Ma istun rongis ja sõidan lõpmatusse. Mööda kihutavad maastikud, kevadmaastikud, helevalged kasetüved, tärkavad ülased, märjad kraavikaldad, raiutud võsa. Rong sõidab suure sihikindlusega lõpmatuse poole. Sellel reisil ei ole lõppu. Vist ei olnud ka algust, mõtlen, kui vaatan kuidas lumesulamisveel peegeldub helesinine rünkpilvedega varakevade taevas. Iga kilomeetriga kasvan minuti vanemaks.
Rong loksub suure sihikindlusega lõpmatuse poole. Sellel loksumisel ei ole lõppu. Iga uus kilomeeter toob uue aknataguse, uue maastiku. Iga loksumisega rapub mu sees. Kord kokku, siis jälle lahku. On kahetuhande kaheteistkümnes aasta.
Panen kõrvaklapid kõrva, kustutan kuulmisulatusest kaasreisijate mõminad, naeruturtsatused ja summutatud vestlused. Kuulan maailma parimat muusikat, sest olen väga nõudlik. Vähemaga ei lepi. Arvutiklaviatuur väriseb sõrmede all, kui lõpmatuserongi raudteeliipritel mõni konarus on.
Mõtlen inimeste peale. Ja selle peale, kuidas muutuvad suhted, vestlused ning olekud. Kuidas aeg võib teha inimesest keda sa kõige rohkem armastad inimese, keda sa kõige rohkem kardad. Sa kardad temaga rääkida, sest sa ei oska enam midagi ütelda. Sa kardad temaga üksi jääda, sest ei oska enam midagi ütelda. Ma mõtlen inimeste peale ja selle peale, kui palju me oma suhtlemistes kardame. Kardame uute sõpruste puhul rääkida, sest ütleme midagi valesti. Kardame olemasolevates inimestes ja suhtlustes rumalana mõjuda, kuluda ja olemasolevadki inimesed kaotada. Ainult vist siis kui korraks sähvatab kellegi silmadesse vaadates sees tuhat päikest, kui kaob igasugune mõistuse ja aru raas, kui oled korraga valmis kõigeks, ainult vist siis suudad kontrollimatult suhelda.
Lõpmatuserongi aknast libisevad mööda alevike paneelmajad, üha rohelisemaks muutuv rohi ja aeglaselt rünkpilvedesse kukkuv õhtupäike. Rongi aknad on reisijate intensiivsusest higised, nad on loetud, räägitud, kuulatud ja vestledud niiskeks. Topeltklaasi vahel, välimise klaasi sisekülge mööda voolavad alla suured ning jämedad veepiisad.
Ma istun lõpmatuserongi rappuvas vagunis ja vaatan aknast välja, sees hiliskevade ja varasuveigatsus. Suur hirm ka, et milline s e e suvi tuleb. Kuhu mind s e e suvi viib. Aga jopetut öist kõndimist uimastavate sirelite lõhnas, asfalteeritud pealinna tänavatel igatsen väga. Helitut puude kasvamist, õhtuste viimaste trammide kolinat, jaheda valge veini maitset, arutut flirti, kahte suudlust mereäärse hoovimaja prügikastide kõrval pool viis hommikul, ühte sassis juustega pead oma parema käe all, hilishommikust hambapesu oma maakoha õuemurul vaarikapõõsaste taga, kümmet head raamatut, froteerätikul tuule käes värisemist pärast esimest mereskäiku – igatsen väga.
Lõpmatuserong ligineb linnale. Maastik akende taga muutub üha arhitektuursemaks, tihenevad teed ning liiklus. Linnapiiri sildil on trükitähtedega kirjutatud TARTU. Astun korraks rongilt maha, et hingata oma suvede lemmiklinna õhku, rääkida oma heade sõpradega ning anda õhtul üks kontsert. Siis istun jälle lõpmatuserongile ja sõidan edasi. Järgmises vahepeatuses kohtume!
Vitebsky tänavaid kaunistab rahu…
