Ma armastan hiliseid hommikuid, kaua magamisi ja pikki ärkamisi niivõrd väga, et võiksin õnnest lausa karjuda.
Kui saan hommiku venitada ilmatumaks, kuulata arvutist lemmikmuusikat, valmistada rahuliku aeglusega kaerahelbeputru, määrida pudrule peale mustsõstramoosi ja rüübata kalebassist mate teed, ohata õndsalt, sest kohustusi ei ole NII palju ja natukene saab kõigega venitada, nautida oma mitmetoalise korteri üksindust, kuulata läbi ukse koridoris naabrite kolistamist, unistada sellest, et tegelikult on suvi ja ei peagi tööle minema, õhtu on pikk, valge ja sõpraderikas, ei ole etendust ja pärast seda ulmeväsimust, läbi sügisepori rattaga kojuväntamist, söögivalmistamist ja -tarbimist.
Kas ei ole hetkel selline tunne, et elad elu raginaga?
Sööstad läbi sügise, reaalsus ragisemas külgedel?
Hingeraginad, suveuimast väljarabelemise raginad?
Kukud pidevalt ja ükshaaval pealinna asfaldile nagu tuhanded kastanimunad, elamise vaikne ja painav ragin kummitamas kõrvades, selle uimastava suve viimased lõhnariismed ninasõõrmetest, aiapoolsest aknast kummitamas viieteistkümne Otepää rahvatantsija südasuvine mulin. Sees on mingid mälestusteraginad joodud veinidest, läbielatud draamadest, selle linnamaja kolmel korrusel, kus suvi läbi elasid hullumeelsed inimesed, vedasid sind seiklustesse ja vestlustesse, mis olid alati suuremad kui öö või pealinn kokku. Suveuimamälestustes hallitavad sõnad kokku niiskeks klombiks, sõrmed keelduvad sõnastamast, Air mängib kõrvadesse suurt muusikat. Elu ragiseb, sügisest tormame läbi, suvejutt (jutt nagu “saba”) selja taga.
Kõik lõunad, mida ma “hommikuteks” nimetan, on nii rabavalt erinevad, et nagu mida?
Kas sa siis tõesti ei kuule, kuidas akna taga linn ragiseb elada? See on hääletu ragin, mida kuuljad kardavad ja kooljad naudivad.
Nüüd läheb kõik veel unenäolisemaks, sest kauamaganu kirjutatu muutub ühe enam alateadvuse alavooluks. Miskipärast valutas mul eile õhtul parem ajupoolkera. Unes nägin kõhuvalu. Viimase aastaga olen kasvanud kahekordselt. Loomulikult mitte pikkusesse, loodetavasti sügavusse.
Võimaluse korral päästke mind selle ragiseva elu käest! Muidu on pärast elu hammasrataste vahel üks lihatomp ja mõned liitrid verd.
Kuulan maailma parimat bändi, millest ei tohi kellelegi rääkida. Kas ma tahan suve tagasi? Jah tahan küll, aga võib-olla nii paariks tunniks päevas, sest selles sügises, selles raginas, selles jaheduses ja etteteadmatuses võib olla ka niipalju uut ning head, mida kätte saamata pärast kahetseks.
Kui mul oleks kirsiaed, kas ma raiuks selle maha?
Silt: mate
Sõprusest. Atmosfääridest.
Kui on selline hommik, kus venitad natukene tööleminekuga, õues on ere päike, kõik tundub lihtne. Kuigi päike on veidi ähvardav, sest pakettakende vahelt immitseb suvelõpu lõhna, korteripõranda valeparketil roomab jahedus ja seob end su varvaste ümber.
Ongi hommik. Jälle. Elektripliidi külmal raual, kuuma kõrval, haudub helebeeži taldriku alla odrahelbe puder.
Meenuvad Hiiumaa ööd, Joni Mitchell, sest iTunesi shuffle tahab niimoodi. Täna on temal hommiku üle peaaegu täielik atmosfääride loomise võim, kui välja jätta väike valge plastmassist pult minu käes, mille “edasi” noolele vajutades suudan hoobilt luua uue meeleolu. Seda mis tuleb, teab ainult shuffle, nii et ikkagi olen tema võimu all.
