Silt: vaata ma kukun

Vaata, ma kukun

Igapäevaelu, Muusika, Teater

Täna on esietendus. Selline valge tunne võiks sees olla, on aga kirju ja segane. Viimase nädala ööpäevade jooksul on kogu tegevus olnud suunatud ainult ühte sihtpunkti, tegeletud on ainult ühe asjaga. Ja siis, kui vahepeal üritadki kodu mängida, ei tule see kohe kuidagi välja. Näed vaid eriskummalisi unenägusid ammustest inimestest ja kummalistest olukordadest.

Täna saab läbi jälle üks periood elust, kus antud on oma parim ja kus inimestel on väga lihtne öelda vaid üks sõna, mis selle kõik lõhub. Kummaline, et inimestel on õigus ühe sõnaga iseloomustada sinu kahe kuu tööd. Ja ta ei pea süvenema, ei pea arutlema, ega juurdlema. Ja tegelikult nii ongi õige, sest et emotsiooni ja järelduse saab alati vaid ühte sõnasse panna.

Igaljuhul olen kirjutanud suure hulga muusikat, millest 70% jääb arvuti kõvakettale. Aga see 30%, sellega olen ma rahul ja sellest 10% tahan lasta Sul nüüd kuulata. See on lavastuse “Vaata, ma kukun” teemalaul ja selle sõnad kirjutas Diana Leesalu ning sisse laulis selle Mari Pokinen. Suur tänu siinkohal Marile, kellel on lihtsalt maailma kõige ilusam hääl!

On ainult hetk, milles viibime praegu

Igapäevaelu

Kuidas kirjeldada kõige adekvaatsemalt hetkeolukorda? Mõtlesin, et tuleks siiski fikseerida, millistesse staadiumitesse viib teatritöö inimesi. Alustada tuleks tõenäoliselt teisipäeva hilisõhtust, kui mu armas MacBook Pro enam stardiõunast kaugemale ei läinud. Rahu säilitades vaatasin televiisorit ja lootsin naiivselt, et arvuti “magab öösel end välja”. Mida ta hommikuks polnud loomulikult teinud. Vastupidi, ta järas endiselt aktiivselt õuna. Minu peas kangastusid loetud päevad esietenduseni ning teadmine, et Macis on lisaks kogu “Vaata, ma kukun” muusika ja video originaalfailidele ka kõik töövahendid. Nii et kolmapäeva hommikul “lõigati mul käed otsast”. Arvuti viisin Endla tänava esindusse, tagasiteel kõlasid kõrvus sõnad: “Noh, kui tegemist on nüüd süsteemiveaga, on väike mure, aga kui tegemist on kõvakettaga… siis on ikka üsna suur jama.”

Loomulikult meenusid mulle eelmis õhtu märgid failide hangumisest ja otsustasin, et minu arvuti kõvaketas on õhku lennanud ning välja tuleb otsida viimsedki analoogvahendid. Loomulikult, suutmatuses end üldse teatritöös kasulikuna tunda, läksin pärast arvutipoodi rahustavale ujumisele Kalev SPAsse. Tagantjärgi ütlen, et loll olin. Järgmisel hommikul valutas ja rögises rind. Arvuti oli katki, läbimängud ei käinud, stseenidega tegeleti tunde. Võtsin oma vana ustava valge MacBooki, installeerisin sina sündiprogrammi ja alustasin kõrvulukustava ventilaatorimürina saatel kirjutama loojuppe “Vaata, ma kukun” lavastuse jaoks, teadmata, mida neist reaalselt vaja läheb, sest proovis ei olnud muusikaga lihtsalt aega tegeleda.

Reedel, peale kolmepäevast masendust ja infarktiseisundit, sain oma MacBook Pro kätte. Tegemist oli SATA kaabli veaga ja kõik mu andmed olid alles. Oh rõõmu.

Igaljuhul, ilma pikema jututa äratas mind täna hommikul kell 07:00 kurkulukustav kurguvalu ja und ei saanud. Väsinud aju, rögase rinna, tilkuva nina ja rämedalt kraapiva kurguga saime täna lõpuks esimese väga musta läbimängu (kahjuks jäi peaosatäitja öösel kõhugrippi, nii et tema eest loeti teksti). Mul on vähemalt esimesed märkmed, sada ideed ja suur väsimus pärast oma arvutikaotusekahtluse vapustust. Lisaks veel tänane esietendus. Etendus “Biloxi blues”, mis oma siiral ja huumoririkkal moel tõi ka teisel korral silmad veekalkvele. Noored poisid mängivad meie noorust, meie armumisi ja meie hirme, valusid ning ilusid. Ja kuramuse hästi teevad seda. Ning kui ma, pärast esietenduse kõnesid, veelkorra ülevalt Taevalavalt läbi jalutasin, tegutsesid seal meie teatri kolma valgustajat, et homseks, pühapäevaseks prooviks panna üles valguspilte, ehitada valguspuldi ja videoarvuti vahel MIDI ühendus ja tegeleda kõige sellega, millega proovi ajal tegeleda ei saa. Mis siis, et kell on 23:00. Astusin trepist alla, peas vasardamas kinnisest ninast ja röögatust kurgust tampiv peavalu, tuhat mõtet, sada märkust ja peaaegu mitte üldse aega.

