Kesksuvi

Mul ei ole põhjust alustada Jaan Krossi esimese ja kirjutamata romaani sõnadega “Ühel suveööl 1873 lõi välk Kose kiriku torni”. Sest et on aasta 2010, ja suvi on liiga ilus ja liiga palav, et hakkab meenutama hiljuti loetud sõjasuvesid. Oksanen oma “Puhastuses” kirjutas just sellest (just, sest et just lugesin). Ja Kross mainib seda ka. Siit aeg-ajalt üle lendavate lennukite müras ja muidu nii lämbes kodumaa suves võib säärane ettekujutus tekkida, et on käes suured muutused või midagi, sest suvi on erakordselt ilus.

Nüüd on õhtu, kell on pool kümme ja õhus on 27 kraadi sooja Celsiuse järgi. Pääsukesed tegid omale sellel aastal teist korda pesa. Tuleb vist soe sügis takkajärgi. Kui muud sõda ei ennustata, siis ilmafrondil küll. Nii veeb kui teevee on ärevil, räägitakse kahe frondi – kõrg ja madal – kokkupõrkest, pealelõunati lubatakse tihedaid äikeseid, mis sellisele raskele palavusele ka kohased. Esmaspäevaks ennustatakse lausa 34 kraadi sooja. Nii et südatalve Tenerife 24 kraadine “jahedus”, paistab siit suve poolt vaadates lausa poisike.

Olen viimased neli päeva tegelenud maja värvimisega. Suve algupoole sai vanavanematele lubadus antud ja nüüd seda heal meelel täidangi. Kuidagi rahulik ja omamõtestav tegevus. Õhtuti on aeg-ajalt tunne, et eemalt jälgib kõike seda Tom Sawyer, jalg üle põlve ja rohukõrs suus. Siis tekib ikka ja alati küsimusi, et huvitav, mida ma Tomile andsin, et ta mul värvida lubab. Vahel hakkan kiirustama, siis kui teen tööd töö pärast. Pärast on tulemus kole. Kui teha aeglaselt, rahulikult ja mõnusalt, siis on endal ka hea olla. Värvida on tore. Eriti õhtupoolikuti, kui palavus ei ole enam nii suur. Vist sobib õhtune aeg ka seetõttu töötegemiseks rohkem, et kattub teatrietenduste andmise ajaga ja harjumuse jõud on suur. Suvel ka.

Õunu tuleb sellel aastal vähe. Pähkleid on puu küljes täpselt kolm. Sirelid on ammu ära õitsenud, maasikasaak on lähipäevadel kokku kuivamas, vaarikaid on kõvasti. Kohe on valmis sõstrad ja tikrid. Siis läheb veel ivake aega, algab suvelõpu paanika linnas ja maal hakkavad puude otsast potsatama ploomid, valmivad arooniad, lõpuks pihlakad. Aroonia siirup kirsilehtedega keedetult on minu lapsepõlve lemmikjooke. Nõuka-aegsest teeklaasist jahedast kaevuveest joon morssi.

Aga kuidagi tahan kirjeldada ja jäädvustada seda suve ja seda ilma. Seda rasket ja madalmaist tunnet (olemata ise madalmaades kunagi käinud), sellist piimjat ja venivat õhtust lämbust, kus rasked suvelõhnad segunevad rohutirtsude kõrvulukustavate viiulitega. Kus on tunda eemalt, kuidas maantee sulab õhtuhiliste autode rataste all. Kuidas ühes rütmis ähivad kõik küla koerad, palavusest segased, aga ikka ei suuda vastu panna kiusatusele haukuda end külaliste ja teiste külade autode peale oimetuks. Kõik on ümberringi magus, pehme ja soe. Õhtune hämarus hakkab kätte jõudma. Selline, kus sa näed halle ja tumehalle maju, puid, põõsaid, inimesi, varje. Käes on selline aeg, kus tundub, nagu sa oleksid pime. Kerge jahedus hakkaks nagu põski paitama, kui enne magamaminekut või juba läbi une tuled suure toa uksest verandale ja käid elupuu taga põit kergendamas. Sügav sinine tirtsude sirin. Üksikud autod eemal maanteel. Suve kõige sügavam keskpaik.

Aga juba on hirm lõppema hakkava (lõppeva hakkama? – naljaks eesti keel) suve ees. Tuleb kiiresti kalkuleerida, mis on veel tegemata ja mida peaks tingimata sellel suvel tegema. Ja kunagi ei leia rahu. Rahulikult lebades hakkad igatsema inimeste ja linna järele. Linnas teeb palavus ja tolm tigedaks ning tahaks põgeneda kohe ja jälle maale. Maal tuleb kolmandal päeval jälle selline seletamatu igatsus peale… tahaks inimesi ja sõpru ja seiklusi. Seikluste neljanda päeva hommikuks oled järjekordselt nii väsinud, et unistad oma linnakodu voodist. Linnakodu voodis hommikul ärgates mõtled, et saaks vaid kiiresti Tartu rongi peale ja ära siit sisutust pealinnast… Lõppematu ring.

