Esimene teatrikaste valati teatrinautija taldrikule pühapäevasel Draamateatri esietendusel “Head ööd vend”, Kanuti Gildi saalis. Eestimaad on tabanud stiilitus. Seda teatrikastet ka. Kokku on segatud erinevad poolmaitsed ja kokku saadud ebamäärane teatrikaste. Näitlejad on suurepärased. Täidavad lavastaja poolt määratud ülesandeid ning on omavahel ansamblis. Küsimus jääb vaid miks ja kellele seda kastet serveeritakse? Kaootilised unenäolised stseenid ja kujundid ei anna miskit aimu, miks seda lugu jutustatakse. Näitljeatele antud välised ülesanded ning kohandumised on õigustamata ja segased. Loo moraal ei tule välja ja on üsnagi masendav. Seda teatrikastet soovitan gurmaanidele, kes armastavad absurdi ja stiilitust. Aga väga ilusaid kohti on ka. Eriti koor. Sellesse ma armusin lausa.
Teine teatrikaste oli eileõhtune Draamateatri etendus “Kõik on täis”. Väga mõnus tekst ja esitus. Hea on vaadata lihtsalt teatrit. Näitljea, publik ja tekst. Niiöelda “hästitehtud” kaste, mis millelegi pretendeeri aga maitseb hea.
Veiko, ei nõustu kuidagi väljendiga “stiilitu”, minu arvates lihtsalt vale sõnakasutus. Samas saan aru, mida öelda tahad. rass
Võimalik, et “stiilitu” ei ole hea sõna. Ma ei oska end väga hästi väljendada.
kas loo moraal saab ühtaegu mitte välja tulla ja olla masendav…? ja blogid võivad haiget teha, tead, on juhtunud ennegi…
Hea Veiko,
Keegi on u. tähe all teinud sissekande. Äkki arvad, et mina. Siis oleks natuke valesti „informatiivne”.
Ma sellest pikemalt ei kirjuta, mis ma tundsin ja mõtlesin, kui mulle su kokkuvõtet näidati lugeda. Enne kõike olin ma kurvalt üllatunud. Ja mitte selles, MIDA sa kirjutasid, see on nii, kuis on ja kurb, et on… Aga ma olin üllatunud, ET sa kirjutasid… arvestades kõike seda, mida me mõlemad teame väga hästi arvestada…
Ja uuesti vaatama pole sul kindlasti mõtet tulla, sest uuesti vaadates vaevalt su vaadetes midagi muutuks. Need on ju juba enne selle tüki algust tugevasti su peas ja südames ja intuitsiooni-organis. Ja sul on selleks õigus.
Head ööd
(On öö)
Tead, teatrivaatamine sõltub alati väga palju olekust. Ja tagantjärele analüüsides saan ma aru, et vaataja olekust sõltub väga palju. Ja arvestades selle päeva hommikusi sündmusi, siis pean ma ikkagi uuesti vaatama. Sest et esietendus tundus kui vägivaldne kommentaar hommikustele sündmustele ja ma tegelikult ei oleks pidanudki teatrisse tulema õhtul. Samamoodi olen ma lubanud vaatama minna uuesti Kolditsa “Ohvrit mängides”, kuna kui ma seda vaatasin, siis ei olnud mul ka teatrivaatamise “tuju”. Ja sellest oleneb kuradima palju. See teater ongi kummaline koht. Pealtvaataja tuleb ju vaid üheks korraks, ning tema arvab ühe korra põhjal. Võibolla siis samas ei peaks tulema.
Ainus, mis üllatab, et nii noor inimene on nii konservatiivne. Võib ju endale ligi lasta ka vähe teistmoodi tehtud asja. Liiatigi kirega tehtud asja.
mhm. väga üllatav vastukajaparv. loomulikult pole ma tükki näinud, aga ikka tahaks sõna võtta. hetkelise enesetunde ajel. kuigi eelnevas vestluses näib rohkem taga olevat, mis mind ei huvitagi.
aga miks Te nii kuradi hellad olete?
surete selles postmodernistlikus kõrbes niimoodi janusse.