Aga katastroofi veel ei ole. Esietendus on alles kuue päeva pärast ja selle ajaga jõuab teatris imesid teha. Ahjaa, homme kell 12:00 on Viimsis Laulupeo koori ettelaulmine. Häält mul ei ole, aega mul ei ole, tervist mul ei ole… vaatame, kuidas sinna jõudmisega on. Selge on see, et kella viiest õhtul algab Taevalaval proov ja paika tuleks saada kogu tüki “must” valgus ja heli. Kurk vajaks ära opereerimist, pea otsast kõikamist ja keha nädalast sanatooriumi. Tahtejõud on aga tugev. Ilma selleta… ja ilma teatriarmastuseta oleks me kõik ammu juba nõrkenud.

Sina eladki oma kõige paremat elu.

Teater

Taustaks kuula seda lugu.

Ühes linnas, kus on esialgu kõik vaikne, kärgatab korraga kõu ning algab vihmasadu. Tänavad hämarduvad ja linna asfalt peegeldab lausvihmas elavaid maju, kõndivaid autosid, seisvad inimesi ja rääkivaid tänavalampe. Pikk fotograafiline asfaltisirge suundub horisondini, haarab me vaated ja aated, seob sõlme ja raputab korralikult läbi. On selline hilissuve õhtu, on pikk ja lämbe juuli, kus korraga tõmbab õhk külmaks, tegib kohutav sigaretisuitsetamise igatsus ning tilk tilga järel sajab üksindusevihma meie ninadele, juustele, kõrvadele, lõugadele, põsesarnadele, keeleotstele, huultele, ripsmetele, kulmudele, laugudele ja otsaesistele. Ja kuidagi on kõrvus see kõrvulukustav klaverimäng, mida isegi äike ei varjuta. Me vaatame sadade miilide ja kilomeetrite taha, näeme iseenda olevikku ning hakkame mäletama tulevikku. 21. sajandi esimene kümnend on läbi ning meie arutame armastuse jäävuse võimalikkuse üle.

Oleme me suurlinnas või linnas suures? Kas külas väikeses või heade inimeste juures? Ma ei tea.
Käed külmetavad ja roostetavad hinged. Korraga hakkab juulikeskpaiga linnas sadama lund. Sajab ja tuhandeb, kukub alla suuri hunnikuid surnud ja külmunud vett, et sulada momentaalselt kokkupuutes asfalti ja ninadega. Kuumade inimninadega, see on sama, kui puutuks kokku me minadega. Aega ja aru ei saa, kas oleks mõtekam kirjutada siia avaliku raamatu lehekülgedele või sinna OMA raamatusse, mida te alles hiljem lugeda saate. Kasutan sõnalahtisust ja oksendad avaliku päeviku leheküljed täis tähtede säratut sadu.

Alles ma käisin kinos, ikka ja jäle meenub see lummeuppunud juulikeskpaiga üksik suurlinn, vaatasin teiste inimeste elu. Täna näidati seda, kuidas Arvo Kukumägi oli normaalse näo ja hingega, siis jälle paistes ja joobes. Seal oli mitu head lihtinimlikku filosoofiat ja mõned väga head inimesed. Olin filmiga rahul. Pärast arutasime, et ega see mulle ei mõjugi. Noh, nagu “Must luik” mõjub kõige ägedamalt loomeinimesele, mõjub alkoholismifilm kõige ägedamalt alkohoolikule.

Homme on teatris esietendus “Aeg ja perekond Conway”. Tuleb väga hea lavastus, mis võtab hingetuks ja paneb igatsema ning nutma.

Õhtupäikest, seal suurlinnas, varjutab äike… kõmab kärgatav kõu ja pühib hingest kogu kurbuse ja kurtuse.
Suurte tegude aeg on pidevalt käes. Tehke neid! Ärge umbusaldage iseennast. Sina eladki oma kõige paremat elu.

Aastaunistus läbi hingematva helidekeele. Lugeda juhtnööride kohaselt.

