Noh, minu kord. Kostab klaveri mõnusaid võbelusi vanaaegse parketi kohal. Et poleks ütlemata sõnu kuivas kurgukaevus…
Vasakul on aken, kust paistab linn. Õigemini madalrajoon, Kalamaja. Paremal, teise toa teises otsas on aken, kust paistab aed ja udusena naabermaja tagumine külg. Aeda upuvad roosid ja lehtlasse võrkkiik. Ilm on täna veetlevalt hall ja niiske ning eile me naljakal kombel liigitasime oma laule aastaaegadesse ja kuudesse. Et saaks neid augusti esimesel kümnendil esitada. Aga sellest hiljem.
Ning siis ma jooksin, kuidas aga, jalad all mind kandsid ja minu enda selja taga tõotuseid kõik andsid. Jäätise maitse veel suus ja eilne vihm vihmavarju pealt tilkumas potsatasin oma poolporiste matkasaabastega suure toa põrandale ja ilma peata vahtisin ringi.
Elagu vihmane suvi ja vaatame, mis eesootavad päevad toovad! Hurraa!
Hohoo. Eile kõige tihedama vihmasaju ajal tuli mul väljakannatatamatutu virsikuisu ja kõndisin Lasnamäe turule. Pärast ligunenuna ei old suurt häda, kui virsik mahla pritsis. Lasnamägi on just sajus ilus, ootan “Sügisballi”.
Mis see “Sügisball” on ja millal ta tuleb?
Tere. Vaatasin AK uudiseid, ehk nagu Treufeldt ütles, rahvusringhäälingu uudistesaadet. Seal oli selle kohta uudis. Selge.
Sügisball on siis, kui me sinuga jälle tantsime teineteise varvastel, vahtralehed peas.