Õhtupimeduse haakudes varaõhtuse valgusega.
Kaks inimest hoiavad teineteise käsi.
Vend ja vend.
Üks on teise kaotanud ja teine esimest ei leia.
Vanad, kümme aastat vanad toad.
Siis ma küsisin – kas tohin rebida tapeeti.
Mulle anti luba.
Küsisin, kas täna juba
väikse tüki võtta võin?
Eemalt kandub minuni vana kassetmaki metalset kõla. Tänavad on sillutatud õhtuse kevadeprahiga ja üürikorteri seintele on eelmine elanik kinnitanud läbipaistva kileteibiga guaidega joonistet pilte. Need on kummalised pildid. Need meenutavad eelmisi elusid ja varem elatud päevi. Ühe peal olen mina ja teise peal on minu vend. Minu venda ei ole päriselt olemas. Ta on ka eelmises elus ja tänases elus avaldub ta osade minu sõprade juures. Nendega on hea olla.
Sul ei ole kurb, ega ju? Oled sa väsinud? Näed sa seda triibulist taevast siit meie kodu rõdult?
Tibutas vihma. Öö on pime. Öösel on inimene nõrk.
Natuke liiga ilusa muusika saatel kihutas minu filmilik vend mööda suvekruusa ja väntas rattapedaale. Kriuksuvad. See kostab muusikast läbi ja kruusakivid muutuvad ümarast hoopis liuglevaks pikitriibuks mida kaamera saadab.
Pagan, tänapäeval on raske saada korralikku valgete lehtedega kladet. Selliste lehtedega, mis ärgitavad sisse kirjutama, nagu sellistega, mis Grassi “Plekktrummi” alguses on. Ja siis ma olen iseenda ravi- ja hoolekandeasutuse patisent ning minetan õhtuti hilja end voodis. Päeva mõtteid väga ei mõtle, peas on tunduvamalt paksemad ollused ning mõte ei liigu neist läbi. Kui saaks maal olla kaks nädalat ja pea sellest ollusest puhastada, siis hakkaksid ehk liikuma ka. Või siis oleks nii, et spikri kuvamiseks tuleb vajutada klahvi F1. Mõelda kui lihtne see oleks.
Ma koristan oma toa ruudulisest paberitest ära ja jään suve ootama. Kui ta tuleb, siis ma tervitan sind tema poolt. Pool sind jäägu vanaks ja pool sind saagu uueks.