Muusika, Uned

On hommik.
Või õigemini hilishommik ehk tegelikult lõuna, sest on laupäev ja tööpäevadele kohased kellaajad ei mängi täna rolli.
Sest täna on jälle üle mõne aja selline laupäeva hommik, kus kohustusi ei ole.
Väljas on nii särav päike, et unelesin silmad kinni poolteist tundi voodis une ja ärkveloleku piiri peal.
Nils Frahm mängib kõrvadesse imetabast klaverit. (Kuula pärast lugemist)
Lumi kliriseb isegi läbi aknaklaaside. Kuula! (Soovitan kuulata kogu edasise teksti lugemise aja).
Elan hetkel muusikas ja kuulan kõike, mis võiks haakuda 9. aprillil esietenduva lavastusega “Vaata, ma kukun”. Teen seal muusikalist kujundust.
Päike liigub nii kiiresti, et aeg nagu peatuks.
Me elame niivõrd aeglaselt, et elud muutuvad eatuks.
Sadades köökides sulavad külmutuskapid
aegluupides tilguvad tühjaks.
Ma vaatangi aega läbi luubi.
Aegluubin laupäeva, lausluubin aegpäeva ja päevaajal lauluubin.
Talv mängib akna taga klaverit.
Pakane tulistab tramme ja paugutab rööpaid.
Sõbrad kogunevad soojades tubades, joovad veinikesi.
Nipet-näpet naisukesed kogunevad soojades tubades, koovad kleidikesi.
Kampsunikesi ja käpikukesi, sosistavad sadadel häältel klatše ja kitši.
Kisendavad kümnetel keeltel kasse ja kitsi.
Jäätunud lumi salvestab endasse ülekäijate jäljed, kõnerütmi ja summutatud sammudehääle.
On hilishommik. Õues õitsevad lumesirelid.
Akna taga mängib pimedate tšellokvartett neljakesi ühteainsat suurt musta tiibklaverit.
Kaheksal käel.
Selle kaas on avatud ja keeltekõri päratult suur. Sinna sisse mahuks elama terve Kalamaja.
See imetabane kalver kasvatab endale juuksed ja aevastab end ellu.
Ärkab ja ringutab…. on talvehommik, aeg on kohvitassi taga uueks sündida.
Sa kuuled, kuidas see imetabane juustega klaver tallab iseenda pedaale.
Ta armastab jutelda ja filusufeerida. Õhtuti armastab rämedalt pelmeene. Teeb näo, et ei hooli, aga kui kelner on lahkunud, kugistab pelmeenid ühe hoobiga oma hiigelkõrri. Sööb õhtuks tuhat pelmeeni ja joob ämbritäite viisi keefirit peale.
See ongi tema elu, lihtne kuid edasiviiv.
Nüüd ole hetkeks tasa, siis kuuled, kuidas lumesirelid minu akna taga õitsevad ja laulavad.
Ole kohe päriselt tasa. Pane silmad kinni ja kuula. Kas või hetkeks.
Talv ongi selline nagu ta täna on. Akna taga ja häälekas. Päikeseline ja õites.
Kohe on niikuinii kevad. Siis täituvad hinged miljardite ootuste/lootustega.
Heidetakse õlgadelt fliisid ja pleedid ja tekid ja kampsunid.
Vurisetakse ja surisetakse jalgratastega mööda talvepragunenud asfalti ning maandutakse näoli murru, et tajuda selle kasvamist.
Otse näkku.
Sellel suvel lastakse murul kasvada. Nii kõrgeks kui muru ise tahab. Teda ei niideta, temasse sukeldutakse. Temas hullutakse ja hullatakse.
Sügise saabudes vajub muru looka. Kärbub ja tõmbub pruuniks. Kurbadel novembriõhtutel lainetab aedades pruunhall kopitand muru. Siis tullakse vikatitetega (just tetega) ja lõigatakse viimane kogu suve saak.
Külmadel novembrialguse varahommikutel tassitakse kuhjade viisi härmatunud pruunhalli kopitand rohtu seljatäite kaupa aedade taha hunnikutesse, tehaks talvele pesasid. Õhk on sama pruun kui rohi ja näpistab. Kajab sadade kilomeetrite taha sellist pruuni Kalamaja klaverit, maakohtade hingedel hakkab valus ja inimesed heituvad. Peidavad end nende talvepesade, pruunikashallide kopitanud rohukuhjade taha ja tajuvad maalähedust, kodulähedust, ängi- ja hingelähedust.
Aga enne seda on suur suvi.
Või veelgi enne, suur kevad.
Lumesirelitest saavad pärissirelid.
Neid sisse hingates tajud korraga, et elad.
Ja siis ma leian Sinu, haaran sul korraga juustest.
Ning sa muutud tagasi selleks hiiglaslikuks mustaks tiibklaveriks, keda neli pimedat tšellisti kaheksal käel mängivad.