Minu toas on Eesti mets

Selle ühe atmosfäärihetke nimel. Elame.
Kui oled saabunud koju kell viis õhtul, maganud kuuest kaheksani, ärganud mingisse hullumeelsesse ajatusse õhtusse, aru saamata, mis aeg, mis ajastu või kes sa ise oled, vaadanud arvutist järgemööda komöödiaseriaali osi, keetnud boršisuppi, tormanud telefonikõne peale nurgapoodi õlut ja mannavahtu ostma ja kütnud kella üheksast alates kolm tundi sauna. Siis on kesköö ja su korterisse sajavad sisse Karamazovid, soomlased, eestlased, nad on saunas, su laua taga ja su südames. Ja kolmetunnise vestluse järel lähed lõpuks ise alla keldrisse sauna, istud üksinda laval, higistad, viskad leili, vihtled ja seisad jahedas mürkrohelises sadavas sügiseöös. Aias on september ja suvi on läbi, sest minutitega hakkab külm, vihmamärg rohi põletab jalataldu. Ümberringi on naeru, sigaretisuitsu, purjus inimesi. Oled ise joonud vaid piparmünditeed ja mineraalvett, seda kainemalt jõuab kohale kogu atmosfäär. Enne sauna minekut lugesid heale sõbrale ja heale soome lavastajale ette katkendeid oma juttudest. Siis tuled saunast, tuled lavalt, astud oma vaiksesse korterisse, kus põlevad küünlad, kus suitsetatakse pliidi kohal, kus laud on täis punase veini klaase, kus K. istub pliidi ääres ja L. lebab diivanil kerra tõmbunult, paned kõlaritest mängima looduse ja kui K. küsib, mis asi see on, siis vastad: “Estonian Woods”. Akna taga sajab vihma, kuuled läbi aknaklaasi vihmapiiskade kolinat kõnniteele, toas on vaikus, küünlad põlevad hääletult ja kõlaritest kostab Eesti mets. Korraga purskate naerma ja andute atmosfäärile.
Lahkudes suudleb K. sind otsaette ja L. kallistab rohkem kui 10 sekundit.
Kell on neli hommikul. Pole aega, taju ega reaalsust.
360 kraadi raadiuses minu ümber sajab vihma.
Kõlaritest tuleb Ronk, Corvus Corax.

Astume tasa, sest on hirm midagi ära lõhkuda.

Kui ma hakkaksin kirjutama teile oma unenäost, läheksime me kõik hulluks. Kuigi, see ei olnud üldse hull, aga tagantjärgi on targem paljudes unenägudest vaikida või siis rääkida neid vaid osadele inimestele.

Aegade metsSee ei olnud moto. See oli esimene lõik. Teise lõigu alguseks oleme ühes Läänemaa köögis ja vaatame kuidas hommikusöögiks jogurtit ja nektariini segatakse ning kuidas eile küpsetatud leib saab viiludeks. Selles minu jaoks nii võõras köögis, kus ometi on turvaline olla, kus ometi on ilusad inimesed. Sellest Läänemaa köögist liigume verandale ja hiljem varasügisesse metsa. Seeni on, aga mitte neid mida me tahame. Ma pildistan objekte ja muru pärast vihma. Kõnnime aegade metsas. Selles metsas on sellised lõhnad, mis panevad hinge valutama. Eemal seal on üks saun. Selle sauna eesruumi siniruudulise linaga laud on nii kutsuv, et istuks seal taga tunde ning räägiks sellest, miks me elame. Mul on hirm midagi ära lõhkuda, sellepärast astun tasa, olgu need asjad või inimsuhted, aga rohi on lõppenud vihmast märg ning mõjub väga väärikana. Nagu käes oleks tema ülemvõimu aeg. Astuge mu peale tasa, et maha ei pudeneks tilgad, mis kaunistavad mu kuuerevääride heinu ja uhkete kraede rohuliblesid. Mul on hirm midagi ära lõhkuda, sellepärast astun tasa. Olgu need asjad või inimsuhted. Võibolla saab lõhkuda ka nii, kui sa ei tee midagi. Lähevad katki, sest et sa midagi ei teinud.

LaudMõne autosõidu kaugusel on rand. Hall ja sombune meri, kus eemal kividel on pingviinid või midagi sarnast, kus keegi viskab liiga ideaalse lutsu, kus randa uhtuvate väikelainete viimase kohalejõudmise kihisevas limonaadisarnases vahuhääles on kirjas kõik maailmas olemasolevad meloodiad, nii kirjutatud kui kirjutamata, korja vaid üles, kus jalg astub niiskesse liiva, jättes kord jälje, teine kord mitte, kus kirjutada võib nii pikki lauseid, asendada punktid komadega ja vaadata piiritusse kaugusesse ning lasta silmadel puhata.

Veel mõned autosõidud. Siis süüakse Dirhami poe ees vihma käes jäätist, päevalilleseemneid ja iirisekommi. Tervel päeval on olnud sellised lõhnad, et sa ei suuda uskuda, et sulle korraga on antud neid nuusutada. Mulla, hallituse, niiskuse, puidu, ämblikuvõrkude, seente, vihma, pori, kõdu, puulehtede, tolmu, kivide, sambla, inimeste, vanade asjade ja muude lõhn. Sellised lõhnad ajavad hulluks, nii sõidame vahepeal lahtiste akendega, korjates nina kaudu selle varasügise mälestusi.

Selle lõigu alguses jõuame tagasi eelmise õhtu lõppu, kus jahedal verandal mängiti lauamänge ja joodi veini. Hiljem tuli öö, kus nähti unesid, ööle ja hilisõhtule eelnes varaõhtu, kus valmistati köögis süüa ja kuulati kuidas vihm paitab kuurortlinna aknalaudu. Varaõhtu ja hilisõhtu vahel oli lihtsalt õhtu. Lihtsalt õhtul linnas jalutades oleksid sattunud nagu filmi. “Linn näeb välja nagu kaader Hollywoodi filmis…” laulab Raadio Maria, aga Hollywoodi asendan Eestiga ja Läänemaa kuurortlinna tänavalaternate valgused kallistavad meid, teevad pai ja hoiavad pikalt oma embuses, mõjudes salapäraste Sireenidena, kes oma ilusa valguselauluga meid laternaposti otsa meelitavad. Rannapromenaad on mustava öö kaisus hiiglaslik, salapärane ning ääretult romantiline. Meri, täis pruuni adrusuppi, lõhnab jäägitult. Kõik on õhtu teenistuses, annavad ära nii palju kui jaksavad. See tipneb Tšaikovskiga, vahtides pimedale merele.

Tallinn on suur ja üüratu. Aga ta ei ole suurem kui meie, sest et Tallinn mahub meie peadesse ära. Siingi sajab sügisealguse vihma, tilguvad trammid ja kolisevad inimesed trammides. Lahkelt naeratajaid pühapäeva õhtul pealinnas ei ole. Inimesed on homse argipäeva himus. Astume tasa, sest on hirm midagi ära lõhkuda. Asju või inimsuhteid. Nüüd on tänaõhtune Tallinn meie aegade mets. Meie lõhnav oaas. Kuigi siin on rohkem bensiini, asfalti ja piirituse lõhna. Sigaretitossu, heitgaaside ja niiskete nutetud silmade lõhna. Enne uinumist nuusutan lõhnu oma peas. Nuusutan inimesi oma peas. Ja need on head lõhnad ja head inimesed.