Termosest voolab kuum vesi mu kalebassi, argentiina mate mõrumagus rohekas maitse tantsib suus hommikut selgemaks, koos selle muusikaga, koos selle erejaheda suvelõpu päikesega.
Ajad on olnud ilusad. Ja on edaspidi ka ilusad. Sest isegi siis kui on kole aeg, on selles oma ilu. Mitte et praegu oleks kole, aga võtame või näiteks need kümned hetked, kus minu taskus heliseb telefon või helistan ise, kus leian oma puumaja korteri diivanilt veiniklaasidega sõbrad, kus vaatame filme kord minu televiisorist, kord arvutiekraanilt, kus jalutame helevalges augustiõhtus kinno, upume ekraanilt haaravasse suurde filmivõllu. Hetked, kus põrkume tänavanurkadel, kus vestleme just nähtud filmidest, kus räägime sega vene-inglise keelt Moskvast väisavate teatrinoortega, kus jalutame veel tänavavahesid, kus Kalamaja tihedas sõpradekonsentratsioonis kohtame uusi inimesi, kus majaesisel kõnniteel mängitakse ukulelega Radioheadi “Creepi”, kus vasakukäe liigutusega tellitakse pizzat, kuulatakse ukulele lugusid, kus õhtu teeb õnnelikuks, sest inimesed räägivad suvalistel teemadel ja kõik lõhnab akustiliselt võimsalt. Kus ühe sekundiga sisse hingatud lõhn teeb korraga õnnelikuks ja hulluks. Hetked, kus sa saad aru, et sõbrad ongi need, kes hoiavad sind elus, helistades suvalisel ajal, vastates kõnedele suvalisel ajal, paludes teha pilte kõhumaalingutest, laenates fotoaparaate, tulles kinno, rääkides tunde Skypes, kutsudes külla, kuulates ära, tehes lõunasööke välja, kutsudes keset päeva vanalinna jalutama, kuulates maailma parimat muusikat, kirjutades Facebookis kaks lauset, mis kummitavad sind kolm päeva, juteldes Kadrioru suveöös, hoovi tagatrepil põlemas küünlad, loomas atmosfääri, kuulamas lugusid, juues veini, istudes kokkupandaval rohelisel jalgrattal, mainides koridorides, et nägid sind oma autoaknast laupäeva öösel kell kaks Viru väljakul sellel rohelisel kokkupandaval jalgrattal, naeratedes, sest see kõik tundus nii äge, taludes sinuga koos kuurortlinna ängistavat painet, vändates sadu kilomeetreid ratastega mööda Eesti teid, andes lugeda maailma parimaid raamatuid ja lühijutte, hingata sulle sisse magusat rahulikku elu, ajades sind pidevalt närvi, hulluks, agooniasse, nirvaanasse, lovesse, monosse, limbosse, unistustesse. Hingan. Sõpru. Te olete mulle olulised.
Nüüd kõlab kassetmaki klõpsatus, saad kuulata ühte eilset atmosfääri Kungla ja Kalevi tänava nurgal eile õhtul kell 22:21.
Siin ei muutu vahepeal midagi. On ikka augusti keskpaiga hommik, linn on ammu üleval.
Las möllab torm, las voolab veri, las supilusikatelt kukub pudrukaussi moos, las kalebassis vahtu peksku mate, las hommik toogu kogu päevaks hullust.
Veel ma paluksin, et te jätaksite siia kommentaaridesse linke ja viiteid, blogisid ning jutte, mis on head, mida te loete, mis teid puhastavad, mida tasuks lugeda. Ärge häbenege.
Näed, shuffle toob sügisest klaverimuusikat minu korterisse. Õues kostab saabuva müriseva kultuuri kaja.
Ma tahaksin, et te kuidagigi saaksite osa nendest atmosfääridest, mida elu mulle pakub. Aga teil on ka oma atmosfäärid. Käige kinos ja teatris ja kuulake muusikat, lugege raamatuid. Uskuge, selles on väga palju. Ja helistage oma sõpradele, sest nad ootavad teie kõnet.
