Teatritegemine ei pruugi üldse alati nii lihtne olla, et tuled prooviks kohale, lava on valmis, kostüümid ootavad tooli peal ja grimmeerija on vammiga koridori peal lahkelt naeratades vastas. Eriti projektiteatrite puhul. Tihti napib raha, lavaehituse tööriistu tuleb laenata naabri käest ja enne etenduse valmimist suudavad nii kunstnik, lavastaja kui ka näiteljad kulutada hulga halle ajurakke.
Täna panime hommikul kella kümnest Vabaõhumuuseumis “Lemminkäineni” lava kokku. Päris valmis veel ei jõudnud. Hirmutasime hobuseid teepealt, kui tikksaega pleksiklaasi saagisime ja kurnasime vaeseid Vabaõhumuuseumi riigipalgatöötajaid oma saeküsimiste ja redelitega. Igaljuhul, peale suppi ja juhtmekokkusaamist on enamus asju metsa all.
Riigiteatris on lihtne. Töökojad teevad lava ja õmbluskojad riided ja lavapoisid panevad üles ja riietörid riietavad – näitelja mingu lavale ja keskendugu seal. Ise lava ehitada on ka tore. Teistmoodi kuidagi. Homme tuleb veel minna, veidi “järve” paigutama ja “ekraan” on vaja maa sisse kinnitada. (No aga samas, kes see loll ronib metsa, et tearit teha. Olgu rahulikult ventileeritud teatrisaalis kõigi mugavuste ja töökodade keskel)
Vitebsky tänavaid kaunistab rahu…
