Seda õhtut ei anna sõnades nii või teisiti kirjeldada. Sõnasse saab raiuda mõned atmosfäärid ning üksikud repliigi, pilti aga hetked. Kõik hetked on nii või teisit mööduvad. Aga nagu kirjas Alliksaare luuletuses “Aeg”: “Ei ole mõtetult elatud aegu, / mõte ei pruugigi selguda praegu“.
Neli meest ja üks naine “ehitavad” nimetissõrmedest relvad ning puhuvad “tossavad” torud suitsust puhtaks kahe eraldi konkreetse puhumisega.
KOOS: (Üsnagi pudikeelselt) Finito djadja!
Teile ei ütle see midagi, aga mulle ütleb, ja sellepärast panen kirja tolle UNO-mängu õhtu kvintessentsi ja sukeldun hetkeks veel kord algusesse ning atmosfääridesse. UNO on nii või teisit vallanud osa meie teatrist ja nüüd ka juba veel vähe välisemaid seltskondi. Tänu modifitseeritud reeglitele on sellest lisaks süütule lapsemängule saanud ka kiiruse ning tähelepanelikkuse test. Mängus on adrenaliini. Ja teatud kohtades ka kõvasti ropendamist. Mõni tund peale mängu algust võib juba kuulda “ladinakeelset” huumorit ja pista pea kaenla alla, joonistada naabritele roppusi otsaette.
Siis jaotatakse erivärvilised kaardid laiali. Ja kellelegi ei ütle enam see eilne õhtu midagi. Need naerud naerdi seal ära ja need hullused said ainult osaks nendele, kes tollel õhtul sellest aru said. Esmaspäevased arbuusid on punased… (need on need ainumad, mis õiget värvi).
Mõnes mõttes on totaalne “juhtme kokku ajamine” alati teraapiline. Sest, et siis saad sa kinnitust, et pole ise veel täiesti hulluks läinud. Teised kõrval on ju täpselt samasugused. Ja siis kaobki juba arusaam, mis on reaalsus ja mis on tegelikus. (Ning kas reedesed arbuusid on sinised või valged. Ja kas pühapäevased arbuusid ikka on pruunid.)
Nii kui nii kõnnime kõik ühises arbuusisuhkrus. Mõned lihtsalt ekslevad pidevalt Unustatud Töökojas. (Originaalis, Brautigani sulest siis – Forgotten Works). Nii me elame oma elu siin arbuusisuhkrus.
Kõik on pidevas muutumises. iDEATH on iga päev eraldi nägu. Nagu meie eludki on iga päev eraldi nägu ja annavad meile julgust oma pidevas muutumises. Pidevast muutumisest peab teadlik olema. Ei tasu kinni hoida eilsest normaalsusest. Sest et muidu sa arvad, et enam ei olegi normaalne. Eilne normaalne ei saa olla kogu aeg normaalne. Ja täna on uus normaalsus. (Vabandan katkendlike mõtete pärast. Aga eks see kõik ole üks “dihotoomia” (siinkohal võtta seda kui väljendit, millest enamik aru ei saa, mitte võõrsõna))
Öö ootab meid oma voodis ja on sõbralik. Ta tahab meile pai teha. Ärge karte ööd. Puhake ka. Siis tuleb uues päev suhlamiseks. Arbuusisuhkrus.