Sinu sees on kõikide maailma heade filmide vaatamise tunne
Hommik on. Ärkan küll värisedes, kütmata Kalamaja korteris, ööd on endiselt niisked ja hommikune külmavärin, väljudes lambavillateki alt, arusaamata, kas tegemist on ülemagamise, ülemõtlemise, üleunistamise või millegi veel ülevamaga. Ma astun esimesed sammud oma jahedal korteripõrandal, avan aknad, tekitan tuuletõmbuse. Väljas on kirgas juunilõpu päike, inimesed jalutavad, sest et hommikust on ammu saanud hilishommik. Tänavad on täis särkideta koeraomanikke, mantlites vanemlinnakodanikke, jäätist sissehingavaid kleitides tütarlapsi, pallipõrgatavaid poolpaljaid poisslapsi.
Siis tuleb YouTube, minu tänahommikune lunastus, kaerahelbepuder vaarikamoosiga, mate tee. Hommik muutub korraga väga vanaaegseks. Hakkavad meelde tulema kõikide lillede nimed – hüatsindid, lillherned, meelespead, jorjenid, pojengid, floksid, habenelgid, sillad, kiviktaimlad, puukoolid, lapsepõlvemälestused. Need suved, kus ärkasid hommikul, omamata aimu kuupäevast, kellaajast ja ajatajust. Jooksid paljajalu õue, ühes silmas uni, teises käes praetud vorstiga võisai, toetasid pea murul lamava hundikoera küljele ja vaatasid üleval taevas sõudvaid vanaaegseid pilvi. Mõtlesid naabri Milvi lehmast ja Kopli poiste onnist ja Tõnsu koerast ja meie salajasest džunglist ja olümpiamängudest ja kassettide peale kuuldemängude salvestamistest ja “Päästja koolikellast” ja ajutust arutust lõppematust suvest. Sest et täna hommikul on samasugune suvi pealinnas. Kalamaja vahel tillerdavad inimesed ja sajandat korda sama laulu kuulates, avatud aknast kogu argipäeva välja oksendades, hingates sisse rohtu, aknaalust kibuvitsa ja vastasmaja kardinaid, mille akende taga on mitu erinevat elu, mis väga huvi pakuvad. Ahmid sisse viimase lusikatäie kaerahelbeputru vaarikamoosiga, hommik muutub veel antiiksemaks, ümberringi levib see salapärane antiikne lõhn, mida sa ükskord ühes kinos tundsid ja mida sa eelmisel aastal maal tundsid, kui sellelt sajaaastaselt kapilt kogu kolmekordset nõukogudeaegset värvikihti kuumapuhuriga maha uhusid. See salapärane antiikne lõhn, milles ongi kogu elamise olemus sees ja mis suudab korraks tekitada tunde, et sa mõistad kõike. Isegi selles suures mõtte ja sõnauputuses.
Võtan termoselt korgi ja valan uue vee oma calebasse’i, pudelkõrvitsasse, mis hoiab mu matet. Sajakahekümnendat korda pakub YouTube lunastust, mõtled ikkagi kõigest. Armastusest, selle jäävuse võimalikusest, selle sügavusest, selle kõikehaaravast narkootilisest jõust. Mõtled kinodest, päevatekkidest, sussidest ja mahajäetud mererandadest, kuhu suveõhtutel päike peaaegu ei kukugi, vaid imbub, kastab end korraks vette, et siis kümme korda eredamana, eelmise päeva mälestused maha pestud, tõusta merest, vaadata sinuga tõtt ja anda aimu millestki, mida sa ei oska seletada. Mõtled uuesti kinodest, filmidest, kirjandusest, kunstist. Tuletad meelde neid raamatuid ja lauseid, mis panid sind üle keha värisema, sest sa ei uskunudki, et selliseid sõnu ja lauseid on maailmas olemas. Tuletad meelde neid filme, mille esimese lõputiitri ekraanile ilmudes kohiseb korraga sinu peas maailma suurim kosk, pisarad purskuvad kinosaali punastele toolidele, kodude diivanitele, rõduäärtele, aknalaudadele. Ja aknast välja vaadates sajaks nagu maailma kõige ilusamat vihma. Sinu sees on kõikide maailma heade filmide vaatamise tunne ja see on nii suur ning hirmutav, et sul ei olegi enam hirmus. Korraga ei karda sa ei hambaarste, pimedust, üksindust, kummitusi, ämblikke, surma, armastust.