Teatritegemine ei pruugi üldse alati nii lihtne olla, et tuled prooviks kohale, lava on valmis, kostüümid ootavad tooli peal ja grimmeerija on vammiga koridori peal lahkelt naeratades vastas. Eriti projektiteatrite puhul. Tihti napib raha, lavaehituse tööriistu tuleb laenata naabri käest ja enne etenduse valmimist suudavad nii kunstnik, lavastaja kui ka näiteljad kulutada hulga halle ajurakke.
Täna panime hommikul kella kümnest Vabaõhumuuseumis “Lemminkäineni” lava kokku. Päris valmis veel ei jõudnud. Hirmutasime hobuseid teepealt, kui tikksaega pleksiklaasi saagisime ja kurnasime vaeseid Vabaõhumuuseumi riigipalgatöötajaid oma saeküsimiste ja redelitega. Igaljuhul, peale suppi ja juhtmekokkusaamist on enamus asju metsa all.
Riigiteatris on lihtne. Töökojad teevad lava ja õmbluskojad riided ja lavapoisid panevad üles ja riietörid riietavad – näitelja mingu lavale ja keskendugu seal. Ise lava ehitada on ka tore. Teistmoodi kuidagi. Homme tuleb veel minna, veidi “järve” paigutama ja “ekraan” on vaja maa sisse kinnitada. (No aga samas, kes see loll ronib metsa, et tearit teha. Olgu rahulikult ventileeritud teatrisaalis kõigi mugavuste ja töökodade keskel)
Päev: 21. juuli 2005
Postituste pikkusest
Kui aega ei ole, siis loed lühikesi postitusi. Pikad ajavad närvi ja muudavad värvi. Aga pikad on aeg-ajalt ilusamadki. Nende jaoks peab aega leidma. Tegema üks piparmünditee. Ja siis nagu raamatut rahulikult lugeda. Pikkades postides (postitustes) on rohkem sõna. Sõna hakkab sääl rohkem mängima ja aeglane sõnalugemine tuleb kasuks. Tihti on aga nii, et tahaks ainult lühikesi ja konkreetseid lugeda. Seega on mul kaustad järjehoidjates: “Loe üsna pea!” ja “Ruttu vaatamiseks”. Lõpeks ei öelnudki miskit põrutavat.
Lisa: Aitab ka see muidugi, kui mitu korda päevas poste lugeda. Siis ei olegi pikad nii pikad. Aga kui kõik jääb õhtusse… Ikkagi on mida lugeda veel eesti ploogides ikka vahel.