proosaks: “Üle linna Vintski”.
Ma loen viimasel ajal vähe, lasen ninal tilkuda ning vingun õhtuti kohvikulaudade taga seda, kuidas mu silmad päevavalguslampidest väsinud ja vesised on. Pidevast plastmasstoolist on tagumik kulunud täpilisse mustrisse. Homme on koolis sisseastumiseksamite eelvoorude viimane päev. Umbes iga neljas inimene on edasi saanud. Ülejäänud maraton algab suvel. Praeguseks hetkeks on võimukad nii Kareva, Viiding, Kaplinski kui ka üits tundmatu autor, enamjaolt internet. On ilusaid inimesi, kummalisi inimesi, anderikkaid inimesi ja niisama inimesi.
Millal ma viimati teatris käisin… rohkem kui kolm nädalat tagasi… praegu ei jõuaks ka. Õhtuti on selline väsimus kallal, et isegi klaas õlut pruuni puulaua taga toob kohe silmisse une. Intelligents on ka viimasel ajal mind maha jätnud ja seega vahin lolli näoga õhtuti parem patja.
Eilne pealinn oli ka nii vaikne, nagu väsinud ja kerges õlleuimas. Raadiplatsile projitseeriti värvilisi ruute ja valgeid diagonaaltriipe. Üks mageda näoga mees karjus üle bussi täna joviaalselt, vene keeles, et tal on püksilukk lahti ja ta vabandab. Te ei tahaks ajaviiteks kodus vana koera mängida, kes Viidingut loeb?