Liiga palju värsket õhku, liiga palju kevadet, liiga palju liikumisi, kiikumisi ja emotsioone. Liiga palju rahu, liiga palju ilusaid värve, kummalisi vestlusi, hingematvaid mõtteid, ajatuid vaateid ja ajaloo kordumatust. Kevad, oma jaheda pealetungi, maheda linnuhäältekära ja hoogsa embusega, haarab meid tuhatkordselt endasse ning annab aimu elamise talumatust kergusest. Täna on Kalamaja vahel jahe arutu kevad. Linnainimesed jalutavad, kultuurikilomeeter põntsub jalgade all, keefirisupp loksub kõhus, osoonimürgituse jääknähud käivad lainetena üle keha, nii et avastad end kuskil kevadkrampides värisemas Kalamaja pargi varaõhtuses murus, suust välja tilpnemas võilill. Kohe-kohe hakkavad ragisedes õitsema tuuletuisud, suvekannud, kirjulillad, saareviisid, sahverkingad, kõduvidrikud, maamuusikad, sinikillud, kollakad, ööviiulid, sadakümned, purukollid, kasekannad, hõreheinad, mõruminnid ja orakeeled. Kohe-kohe puhkeb kevade sümfoonia lõpp- ja suvede algakord – sirel. Kohe-kohe on möödas see arutu kevad. Nautida seni kuni võimalik! “Parim enne” pole veel möödas.
Vitebsky tänavaid kaunistab rahu…
