Et kõik ausalt ära rääkida, jättes mainimata, et hetkel kummitab peas see laul, kus naine on moes, et kõik ausalt ära rääkida, peaks tegelikult kaugemalt alustama kui NO99 sünnipäeva Pecha Kutchad, need toredad koeranimega ettekanded. Aga Petcha Kutchadest ma ikkagi alustan, mulle sööbis mällu eriti Tiit Ojasoo oma, keda vägivaldselt Delfis ikka Sinisooks tituleeriti. Hilisemad sündmused sellel 19. veebruari õhtul ei vääri enam nii suurt tähelepanu. Võib öelda vaid, et neil olid organismi kurnavad tagajärjed.
Keskpäev Kalamajas ja kerge erimeelsus keha ning päeva vahel, aga ma siiski sain paljuga hakkama. Pärastlõuna Linnateatri Teatrisõprade klubis (need lõunad seal klubis on väga armsaks saanud) tõi kokku sada huvilist Ott Sandraku ajalooloengut kuulama. Kes ei jõudnud, kuulab kunagi Raadio Ööülikoolist.
Kell seitse, nagu teatril tavaks, on üle linna palju etendusi. Minu eileõhtune taaskohtumine “Vahepeatusega” (mis oli Eesti viimane, kes ei käinud, vaadaku kunagi ETVst) kujunes sama imetlusväärseks ja kadedaks tegevalt kui sügisesel teatrifestivalilgi. Kaks tundi tundsin andekaid näitlejaid laval ning ilusat sügavat mõtet kergelt ilusas-viltuses vormis. Lõpuks loksus maailm paika (see detail oli vaid Linnateatri Taevalava külalisetendustel, aga võimas. Vaadake kunagi ETVst).
Kuna see oli Eesti viimane “Vahepeatus”, vestlesime tiheda intensiivsusega hilisõhtul laval olnutega, jõin kummelit ning piparmünti keedetud veega. Plaanisin vara koju minna, aga klaver jäi teele ette. Laulsime S.ga ja kohtusime teise S.ga Islandilt. Tema teadis mu nime kohe, sest et Facebook on soovitanud juba kuu aega, et ma peaks ta sõber olema. Nii ongi mul seal nüüd üks islandlane, kes harukordselt kiirelt keeli omandab. Öövaatasime YouTube videosid ning laulsime ikka ja veel. L., kes kohutava pohmelliga Kalamajast kesklinna varaöösel aeti, jõudiski kohale. Siis hakkasid kõik kohe lahkuma ning jalutasime koos L.ga Kalamaja poole tagasi, unustamata hetkekski fakti, et L. viibis koosviibimisel vaid neli minutit. Astusime läbi öisete näljaste lohtuspaigast, Balti Jaama tšeburekirestoranist. Lund oli kõikjal ja igal pool, see oli nii valge ja vaikselt tuiskas, nagu ta jääkski igaveseks meie ümber ja sisse. See 60 päeva sulamata lumi. See talv, mis igaveseks meelde jääb.
Mis siis et ärkasin lõuna ajal ja kodus midagi süüa ei olnud. Kadriorg toidab mind. Õhtul vaatan 1928. aasta ekspressionistlikku filmi.