See öö, see vanamees, see tulease

See öö, see vanamees, see tulease.
See biit, mis mitte kellelgi ju magada ei lase.
Kell on pool neli pärastlõunal, ma ärkasin just pealinna, eelmiste päevade jaburused pole veel kohale jõudnud.
Kogu aeg loeks keegi peas nagu lõppematut luuletust või mängiks Sven Grünberg süntesaatoreid ja sees käiks ere reiv.
Üleeile hommikul sõitsime Riisiperre, vanasse ja lagunenud mõisa lahendama ühte maailma suurimat mõistatust. Oli filmivõtete viimane päev. Lagunenud mõisa ühte saali oli üles ehitatud härrasmeeste klubi, kus maailma lahedaimas atmosfääris istusid frakkides mehed ja ees mulisesid maarjajääga joogid, ümberringi suits ja kole palavus, Riina ja Jarek mängimas kahe afroameeriklasega pokkerit, Jim, riietatuna musta kleiti, jagamas oma romaane joogialusteks, Kaido purpurse päevitusega, kobar “mõisapreilisid” tantsimas posti- ja mitteposti tantse, pilgud naelutatud higistele kehadele.
Kuidas siis oodati, kuidas võileibu söödi, kuidas öösel võte lõpes, kuidas hävitati kogu “set” ja maagilise kiirusega kadus kogu atmosfäär, kuidas vihma hakkas sadama, kuidas tiigi ääres ringis oldi, kuidas öösel autoga sõideti, kuidas väga hilja koju jõuti.

Vahepeal tahan tervitada kõiki oma uusi tuttvaid, keda ma nende nädalate jooksul saanud olen. Nelet ja Robertit ja Jaaku ja Jarekut ja Helenet.

Eilne päev oli täiesti tavaline päev, sest et mitte midagi ei juhtunud. Kui muidugi välja jätta “Eesti Popsi” festival Telliskivi Loomelinnakus, kus Imandra Lake live vihmas oli võimas ja magusalt raputav, kuidas Ewert And The Two Dragons rokkisid täiega ja live kidra kõlas veel pehmemalt ja valusamalt kui plaadil, kuidas Jarek (tollel hetkel küll Chalice) tegi laval absurdinalja ja laulis üksinda šeffimalt kui terve bänd oleks suutnud, kuidas hängiti, riputi ja rokiti, kuidas õhtul Kalamajja jalutati ja siis tänavaid vahetati, kuidas Robert ja Nele mootori mürisedes rattaga mööda Kungla tänavat sõitsid, kuidas ühes Vabriku tänava hoovis ei olnud enam Tallinn vaid kõik Eesti väikelinnade tagahoovid korraga, kuidas istuti ja joodi veini, kuulati sellist muusikat, et inimesed röökisid naudingust, kuidas flirditi flirdikaartidega, tänu millele hõljus õhus palju lillede nimesid, kuidas tuli YouTube soovilugude ring, kuidas mulle ja teistele õpetati selliseid tantsuliigutusi, et nagu täiega sürr ja kuidas valgeks läks ja kuidas me tahtsime Ukuga mere äärde minna, aga ikkagi läksime Heliose kino hoovi “Eesti Popsi” aftekale, sõites jalgrattal ja jalutades linnas, lauldes marsruudil Kalamaja-Vanalinn rahvalaule ja Valgret, kuidas me kino hoovis jälle pealinnast eemaldusime ja Poola või Veneetsiasse või kuhu iganes sattusime, kuidas me robotit ja soomet tantsisime, kuidas me vetsujärjekordades seisime ja kuidas biit kõlas selline, et see öö, see biit, see hoov, need kõik andsid sellise juhtme tunde, kuidas siis aju jooksiski kokku ja kuidas ma üksinda hommikuses pealinnas kell seitse kodu poole nutsin, kuidas korraga oli kõikide maailmade error sees, sest liiga palju head muusikat on ümberringi.

Nüüd peaks ootamatult reaalseks hakkama.