antud on oma parim ja kus inimestel on väga lihtne öelda vaid üks sõna, mis selle kõik lõhub. Kummaline, et inimestel on õigus ühe sõnaga iseloomustada sinu kahe kuu tööd. Ja ta ei pea süvenema, ei pea arutlema, ega juurdlema. Ja tegelikult nii ongi õige, sest et emotsiooni ja järelduse saab alati vaid ühte sõnasse panna.

Igaljuhul olen kirjutanud suure hulga muusikat, millest 70% jääb arvuti kõvakettale. Aga see 30%, sellega olen ma rahul ja sellest 10% tahan lasta Sul nüüd kuulata. See on lavastuse “Vaata, ma kukun” teemalaul ja selle sõnad kirjutas Diana Leesalu ning sisse laulis selle Mari Pokinen. Suur tänu siinkohal Marile, kellel on lihtsalt maailma kõige ilusam hääl!

Elada nii, et elu oleks luuletus

Uned

Täna on pühapäeva lõuna. Minu Kalamaja üürikorteris keerleb tolm hilistalve munakollases päikesevalguses. Need harvad hetked kui talvel paistab päike, on ilmelised. Need harvad hetked kui su sees paistab päike, on imelised. Talvel teeb päike isegi kuidagi kurvaks. Tuletab meelde kõikide suvede igatsused ja unistused. Lõputud lõhnad, hulluks ajavad vestlused ja nukrad kaugused. Täna kuulan Eplikut ja Pokineni. Ausad viisid ning kõikeütlevad sõnad.

Aasta esimene kuu läks nii, et Sa ju ei märganud. Alles oli see hetk, kus viimased vanalinna majad said värvidega ülevalatud, kus valgetes kostüümides Dmitri Krõmovi üliõpilased ja näitlejad ehitasid Linnateatri Lavaauku üles terve Tallinna Vanalinna ning kuidas kõrvulukustav ilutulestik pühkis meist eelmise aasta ning valas üle šampanjaga. Kus aasta esimesel päeval oli säärane pohmell, et selle päästis vaid sõprade sünnipäev rohke mineraalvee ja hatšapuriga. Ja kuidas aasta esimese nädala Tartu ravis pealinnahaige inimese hinge, kuidas lumi sadas kõrvulukustavalt. Alles olid need väga head etendused ja siis need veidi kehvemad etendused, head kinod, ilusad õhtud ja unistuste inimesed. Ikka need unistuste inimesed, kelle pärast tasub elada. Kellega vesteldes tunned, et elad. Erinevad õhtud erinevate sõpradega, töllerdamised, tillerdamised, tsillmised ja villmised, trinkimised ja tantsimised, armumised ja igatsused, õhkamised ja ohkamised, salajased kohtamised, sõnasõjad ja salasõnad, kallistamised ja killustumised, paitamised ja puiklemised, taasarmumised ja armitaastamised, sügavad ja kerged, lihtsad ja keerulised. Oh ajad, oh kombed!

Talvest on saanud veebruarialguse pidev libe. Tänavail on libe ja peades on libe. Kohevast lumest on saanud tihe tamp jalge all ja järgmised mitu kuud tõotavad tihedat tampi, nii teatris kui mujal. Teha on alati nii paju, aga enamus sellest on ilus ja kosutab hinge. Eks me kõik tahame ju elada oma elu nii, et see oleks nagu üks pikk ja ilus luuletus. Ma nägin täna öösel unes oma elu. Sellist nagu see võiks olla. Polnud häda midagi, võibolla vaid, et liiga erootline elu oleks see. Tahaks rohkem neurootikat. Käin ujumas, et vahetada keskkonda. Saada sellest talvisest asfaldist, poriveest ja sulalumest mõned korrad nädalaski sinisesse jahedasse veealusesse ilma. Ujuda oma alateadvuse sügavates soppides.

Me olime Tartus.

Igapäevaelu

“Sõbrad tulge ja istume maha, mul on vein ja ilmatum aeg…”, laulab Mari minu mälusopis selle nädala teise poole esimese päeva õhtul. Ma käisin Tartus DRAAMA festivalil ja nägin teatrit ja tegin teatrit. Esmaspäeva õhtune liinibuss marsuudil pealinn-ülikoolilinn oli kuidagi ekstra romantiline. Lugesin kuidas Mihkel Raud ropendab ja vaatasin bussiaknast hämarduvat Eestit. Sügisealguse siirad igatsused tulid peale. Enne bussilejõudmist sõin hiina toitu ja ibuprofeeni. See tegi bussisolemise heaks, udune ja 11 soojakraadiga Tartu võttis vastu, jalutasin Tartu lõhn ninas Vabriku tänava juugendisse.

