Kunstist siis ainult kirjutame, jah? Kui võiks elust ka rohkem… Aga mida sa elust kirjutad, kui kunst on elust konsentreeritum ja mõjuvam. Kuigi, elu võib olla vahel oma lihtsuses vägagi mõjuv.
Täna oli oma lihtsuses mõjuv tantsulavastus Kanuti Gildi saalis. Jüri Naela “Waiting for…”. Esimest korda sattusin Kanuti Gildi Saali stuudioruumi, pikk tantsupõrandaga elutuba, kus Jüri tantsis pilte ja lugu. Jüri on minu tantsuõpetaja ka, Lavakoolis. Mõtlesin, et selle tantsimisega on nagu maalimisega. Picasso ju oli kogu klassikalise tee läbinud, enne kui tegi seda, mille järgi meie teda tunneme. Täna oli tants kohe väga hea. Ma panin kokku oma lugu ning oma fragmente, kuulasin ning vaatasin. Nael mõjub laval orgaaniliselt, väga huvitavalt ja paeluvalt. Täna oli ta veidi sügav ja sünge. Tema “Summertime” number oli väga üllatav, ma ei teanud, et nii hästi tantsiv Jüri ka nii hästi laulab. Võibolla kõlksus ka see tants täna kõik sellepärast kokku, et teeme ise praegu veidi fragmentaarset teatrit.
Kordused, valgused (vaid valge ja sügavpime – kuigi aknast hämardus uduselt hoov), pärisingliskeelne tekst lindilt ja lõpus see Beethoven. Mulle mõjus ja muu polegi oluline. Seda mida ma mõtlesin või välja lugesin, ei ütle. See oli minu õhtu elamus ja jääb vaid mulle. Selline peabki olema kunst, palju erinevaid tõlgendamisvõimalusi pakkuv ning haarav ja huvitav .
Loe ka EPL artiklit “Nähtamatu näitleja” Jüri Nael rebib hinge lahti.