Kui ma kodunt välja läksin, lakkas vihm ja päike paistis terve tee.
Käisin teatris ja poes.
Kui ma koju jõudsin, hakkas vihma sadama.
Nüüd vaatan aknast, kuidas aeglaselt täituvad vihmaveeloigud Kalamaja lohkuvajunud asfaldil.
Minu toapõrand on täis valget lund.
Seda juhtub siis, kui pesumasinasse on sattunud pabertaskurätt.
Ma arvan, et seesama, mille ma üleüleeile teatris täis nutsin, pärast etendust.
Nüüd on see taskurätt lumeks saanud, see on minu toapõrandal ja võimalik,
et ei sula enam mitte kunagi ära.
Kui ma just harja ja kühvlit ei võta ning seda kokku ei pühi.
Poest ei olnud ka midagi võtta.
Teravate elamuste saamiseks ostsin tšillit.
See toob vast vaheldust
minu tänasesse liiga läägesse pühapäeva.
Ma kirjutan täna teist korda, see on haruldane.
Aga ma tahtsin sellest äranutetud lumest rääkida, mis minu toapõrandal on.
Tegelikult on see kõik väljamõleldis,
puhas fiktsioon.
Pole olnud mingit lund, mingit teatrit, mingeid emotsioone – ei mingit elu.
Romantika olen ma ka välja mõelnud.
Ainult tšilli on tõeline, see, mis toob mu tänasesse päeva teravaid elamusi.
Mõned teravad polaroidid teen ka siis.
Riputan siia samasse Kalamaja vahele üles.
Tulge näitusele, vaatama, mis värk on.
Ma pildistan elu. Lasen pärast paljundada tuhandetes eksemplarides ja te saate osta minu elu.
Kõigest eelnenust ajendatuna lugesin läbi pool näitemängu “Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama”. See on Lagarce oma.
Tema kirjutatud. Üle poole ei jõudnud, sest et ta kirjutab liiga hästi.
Liiga õigesti ja liiga otse.
Nüüd olen kodus ja ootan, et vihm jääks järgi.
Et keegi tuleks ja ütleks, mismoodi me peame oma elusid elama.
Et keegi mind valvaks.
Et keegi suudaks analüüsida mind ja iseennast.
Te näete kuidas need inimesed kõnnivad vihmavarjudega minu aknast mööda?
Ah, te vist ei näe… õige jah, teid pole siin.
Kutsuksin teid külla, siis te näeksite lund minut toapõrandal.
Ärge parem tulge. Joome hoopis sõnu. Mis sest veinist enam.
Kuulete seda vaikset ja lakkamatut vihma kolinat?
Raudselt kuulete. Seda ei ole võimalik mitte kuulda.
Koridoris kajavad hääled ja sammud.
Naabrid toimetavad, koristavad, elavad.
Mul on toredad naabrid, kas ma olen juba rääkinud?
Ma tunnen neid kõiki. Osasid vaid nime ja nägupidi, aga see ei loe.
Tähtis on teada inimesi, öelda neile tere. Nagu eile üks inimene ütles.
Ilusasti ütles.
Päev: 19. september 2010
Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama
Ma olen kodus ja tean juba, et akna taga sajab vihma, sest et vihm krõbiseb minu plekist aknalauale nii, nagu oleks see maailma kõige loomulikum hääl. Ma külmetan, hoidsin mitu tundi akent lahti, et vihma lõhn saaks mind läbi une oimetuks teha. Peas on pulgad, mis tuleks päeva jooksul ükshaaval eemaldada.
Siis kui ma eile teatris käisin, oh, teate, on ju sellist teatrit, mis suudab Sind läbi raputada ja haarata. Nagu oleksid kunstilt saanud kannaga näkku ja makku ja ribidesse ja lebaksid tunde verisena saalipõrandal, inimesed talluvad su peal, kõik kohad on emotsioone täis. Sina lamad verisena teatripõrandal ja oksendad kurbust. Kuigi, laval ütles mees: “Ma olen oma voodis, on öö, hirmu tõttu ei saa ma uinuda, ma oksendan viha. See rahustab ja väsitab ja väsimus laseb mul lõpuks uinuda.” Mina oksendan kurbust ja sees on selle korra teatrivaatamise emotsioonid ja eelmise korra teatrivaatamise emotsioonid. Ja siis sa räägid inimestega, kes ei saanud seda, mida sina said. Nemad ei olnud puudutatud, nemad ei olnud liigutatud. Aga on minusuguseid veel. Õnneks. Istume kuskil, täpsustan, teise korruse kivikoridori laial diivanil, ja räägime sellest seletamatust kurbusest, mis meie sees on. Seletame selle lahti, joome liiga palju veini ning korraga hakkab nagu hea. Me istume ja oksendame kogu oma kurbuse sellesse kivitrepikotta ja oleme pärast seda uuemad. Kõik läheb edasi, vaatenurka saab muuta. Oma elu saab väärtustada.
Eelmisel päeval lebasin põrandal. Ühes kodus. Ja ootasin, et vihma hakkaks sadama. Vihm hakkas sadama. Avatud aknast kostis sisse selle vihma hääl, see ilus hääl. Ja avatud aknast paistis sisse selle vihma nägu, see ilus nägu. Ja siis istusid Sa klaveri taga ja mängisid muusikat, mis sobis selle vihmaga kokku ja siis istusid Sa endiselt klaveri taga ja mängisid plokkflöödil muusikat, mis sobis maailma kõikide vihmadega kokku. Ka see oli maailma kõige kurvem vihm, sest ta oli nii tark. Targem kui need kassid, keda ma aegajalt oma sülest leian ja kes mind oma tarkusega hirmutavad. See vihm oli nii ürgselt tark, et aru saamiseks mida ta ütles, kulub veel aastaid.
Sadava vihma piisad moodustavad aknaklaasile mustreid meie elust. Sellest elust, mis on ees ja sellest, mida me praegu elame. Ja siis mõtled, kas sa oled teinud ära selle rõõmsa karje, selle, millest eilne teater rääkis, selle võimsa röögatuse, mis kogu õnne peaks defineerima…
(Selle kõige sügavamaks mõistmiseks soovitan vaadata ära Linnateatri lavastuse “Üsna maailma lõpus” ja elada sama elu, mis mina.)