Ma kaotasin täna hommikul kinda. Hindasin olukorda ning tormasin bussi peale edasi. Siis hiivas buss ankru ning ma libisesin hommikuvaikuses mööda sellest kioskist mille ees lebas hilistalveniiskes poris minu kinnas, selg vastu asfalti. Vasaku käe kinnas, mis alles jäi – teda kaunistab nimetissõrme kohal olev auk. Nii nad lahkusidki… parem ja vasak.
Õhtul läksin teatrist otsima kõrvaltvaate pilku ning heli ja sain hoopis lohtu ja elamust. “Vincent” oli värskem kui kunagi varem ning kiskus rõõmusegust nuttu. Kurblik muusika mängis taustaks ning pimedas teatrisaalis segunes hägune kunst ning armastus üheks. Lõpus oli korraga nii kurbust kui helgust. Õhk helises. Ja nüüd ma kuulan ühte klaverit, mida ma meie uue lavastuse jaoks sisse mängisin. Kuigi see on mustand, lasen teil ka kuulata.