L

Lumi, lumi, lumi igal pool. Aga see ei ole selline Arnolik hüüatus „Kevadest“, kes lakkamatult kevade saabumist ootab ja igatsuses piinleb. Täna on see esimese lume hüüatus, esimese krudisemise hüüatus ja esimese puhtuse hüüatus. Lume mahatulek peseb ära kõik selle sügiseängi, mis on sisse tulnud ja selle sügisese kaamos punkt ee. Tegelikult on isegi nii, et see lumi lisab kogu sellele kaamosevärgile värvi. Värvib selle alumised jooned valgeks ning peegeldab ööd puhtaks. Esimesed lumed, tegelikult kõik talveöised metsavahelumed ja põllulumed ja aia- ja hoovilumed on puhtad ja väge täis. Lumes on väge, kuna meist allpool on teda vähe. Meist allpool tulevad varsti juba palmid.

Nüüd ma istun nahkses tugitoolis ja vaatan läbi vanamoodsate pitskardinate seda lund, mis meie aeda on kogunenud. Puied on lumised ja päike peidab ennast aida nurga taha. Ma olen kerges maašokis – viimased kaks kuud on linn mind nii ära loputanud. Eile, kui ma ööpimedas rongi pealt tulles läbi varatalve metsa lonkisin, siis oli nii nii vaikne, et hea oli. Ma ehmatasin vaikusest ja ehmatasin puhtusest. Õhk lõhnas nii süütult ja esimene suur lumi krudises saabaste all. Nüüd peab juba paari tunni pärast rongile tagasi lonkima, paar kilomeetrit üle põllu ja läbi metsa, raudhobuse rajale (jah, kõlab kalevalalikult).

Suusatamise hääled kuuluvad alati maakodu atmosfääri juurde. Need kellukeste helistamised ja lehmakellade kõlistamised. Televiisorist tuleb suusatamine, lapsed on veel väikesed, hommikuks süüakse praetud vorstiga võisaia ja päriskohvi asendab viljakohv. Koerad on noored ja vananemisest kaugel. Lumi on sula ja päike paistab. Kapis jätkub küünlaid, mida lumekindluses põletada ja sahtlis jätkub kindaid, mida iga poole tunni tagant vahetada – siis on kuiv ja uued lumekuulid saavad sisse uued tuurid.