Me tusameelse talve muutnud on kuulsusrikkaks Yorki p

Ma ei ole kindel, kas reaalne maailm enam kuskil eksisteeribki. Kõik päevad algavad hommikust ja tipnevad õhtaga, vahepeal on kummaline sume sudu. Juba tahaks jõulupuhkust ja muidu uhkust ka.
Täna mängiti koolis läbi noorema kursuse kõikide lavastajate ja dramaturgide katkendid. Mulle meeldis igaühes midagi. Esmaspäeval on filosoofias ettekanne teemal “Horror Metaphysicus”. Oo, vahva, homne/tänane päev toob mulle selle lugemist.
Ruuporitega paljasjalgsed poisid jooksevad munakivisillutisel ja kuulavad viis aastat vana muusikat. Keegi sulab valju muusika rütmis hingelt. Vänge piparmündi näts naisterahva suus tuletab meelde keskkooli pidusid. Mitte koolipidusid, vaid suvilapidusid. Pohmelli ka.
Ühel öösel ma nägin und.
Unes nägin hirmsaid hetki oma elust ja samal ajal oli peas vänge nelja õlle neutraliseerimise protsess ja see oli magusmahe kooslus. Sa poolhigis ja poolunes, näed õõvastavaid unenägusid, taastad organismi mõnedest õlledest, nagu nõelad oleks peas ja põsega silitad põske.
Inimeste kõhud korisevad, kui selja pealt kuulata. Surnud inimesed hingavad kummalises rütmis, kuigi nad ei ole surnud tegelikult, nad mängivad surnut. Hamletit ja Cordeliat ja Jagot ja teisi.
Eile (reedel) oli koolis noorema kursuse lavakõne eksam. Teemaks Shakespeare. See lootusetu tilkuv maag. See, kes armastuse ja sõpruse üheks ajab. Lavastajad tegelevad ka hr. S’ga. Kuigi osad konstrueerivad ja lõhuvad, parandavad ja muudavad. Täna meeldis mulle “Tormi” katendist siis kui Caliban läks ukse taha ja siis mängiti natuke lapsikut, aga väga dramaatilist muusikatükikest.
Ma loodan ennast ravida nende paari puhkusepäeva jooksul.
Eelinformatsioon: meie kursuse järgmine bakalaureuse töö on lavastus “Rehepapp” Pärnu Endlas, mis veebruari lõpus esietendub. Lavastajaks Priit Pedajas ja eks me tule korra Tartu ja Tallinna ka sellega. Mis ma ikka. Ei niisku… Ei niisku halastusest minu silm… kust ta siis niiskub… sitta ta niiskub…

Gloucester: Now is the winter of our discontent
Made glorious summer by this sun of York;
And all the clouds that lowered upon our house
In the deep bosom of the ocean buried.
Now are our brows bound with victorious wreaths,
Our bruised arms hung up for monuments, …

Shakespeare “Richard III”