Teisipäeva hommik ja lõuna möödus lapsi hoides ja juteldes juugendis. Hilislõunal sattusin Sõbra majja, et üle vaadata, mismoodi nad selle “Meie, kangelased” lavastuse lava on ehitanud, vestlesin teatriinimestega ja vaatasin, kuidas U.’l juukseid lõigati, käisime söömas ja siis läksime K.’ga teatrisse. Noh ja muidugi S. ja M. ja kõik teised tähestiku tähed olid seal ka. “Ird, K.” Tartu Uue Teatri etenduses mõjus üsnagi kõrgeklassiliselt, samas suuri üllatusi pakkumata ja aeg-ajalt venides. Kokkuvõttes sain siiski positiivse teatrielamuse, aga armsad teatritegijad… kui te tahate, et publik uuesti teie teatrisse tuleks, pange toolid saali. Padja peal istumine röövib ka minisuguse veel mitte keskealise inimese igasuguse enesevalitsemise. Eriti, kui see padjul teatri vaatamine kestab kolm tundi.

Teatrijärgne õhk oli kunsti-, naeru- ja sõpradetiine. Festivali klubi hubases tubases keskkonnas vestlesime ja viskasime villast. Meil oli tore, meid tervitas Tartu öö, hiljem öötoidukohad, veel hiljem öökorterid ja siis juba hommik. Hommikul hommikusöögid ja peavaluga linnajalutuskäigud, jälle juugend, siis teatriproov ja lõpuks etendus. Vanemuise väikese maja lava on senistest “Hecuba pärast” etenduskohtadest/suurtest lavadest parim oma kompaktsuse mõttes. Küll streikis aga valguspult. Seda muidugi võisid märgata vaid tähelepanelikumad teatrivaatajad. Rahvast oli meeldivalt liiga palju, reaktsioonid andsid hoogu ja aplaus tekitas lõpus taas rock-kontserdi tunde. Ma sain ühe punase roosi.

Hilisöine pealinna sõit lasi enne kolme Kalamajja jõuda ja uinuda. Nüüd on juba uusgi päev õhtusse jõudnud.

Lõppu lisan kogu Mari Pokineni laulu sõnad, sest et see iseloomustab seda Tartut ja seda saabuvat sügist Tallinna.

SÕPRADELE

Sõbrad tulge ja istume maha
Mul on vein ja ilmatum aeg
Sellel hetkel just teiega tahan
Olla koos ja teha üks naer

Leidke aega, et kohale tulla
Pole tarvis teil pruukida suud
Võime lihtsalt üksteise jaoks olla
Kui on öö, näiteks vaatame kuud

Sest nüüd ma tean, et iga päev
Võin käe teil anda ma
Sest te olete siin, olete siin
Ja mina olen ka
Ja mina olen ka

Mul on alati olnud üks komme
Igatseda, kui ma teid ei näe
Ja kui mitte täna, siis homme
Küsin kindlalt, et kuidas teil läeb

Olen teie jaoks siis kui on vaja
Ja kui pole olen ikkagi
Mul on kaks kätt, olen kallistaja
Ja mu laul kõlab lõpuni

Sest nüüd ma tean, et iga päev
Võin käe teil anda ma
Sest te olete siin, olete siin
Ja mina teiega
Ja nüüd ma tean, et iga päev
Võime kokku kuuluda
Teil on mulle käsi, mulle käsi
Ja minul teile ka
Ja minul teile ka

Vihmane päev

Igapäevaelu

On selline vihmatihe hommik. Noh, vihm ei ole väga tihe, aga kraadiklaas näitab 17 kraadi Celsiuse järgi ja õhk on tilkuv ning hall. Täna on laupäev ja vanaema läks varahommikul tööle. Tegelikult teeb ta tööd 18 tundi päevas, aga täna on üle pika aja tal turupäev. Keila Jaama turul pakub ta värskeid kurke ja hapendatud kurke ja tilli ja vaarikaid ja lilli ja palju muud. Vanaisal on ilmselgelt igav. Sest et vihma sajab, õues ei saa midagi teha, enamus päevalehte on juba läbi loetud ja vahepeal magatud, siis jälle päevalehte loetud ja jälle tukutud. Nüüd loeb jälle päevalehte.

Mina ärkasin täna väga hilja. Maal on hea kaua magada, linn ja töö ei sega. Magasin kõva kümme tundi ja nüüd tegin putru, sõin võileiba kõrvale. Loen natukene Krossi “Kalleid kaasteelisi” ja hakkan siis jälle majavärvimisega pihta. Tänaseks ongi ajastatud vihmase ilma tööd. Saab katuse all olla ja värvida.

Lõunaaeg on juba ammu läbi. Vihma sajab ladinal ja pikalt. Ikka ühtlaselt viltu, siit aknast vaadates paremalt vasakule alla suure hõbekuuse poole, mis sai siis istutatud kui mina sündisin. Katusealuse lagi on värvitud, tuleb seinte kallale asuda. Klappidest kostis värvimise ajal Mari Pokineni sügisel ilmavalgust nägev plaat, millel nimegi veel pole. See väga ilus ja rahulik muusika sobitus mu värvimise rütmiga ja mu mõtlemise rütmiga. Vihm krõbises ja tilkus. Kuidagi unelev ja rahulik on olla. Mari plaat kumiseb veel kõrvus ja unistused võtavad minu peas üha selgemat kuju.