Mul ei ole põhjust alustada Jaan Krossi esimese ja kirjutamata romaani sõnadega “Ühel suveööl 1873 lõi välk Kose kiriku torni”. Sest et on aasta 2010, ja suvi on liiga ilus ja liiga palav, et hakkab meenutama hiljuti loetud sõjasuvesid. Oksanen oma “Puhastuses” kirjutas just sellest (just, sest et just lugesin). Ja Kross mainib seda ka. Siit aeg-ajalt üle lendavate lennukite müras ja muidu nii lämbes kodumaa suves võib säärane ettekujutus tekkida, et on käes suured muutused või midagi, sest suvi on erakordselt ilus.
Nüüd on õhtu, kell on pool kümme ja õhus on 27 kraadi sooja Celsiuse järgi. Pääsukesed tegid omale sellel aastal teist korda pesa. Tuleb vist soe sügis takkajärgi. Kui muud sõda ei ennustata, siis ilmafrondil küll. Nii veeb kui teevee on ärevil, räägitakse kahe frondi – kõrg ja madal – kokkupõrkest, pealelõunati lubatakse tihedaid äikeseid, mis sellisele raskele palavusele ka kohased. Esmaspäevaks ennustatakse lausa 34 kraadi sooja. Nii et südatalve Tenerife 24 kraadine “jahedus”, paistab siit suve poolt vaadates lausa poisike.
Olen viimased neli päeva tegelenud maja värvimisega. Suve algupoole sai vanavanematele lubadus antud ja nüüd seda heal meelel täidangi. Kuidagi rahulik ja omamõtestav tegevus. Õhtuti on aeg-ajalt tunne, et eemalt jälgib kõike seda Tom Sawyer, jalg üle põlve ja rohukõrs suus. Siis tekib ikka ja alati küsimusi, et huvitav, mida ma Tomile andsin, et ta mul värvida lubab. Vahel hakkan kiirustama, siis kui teen tööd töö pärast. Pärast on tulemus kole. Kui teha aeglaselt, rahulikult ja mõnusalt, siis on endal ka hea olla. Värvida on tore. Eriti õhtupoolikuti, kui palavus ei ole enam nii suur. Vist sobib õhtune aeg ka seetõttu töötegemiseks rohkem, et kattub teatrietenduste andmise ajaga ja harjumuse jõud on suur. Suvel ka.
Õunu tuleb sellel aastal vähe. Pähkleid on puu küljes täpselt kolm. Sirelid on ammu ära õitsenud, maasikasaak on lähipäevadel kokku kuivamas, vaarikaid on kõvasti. Kohe on valmis sõstrad ja tikrid. Siis läheb veel ivake aega, algab suvelõpu paanika linnas ja maal hakkavad puude otsast potsatama ploomid, valmivad arooniad, lõpuks pihlakad. Aroonia siirup kirsilehtedega keedetult on minu lapsepõlve lemmikjooke. Nõuka-aegsest teeklaasist jahedast kaevuveest joon morssi.
Aga kuidagi tahan kirjeldada ja jäädvustada seda suve ja seda ilma. Seda rasket ja madalmaist tunnet (olemata ise madalmaades kunagi käinud), sellist piimjat ja venivat õhtust lämbust, kus rasked suvelõhnad segunevad rohutirtsude kõrvulukustavate viiulitega. Kus on tunda eemalt, kuidas maantee sulab õhtuhiliste autode rataste all. Kuidas ühes rütmis ähivad kõik küla koerad, palavusest segased, aga ikka ei suuda vastu panna kiusatusele haukuda end külaliste ja teiste külade autode peale oimetuks. Kõik on ümberringi magus, pehme ja soe. Õhtune hämarus hakkab kätte jõudma. Selline, kus sa näed halle ja tumehalle maju, puid, põõsaid, inimesi, varje. Käes on selline aeg, kus tundub, nagu sa oleksid pime. Kerge jahedus hakkaks nagu põski paitama, kui enne magamaminekut või juba läbi une tuled suure toa uksest verandale ja käid elupuu taga põit kergendamas. Sügav sinine tirtsude sirin. Üksikud autod eemal maanteel. Suve kõige sügavam keskpaik.
Aga juba on hirm lõppema hakkava (lõppeva hakkama? – naljaks eesti keel) suve ees. Tuleb kiiresti kalkuleerida, mis on veel tegemata ja mida peaks tingimata sellel suvel tegema. Ja kunagi ei leia rahu. Rahulikult lebades hakkad igatsema inimeste ja linna järele. Linnas teeb palavus ja tolm tigedaks ning tahaks põgeneda kohe ja jälle maale. Maal tuleb kolmandal päeval jälle selline seletamatu igatsus peale… tahaks inimesi ja sõpru ja seiklusi. Seikluste neljanda päeva hommikuks oled järjekordselt nii väsinud, et unistad oma linnakodu voodist. Linnakodu voodis hommikul ärgates mõtled, et saaks vaid kiiresti Tartu rongi peale ja ära siit sisutust pealinnast… Lõppematu ring.
Õhtune elektrirongi hääl metsa tagant. Kas see läheb sinna pealinna või hoopis teisele poole? Ae?! Rong vaikib. Siis on kuulda, kuidas ta uuesti ratastel hoogu kogub ning Vasalemma poole sõidab. Tema sõidab veel puhkuse poole, maade ja merede poole. Järelikult, suvi veel kestab.
Käisin ükspäev teatris, lasin päid vahetada ning sain elamuse. Koduteel esietenduselt mõtlesin, et Uku on ikka väga hea näitekirjanik. Jutuks Teater NO99 lavastus