Pöffihunt on hoos. Pimedad pealinna ööd süüdatakse heledate kinoekraanidega ja pakutakse nädala jookusl eliitfilmisuppi. Ma siis olin ka eile ja mõtlesin oma esimese filmi ära vaadata.
KOLMEL AJAL – “ZUI HAO DE SHI GUANG”
Nad näitavad seda täna ka kell 17, aga kui te ei ole just Hiina ja Taivani aeglase filmi suured sõbrad, siis ma ei soovita. Ja ma isegi ei saa aru, mille eest on filmil nõnda palju auhindu. Kaks ja veerand tundi kestev kulgemine suutis rõõmustada ainult esimese looga, viiekümnendate piljardisaalist. Mida edasi, seda unisemaks. No ma veel lootsin, et nad keeravad lõpus vindi peale või ütlevad mulle midagi, mis mu elu muudaks ja miks ma pidin kaks tundi aeglast jama vaatama. Muide on see ka võistlusprogrammis. Nojah, kes veel nägi, seletagu mulle selle filmi võlu palun! Pöffi ploogis on selle kohta ka sissekanne, aga minu meelest üritab kirjutaja tõestada, miks see hää film oli ja et kes koju läksid olid jaburad. Ma oleks ka koju läinud, aga ma lootsin, et lõpus mind ehmatatakse. Ei ehmatatud. Ja eks ole inimeste maitsed ka erinevad.
Ma olen siis ilmselt pöffilammas (hundinahas), aga see piljardilugu läks ka mulle kõige rohke hinge.
Mulle meeldis ka esimene ots kõige enam. Teine oli nii enam-vähem. Ja lootsin samuti Seda Midagit kangesti. Hea aja mahavõtmise film.
Nojah, igal juhul pigem siis lahkumine saalist, kui kõkutada tagareas:) Osad filmid kipuvadki olema natuke nagu muusikavideod ka.