Õhtune elektrirongi hääl metsa tagant. Kas see läheb sinna pealinna või hoopis teisele poole? Ae?! Rong vaikib. Siis on kuulda, kuidas ta uuesti ratastel hoogu kogub ning Vasalemma poole sõidab. Tema sõidab veel puhkuse poole, maade ja merede poole. Järelikult, suvi veel kestab.

"Pea vahetus" NO81 Teatris NO99

Teater NO99 "Pea vahetus"Käisin ükspäev teatris, lasin päid vahetada ning sain elamuse. Koduteel esietenduselt mõtlesin, et Uku on ikka väga hea näitekirjanik. Jutuks Teater NO99 lavastus “Pea vahetus”. Lavastaja Uku Uusberg, mängivad Priit Võigemast, Märt Avandi, Raigo Saariste ning kammerkoor “Head Ööd Vend”. Oma venna Pärdi kammerkoori kasutas Uku juba oma lavastuses “Head ööd vend”. Nüüd on lavastuses ka Pärdi muusika. Pärdi all mõtlen ikka Uusbergi. Eesti luuletajate luulest, kontertlindistus on mul juba pea pool aastat kõrvades mänginud, on sündinud rida ilusaid ning vaikust armastavaid koorilaule.

Teatrisaal muutub rongijaama ooteruumiks. Rongid ning trammid teatris on minu teema. Samuti trammid Kalamajas ning rongid maale. Teatrirongide lemmikmarsruut antud lavastuses oli Tallinn – Kuressaare. Kujutlesin, kuidas rong sõidab vahete-vahel vee all ning aeg-ajalt vee peal. Näitlejate mäng köidab ja paelub. Uusberg Uku on geniaalne näitekirjanik. Ma istusin saalis ning nautsin sõna, puänti, mõttekiirust ja ausust. Ausust on lavastuses palju ning see puudutab. Loo mõte on kaunis.

Priit mängib geniaalselt, Märt väga hästi. Ma upun alguskokkukõlasse. Kuskil peab alguskokkukõla olema…Kaugustest kajav klaver toob sügavad judinad seljale. Selles on aeglast ajaloolist ilu. Õhku on taeatrisaalis vähe, aga see ei sega. Õhus heljuvad teatriparfüümid ja tihedad mõtted. See oli ilus ning aus teater.

Pühapäev

Ma põgenesin rongi. On hele varasügisene pärastlõuna ning rongi aknast kihutavad ja liiguvad mööda maastikud. Loen raamatut ja kolisen koos rongiga Tallinn-Riisipere marsruudil.

Maal aurab tee ja lõnasöök teistmoodi kui linnas. Linnas polegi aega söögi auramist märgata. Aga maal on mõtted lahedamad ning õhk jahedam ja siin aurab tee suures plekk-kruusis kuidagi pidulikult. Päike joonistab suure toa põrandale läbi pitskardinate veidi uduseid mustreid. On tagasihoidlik hilislõuna kusagil pealinnast mõnekümne kilomeetri kaugusel.

Loen Mari Tarandi raamatust “Ajapildi sees”: “Lõõmav, õitsev kevad, neljanda kursuse eksamisessioon, surev isa ja suur armumine. Need pidid ühte mahtuma.”

Nüüd kukub õhtupäike juba kasvuhoonete taha ja suures toas on pehme õhtuoranž valgus. Vanavanemad käisid saunas ja nüüd pandi televiisor mängima. Pakkisime ploomid, siirupi, kartulid, sibulad, küüslaugud ja arooniasiirupi rattakotti. Ärasõidurongini on tund.

Ma ikka imestan, et kes see neid teise kanali uudistesaate maitsetuid muusikalõike valib…

Nüüd on õhtu ja vanaaegsed pilved sõuavad raudteejaama päevinäinud perrooni kohal. Eemalt, metsa tagant, on kosta maante müra. Ja juba lähenebki mürisedes rongi valgusvihk.

Õhtune päevavalguslampide poolt valgustet rong vurab Keila ja lõpuks pealinna vaksali poole. Rong on täis maalt lahkuvaid vanu ja noori. Kes läheb linna tööle, kes õppima, kes elama.

Loen edasi Tarandit. Katke Juhan Viidingu küpsuskirjandist:

“Modernistlik-sürrealistlikult:
üks tänav ütles mulle,
et
ta jälestab inimesi, kes teda tallavad.

Aga mina ei hoolinud ta jutust, sest et kuidas saab üks sajanditevanune tänav mulle midagi huvitavat või tarka öelda, kui ta ei ole õppinud ajaloolist materialismi?”

Elisabet Tamm teatab oma maheda häälega pidevalt järgmisi peatuseid…

On õhtu ja linn särab pimeduses. Kohe astun rongilt maha ja väntan läbi lõhnava Kalamaja koju. Krigiseb rong.