Kuhu me kukkunud oleme? Märtsi!
Vahel on tunne, et näen ilmsi und. Magan meeleheitliku kiirusega oma elu maha.
Rändan päevade ja unede vahel, laenan alati homsest juurde.
Kas kuskil on siis tõepoolest ootamas see sajapäevane öö, mille käigus end reaalselt unenäost välja magada?
Kas võib veel loota, et tuleb suvi, läbi kevade, läbi sirelite, läbi vihma?
Viimased kuud on möödunud nii ehmatava kiirusega, et järelemõtlemise aega ei ole. Pole seda kohvitassiga pühapäeva, kus lased ajupoolkeradel tagasihoidlikus klaverirütmis teinetese vastu loksuda. Kõike teed kuidagi automaadi pealt. Masinlik elu, inimlike inimestega.
Üks ütles ükspäev, et viimasel ajal hakkavad inimesed üha enam ja enam depressiooni langema. Vist on kevad saabumas. Kuskilt kaugelt immitseb vettinud sambla ja sulava lume lõhna. Linnapiiri tagant kostab lindude naeru.
Üks ütles ükspäev, et viimasel ajal hakkavad inimesed üha enam ja enam depressiooni langema. Vist on kevad tõepoolest saabumas. Viimased rasked jääkamakad vajuvad pähe, selga ja sülle, matavad, katavad ja peidavad.
Ma olen möödunud kuude jooksul väga palju tööd teinud. Täpselt nädal tagasi tuli uus muusikaline kujundus välja. Kolm vihmast päeva. Panin paar juppi muusikat veebi üles ka. https://soundcloud.com/tags/kolm%20vihmast%20p%C3%A4eva
Üks ütles ükspäev, et viimasel ajal hakkavad inimesed üha enam ja enam depressiooni langema. Vist on kevad saabumas.
Tule siis juba kiiremini ja lunasta!
See on ka ilus: https://soundcloud.com/beshevli/sets/ilya-beshevli-live-old-piano
Üks poiss Siberis kirjutab.
kas sa ei tunne vahel selle kõige keskel nii suurt tühisust.. kas sa ei ole mõelnud et äkki müün ma enda koos nende olemata jäänud pühapäevadega..
isegi kui sa tead et inimene on kodeeritud tööd tegema