Pidanuksin juba ammu kirjutama ülemöödunud nädalasest Riiga-sõidust, aga näpud pole klaviatuurini ulatunud. Nüüd ehk ulatuvad. Startisime 5. oktoobri hommikull kell 10:00 teatri eest. Meeles mõlkus kaheaasta tagune “Pikk elu” Tartu Draamafestivalil. Nüüdki oli sihiks Riia Uus Teater. Lavastuseks Alvis Hermanise “Sound of silence”.
Teatribuss siis startis kell 10 ja me põrutasime Pärnuni, sõime ja siis võtsime Argo ka peale. Siis sai bussilõbustuseks ja ka arbuusihullude harimiseks Woodstocki dokumentaalfilm. Järgnevad kaks ja pool tundi kuulasime hääd muusikat ja vaatasime hipisid. Viisime endid lainele.
Baltimaade pärl Riia tervitas meid karge, aga särava päikesega. Hüppasime hilislõunal vanalinna ja jalutasime, sõime, naersime, käisime vinüülipoes, pildistasime, kohvitasime ja kohtusime uuesti bussiga. Siis viis sõit ülejõe etenduspaika ja seal hullasime etendust oodates sügises ning riias ning lehtedes ning mobiiltelefonides ning iseendis.
Teatrisaal lubas oodata sama lavaformatsiooni nagu “Pika elu” puhul. “Pikk elu” muideks rääkis tänapäeva pensionäride elust. Ja seal oli lavakujunduseks neli ühiselamutuba, ühisköök ja ühisvannituba. Lavakujunduses seinu vahel ei olnud. “Vaikuse heli” ehk “Sound of silence” on mingil määral järg “Pikale elule”. Tegevus toimub 1968. aastal samas ühiselamus. Kõik on noored ja hipid. Janunetakse “Simon and Garfunkeli” järele. Lavastuse pealkirigi on võetud mainitud muusikalise kollektiivi ühe albumi järgi ja alapealkiri sõnab: “Simon and Garfunkeli kontsert Riias, mis kunagi ei toimunud”.
Vaatajate ette rullub muusikast tiine ja muusika järele janunev lavastus. Muusikat imetakse purkidest, raamatutest ning ihuliikmetest. Kolm ja pool tundi mängitakse ausaid ja ilusaid inimesi. Sõnatuid muusikalisi etüüde. Kollast ja mõnusat maailma. Muusikat ja seksuaalsust. Inimesed on väga ilusad ja ausad. Ausõna.
Pärast on hing kinni ning käed plaksuvad kiitusest. Hõrkust andis asjale juurde täielik sõnatus ning hea muusikavalik, andekad situatsioonid ning lugu. Spoiler alert: Lõpukaader muusikavette uppunud mehest oli nõnda kurb ja igatsust täis, samas rõõmus ja täielikult mõistetav. Selline ongi tõeline janunemine muusika järele. Saime mis tahtsime ja sukeldusime taas oma arbuusisuhkrusse.
Vaikuse hääl peas kummitamas, sõitsime Kodumaa pealinna poole tagasi. Bussivaikust lõhestas absurdi-mustahuumori-ebaintelligentsuse tipp: film “Bad Santa”. Siis oksendasime veidi vaimselt ja vurasime juba koduriigi pinnal unevaikuses kodu poole. Eestis sadas vihma. Lätis ei sadanud. Peas kumises ikka veel:
And here’s to you, Mrs. Robinson
Jesus loves you more than you will know, wo wo wo
God bless you please, Mrs. Robinson
Heaven holds a place for those who pray, hey hey hey
Hey hey hey
One comment